Vana märkmikut lapates...

Talv on mõtted ära võtnud,
pehme lume alla matnud...

Töö, mis pidi selle nädala alguses tulema, lükkus edasi, sest üks lüli ei jõudnud omadega valmis. Nii jäi mul rohkem aega oma vanadesse asjadesse süveneda. Ühe vana märkmiku leidsin taas üles - sellest ajast, kui alles keskkoolis käisin. Olen sellesse kirjutanud oma arusaamu ja arvamusi Tolstoi "Sõjast ja rahust" ning Balzaci teostest. Märkmik tõi jälle meelde keskkooliaegse toreda kirjandusõpetaja, kellest aastakümneid hiljem ka oma raamatus "Eestimaa ilu" kirjutanud olen. Ta suutis meid kaasa haarata, mõtlema panna. Nii me siis targutasimegi kõikvõimalikel teemadel ja selle märkmiku tsitaadid olid mulle ilmselt tõhusaks abiks.

Ei usu, et me oma olemuselt väga erinesime praegustest tütarlastest - küllap unistasime üsna ühtmoodi õnnelikust elust ja suurest armastusest. Ainult ehk ettekujutused neist asjust olid meil erinevad. Mõnedki noist tsitaatidest on mind läbi elu saatnud, mõni teine lihtsalt ühepäevaliblikaks jäänud. Külma ilmaga soojas toas oli vana märkmikut hää lapata.

"Noorte neidude puhtas ja ühetoonilises elus saabub kord imeilus tunnike, kus päike neile oma kiired südamesse puistab, kus lilleke neile oma mõtteid avaldab, kus südametuksed teatavad nende peaajule oma soojast sigivusvalmidusest ja sulatavad kõik mõtted üheks segaseks igatsuseks; see on päev täis süütut nukrust ja magusaid rõõmupurskeid! Kui lapsed hakkavad nägema, siis nad naeratavad; kui noor neiu aimab looduses peituvat armastust, naeratab ta samuti, nagu naeratas lapsena. Kui valgus on esimene armastus elus, kas siis armastus ei ole südame valgus?" (Balzac, "Eugenie Grandet".)

"... elu kaldal, kus õitsevad lapselikud illusioonid, kus kesalilli nopitakse selle õnnestava rõõmuga, millist pärast enam ei tunta." (Samast.)

"Kaastunne on naise üks õilsamaid omadusi, milles väljendub ta üleolek mehest; ainus üleolek, mida ta himustab, ainus, kus ta mehele andestab, kui see seda üleolekut tunnistab." (Samast.)

"Meie elu suurtel silmapilkudel liitub meie süda tugevasti nende paikadega, kus õnn või õnnetus meid tabab." (Samast.)

"Igas seltskonnas äratab isegi kõige halvemate inimeste südametes teatavat imetlust kristallpuhas elu ning ainsagi tumeda laiguta ausus." (Balzac, "Nõbu Pons".)

"Tõelised sõbrad omavad hingelist vaistu, mis on niisama peen kui haistmine koertel; nad aimavad oma sõprade muresid, nad taipavad nende põhjusi, tunnevad nende pärast rahutust." (Samast.)

Võib-olla jätkan sellesse oma tüdrukupõlve aegsesse märkmikusse kirja pandud mõtetega järgmises blogipostituses. Pildiks siia juurde aga möödunud öö termomeetrinäit köögiaknalt.