Fotojaht - võti

Igal võtmel on oma saatus. See siin on rahvusvaheline seltskond.

Võtmeriputi, mis ju ka ise kolme võtmega, on Oslost klaaspalee-nimelisest odavpoest ostetud. Ammu, ammu. Huvitav tundub senini. Hea sõnumiga ka.

Vana tönts võti on vähemasti 65-aastane kuurivõti. Kuulub suure taba juurde, mida ma ei viitsinud pildistama minna. Selle taba külge on ammustel aegadel krõbeda külmaga palju uudishimulikke lapsi näppupidi kinni jäänud. Nii võti kui taba on ausad teenrid.

Pika sabaga võti on postkastivõti. Selle tavaline teekond ulatabki postkastini ja tagasi. Aga pika saba sai ta pärast seda, kui otsustas soojamaareisil käia. Puges salamisi omaniku vestitaskusse ja seikles kümme päeva Portugalis. Kodus tagasi, uhkeldas oma seiklustega kuurivõtme ees.

Mõni võtmelugu tuli veel meelde. Kunagi ammu lapsena huviringi minnes jätsin suure, minu meelest tollal lausa ülisuure, verandauksevõtme pioneeridemaja riidehoius mantlitasku. Ära varastati. Kahju oli huvitavast võtmest.

Nigeeriast tõin kord võtmehoidja, millele mu tähemärgi juurde oli kirjutatud, et selles tähemärgis sündinu omab erilisi ajakirjanduslikke andeid. Kui seda peatoimetajast ülemusele näitasin, polnud too kade mees: pani mu palgale kolm rubla juurde. Nii kergesti saadud palgakõrgendust polnud mul olnudki. Aga sealtsamast töö juurest see võtmehoidja ka ära varastati.

Minu noorusajal olid moes südamekujulised prossid, millel südame peal oli võti.  Üks poiss küsis, kas ma ei karda, et mu südame võti ära varastatakse, kui sellega nii avalikult ringi käin. Ei kartnud. Ei varastatud, pross on senini kuskil karbis alles. Ja minu südame võti ka.

Teised fotojahilised oma võtmetega.