Lojaalsuse kontroll

Igal aastal enne jõule potsatab mu postkasti ümbrik väga tähtsast riigiasutusest.

Tõenäoliselt suhtub see asutus oma endistesse töötajatesse hästi, kuid selle raudse järjekindlusega juba mituteist aastat minu aadressil saadetud ümbriku sisu pole mulle mõeldud. See on küll meie majja, aga hoopiski kauge, kuigi minu omale veidi sarnase korterinumbriga vanahärrale. Juhuslikult tunnen teda ja tean, kus ta elab.

Postkastid on meil sellised, et kirjatooja saab neid avada ainult spetsiaalse asjapulga abil. Trepikodade uksed on lukus. Igal aastal, kui see jõulukaart, sest mis muu seal ümbrikus ikka on, jälle minuni jõuab, algab mõttetöö, kuidas seda vanahärrale kätte toimetada. Mõnikord saab see järgmisel päeval lihtsalt postiljoni kätte antud ja palutud õige korteri postkasti panna, aga alati pole olnud aega passida, millal kirjakandja tuleb. Siis olen ise kätte viinud, uksekella helistanud, palunud kellelgi vanahärra pereliikmetest trepikotta vastu tulla või muid jänesehaake teinud, et saadetis ikka kohale toimetada.

Selle täpse ja tähtsa asutuse sekretärile olen mitu korda helistanud ja palunud nende nimistutes saaja aadressi korterinumbri ära parandada. Lubatud on, et parandatakse. Ka olen igal aastal palunud kirja adressaati väga tähtsale asutusele oma õiget aadressi teatada. Aga selle peale, et tema jõulukaart ka järgmisel aastal ikka minu postkasti laekub, võin ma küll kihla vedada, sest see on sama kindel nagu aamen kirikus.

Ka sel aastal on mu lojaalsuse kontroll teostatud - tähtsast riigiasutusest laekunud ümbrik on adressaadile kätte toimetatud.

Kaunist jõuluaega teilegi, head blogisõbrad!