Vikerkaareline

Olen siia blogisse igal aastal ikka mõne vikerkaare pannud. Aga selle aasta oma veel ei olnud.

Üleeile oli mul linna peal palju asjaajamist, mere kohal kummus samal ajal kaunis erk vikerkaar. Kuid mul polnud fotokat kaasas ja sinna see kaar minust kummuma jäi, just nagu narrides oma kättesaamatusega.

Aga õhtul oli vikerkaar mul lausa külas - koduakna taga, seal, kus mõnikord ikka, tavalises kohas. Kõrge ja kaunis. Küll mitte tervena nähtav nagu too mere kohal. Ilus ikkagi. Ja piltigi sai teha...

Samal õhtul kuulsin veel paljudelt vaimustust, et nad olid vikerkaart näinud. Vikerkaar annab hingele pidet.

Eile sõitsin hommikul ühte Eestimaa linna. Õhtul siis tagasi. Vihma ladistas, taevas oli madal, aga kohati aimdus sinist. Siis jälle tumedus...

Ja seal, selles linnas, kohtumine huvitava inimesega, mate tee, maailmanägemiste keskustelu, jalutuskäik vihma vaheaegadel, mereäärsed tuuleiilid, maha rabisenud tammetõrud ja kastanid. Aga puud olid enamasti veel rohelised ja rohi ka. Ilus päev oli, ilusad päevad on olnud.

Minu foto, 17. sept 2010, kl 18.05