 |
| Aeg lõhub ka mürakaid puid. Minu foto. |
Huvitav, mismoodi oleks kulgenud NSVL ajalugu, kui nooremleitnant Viktor Iljini lastud kuulid oleksid Moskva Kremli Borovitski väravate juures 22. jaanuaril 1969 märki tabanud?
Sellest vahejuhtumist, mida kirjeldab Leonid Mletšin oma raamatus "Brežnev", teadsime me toona vähe. See lihtsalt summutati.
Iljin oli oma sugulaselt varastanud miilitsavormi ja relvastunud kahe Makarovi püstoliga. Ta tahtis oma laskudega tabada partei peasekretäri, aga eksis, arvates, et esimesena sõidab kosmonautide auto ja teisena Brežnevi oma. Ta hakkaski tulistama autokolonni teist autot, aga Brežnev oli temast juba mööda sõitnud.
Teises autos sõitsid Valentina Tereškova, Andrian Nikolajev, Aleksei Leonov ja Georgi Beregovoi. Kuueteistkümnest kuulist tabatud "Tšaikas" said haavata kaasassõitnud tšekist ja autojuht, kes järgmisel päeval haiglas suri. Ainult Beregovoi kiire tegutsemine suutis ära hoida kõige halvema. Kosmonaudid pääsesid vigastusteta. Iljin oli 20 aastat sundravil Kaasani ja Leningradi vaimuhaiglas.
Aga kui?
Kui keegi kosmonautidest oleks haavata või koguni surma saanud, oleks maailmale olnud raske selgitada, kuidas sai nii juhtuda. Ju oleks teatavaks tehtud mingi versioon autoavariist, sest päris maha vaikida kogu lugu poleks saadud - kosmonaudid olid maailmakuulsad.
Kui Brežnev oleks atentaadi tõttu hukkunud, oleks ehk Nõukogude Liidu ajalugu teistsugune, kui seda praegu teame. Võib-olla oleks võimupukki saanud mõni temameelsetest kaaslastest, võib-olla keegi hoopis ettearvamatu. Kui palju üldse mõjutab üksikisiku osa ajalugu, selle üle on aegade vältel palju vaieldud. Tõenäoliselt poleks Brežnevist järgmised mehed olnud Andropov, Tšernenko ja Gorbatšov, vaid hoopis teised ja teistsugused riigijuhid.
Kas Nõukogude Liidu lagunemine oleks tulnud kiiremini ja suuremate ajalooliste vapustustega või poleks seda üldse tulnud; kas tugevama positsiooni oleks saanud kõikvõimalikud natsionalistid või suurvene šovinism... Kõikvõimalikele kas-küsimustele vastates võime ainult arvamustega spekuleerida, teadmata, mis oleks olnud, kui...
Niisamuti on tänase päevaga. Me ju tegelikult ei tea, kui palju üks või teine katse ajalugu mõjutada seda mõjutab ja mis suunas. Me ei oska täna ette näha, milline on erinevate vahejuhtumite mõju: mida näiteks tähendavad meie tulevikule hiljutised lasud Norras ja mida õpetavad meile Londoni sündmused. Sel kombel on ajalugu lihtsalt juhuste summa, soovitud eesmärkide asemel võib ajaloo käigus saavutada hoopistükkis ettenägematuid ja ebasoovitavaid tulemusi. Muutlik maailm ei pruugi muutuda suunas, mida me temalt eeldame ja loodame.
Mis oleks, kui...?
Liidrivahetus 1969. aastal ei oleks ilmselt nii suuri muutusi kaasa toonud. Kuigi mulle ei meeldi "oleksid" ajaloos, siis mõtiskleda võib ikka.
ReplyDeleteÜldlevinud arusaam on, et kõik sündmused, mis 1980ndatel NSVL majanduselus toimusid, oleksid toimunud juba 10 aastat varem kui NSVL õnneks ei oleks 1973 tabanud USA-d naftakriis. Ainult tänu nafta- ja gaasirahadele õnnestus NSVLil kümmekond lisaaastat oma süsteemi üleval hoida seni, kuni Reagan alustas makromajanduslikku sõda NSVLi väljakurnamiseks.
Seega, kas 1975 olnuks võimul keegi "perestroika"-mees? Seda ei tea, aga majanduslikult olnuks NSVL juba kümmekond aastat varem totaalses ummikus olnud, Euroopasse müüdavad energiakandjad lükkasid selle kõik edasi.
Aitäh kommentaari eest, ATR.
ReplyDeleteKindlasti on "oleksitele" tuginev lähenemine belletristlikum kui faktipõhine, sest "Annuška ostis juba päevalilleõli, ostis ja jõudis selle ka maha pillata". Aga "oleksite" kaudu saab vaadata võimalikku tulevikku, samal ajal kui üldlevinud arusaamad saavad kehtida ainult mineviku kohta, arvan ma.
Kunagi kui Iljini saatusest lugesin, hämmastusin, et praegu Peterburis elav "psüühiliselt haige" mees oskas kohtu kaudu nõuda riigilt oma 20 aasta ohvitseri palga. Asi selles, et ta unustati vabastada armee teenistusest.
ReplyDeletehundi ulg, see võis päris hea summa olla. Kui arvestada siia juurde, et ta kõik need aastad prii ülalpidamise peal oli, siis osutus see majanduslikult kindlasti tasuvaks, iseasi on muidugi, kuidas see kõik talle tõepoolest psüühiliselt mõjus (sundravi ja muu igapäevane keskkond) + kinniistumine elu parimates aastates.
ReplyDeleteJah, see vahejuhtumite asi on vahel lausa masendav. Täna ju oli üks niisugune laskmine meil Eestis kaitseministeerumis. Ei tea kohe mida arvata.
ReplyDelete