On ilus, kuidas vihm sügisevärvid särama peseb, et siis mõneks hetkeks väljatulevale päikesele kogu see värvidemäng valgustada anda. Ainult et halli kipub neis päevades juba rohkem olema kui värvisära.
Ma ei saa siiski kurta. Ei taha ka.
Kuu alguses valusaks kukutud käsi ja jalg on paranenud. Täna võitsin juba üpris järsu trepi ära. Käega saab ka juba päris kõike teha, söögitegemist ja nõudepesu ei pruugigi enam teistele delegeerida.
Leidsin täna ootamatult ühe vana Bingo-loto pileti, millest ei teadnudki, et see mul on olemas olnud. Siis kontrollisin ja eks sa kae, seismisega lähevad asjad paremaks - oli teisele nurkademängu võit külge tulnud. Parem ikka kui paljas vesi, ütles varblane, kui odraivakese jõkke pani.
Järjepanu on ilmunud korraga neli tõlkeraamatut (vt pildilt), mille puhul ma sel aastal toimetajana asjaosaline olen olnud. Kuigi tundub, et neid tuli nüüd nagu kuskilt saelaudu, ei ole need siiski ühekorraga ja ülepeakaela tehtud, vaid esimese poolaasta töö, mis alles praegu ilmumiseni jõudis.
Üks kummaline mõte tuli seoses hiljuti vaadatud menufilmiga. Kui inimene mingi eseme ära kaotab, siis otsib ta ikka sealt, kus ta selle kaotas. Huvitav, miks siis ära kadunud iseenda otsimisega teisiti on. Inimene väldib paika, kus ta iseenese ära kaotas, ja tal pole kahju ei rahast ega ajast, et minna kaotatut otsima kuskilt kaugelt. Söö, palveta, armasta - aga tee seda kuskil kaugel... Kuigi loogiline on, et iseennastki tuleks otsida kõigepealt sealt, kuhu sa enda ära kaotasid.
Ja zombisid nägin Solarise juures täna keskpäeval ka.
Minu foto.
See söö, palveta, armasta ei ole vist kadunud mina otsimine, vaid rohkem nagu vanast lahti saamise vajadus. Sellepärast nad kulutavad raha ja sõidavad balile ja indiasse. lähemal saaks ka muidugi, aga mitte nii prauhti nagu tahetakse. Ja kui raha on miks mitte kulutada.
ReplyDeleteTiina
Aitäh, Tiina, kaasamõtlemise eest. See mõttekatke on mul ajendatud sellest filmist, raamatut pole lugenud. Võib-olla seal on rõhud veidi teised. Filmis nägin ma heitunud olevust, kes ennast taga otsis. Ei mõjunud veenvalt, kuigi Julia Roberts mängis hästi.
ReplyDeleteSelle otsimise jutu peale tuli üks anekdoot meelde.
ReplyDeleteMees otsib pimedal ajal laterna all midagi hoolega. Teine mees küsib: "Mida otsid?".
-"100 krooni kadus ära."
- "Siin?"
- " Ei, aga siit on valge otsida."
Enda otsismisega on muidugi keerulisemad lood. Alati ju ei tea ka, kus kaotanud oled.
Head paranemist!
Aitäh, Sjgelle.
ReplyDeleteDiogenes otsis ka laternaga päise päeva ajal inimest :)
Netist leidsin ka sellekohase anekdoodi:
"Diogenes viibutab oma lampi ja kõnnib Pariisi linnas Prantsusmaal. Rahvas küsib:
- Diogenes, Diogenes, mida sina siin teed?
- Otsin inimest, vastab Diogenes.
- Ei siit sa seda küll ei leia, ehk läheksid parem Inglismaale.
Kõnnib ja viibutab siis Diogenes Londoni linnas Inglismaal ja rahvas küsib:
- Diogenes, Diogenes, mida sa siin teed?
- Ma otsin inimest, vastab Diogenes.
- Ei siit sa seda küll ei leia, ehk on sul Venemaal rohkem õnne.
Kõnnibki siis Diogenes Moskva linnas Venemaal ja rahvas pärib:
- Kuule, vanamees, mis sa siin sebid ja sehkendad? Mida sa otsid?
- Mis ma otsin, mis ma otsin? Oma lampi muidugi!"