Reisisaatja ja konduktor

Konduktorite tööriietus sügisel, u 1940. a

Konduktorid olid Tallinna trammis juba enne Teist maailmasõda. Oli nii mehi kui ka naisi, see amet oli lugupeetud. Pärast sõda olid konduktoriteks põhiliselt naised, trammijuhtide enamik aga meessoost.

Konduktor läks sageli tööle väga vara, selleks olid trammitrustil nn valvemasinad. Õhtupoolses vahetuses tuldi töölt väga hilja, kaua pärast keskööd, jälle abiks valvemasinad oma ringiga.

Konduktor oli rahaliselt vastutav inimene. Tal olid piletid. Mäletan, kuidas mu lähedasel inimesel rippus kaelas konduktorikott koos piletirullidega, mille küljest ta siis vastavalt sõitja soovile pileti rebis. Tal oli raha - sõitjatelt saadud piletiostuks ja vajalik vahetusraha -, mille ta pärast vahetuse lõppu trammipargi kassasse ära andis. Kopikapealt. Millegipärast tiksub mul meeles 30 kopikat - ju oli mingil perioodil piletihind selline.

Konduktor tundis sõitjaid nägupidi ja käitumiskommete järgi, eriti neid, kes sama liini tihti kasutasid. Sõitjad tundsid teda, teretasid, rääkisid juttu, ei halvustanud. Nagu ma juba kirjutasin, oli see lugupeetud amet.

Tallinna trammitöötajaid, u 1940. a

 
Konduktor oli trammijuhi parem käsi, koos vastutasid nad trammi sõidukorra eest. Konduktor oli ka otsene abiline - käis näiteks pöörangurauaga pöörangutel rööpaid õigesse asendisse nihutamas, kui oli tegemist ühelt liinilt teisele üleminekuga või trammiparki sissesõiduga.

Konduktoril oli vormiriietus: suvel must kittel(kleit), barett rohelise kandiga, talvist rõivast võiks ehk isegi sineliks nimetada, seegi oli must, soojem, aga mitte väga soe. Talvemüts oli midagi läki-läki taolist, kui ma õigesti mäletan.

Konduktor ei pidanud trammis (ega ka bussis) püsti seisma või sõitjatest vabaks jäänud istekohta otsima. Tal oli oma alaline istekoht, enamasti ühe ukse kõrval, kust tal siis kogu vagunis toimuvast hea ülevaade oli.

Konduktoril oli keeruline süüa saada, pidi jõudma lõpp-peatustest midagi hamba alla vaadata. Ma ei mäleta, kas konduktoritele ka mingi nö ametlik toidubuss korraldatud oli, nagu see hiljem trammi- ja trollijuhtide jaoks toimis ja toimib vist praegugi. Pissilkäiminegi oli loetud hetkede küsimus, sest ega siis sõit konduktori pärast graafikust hilineda ei tohtinud.

Need (lapsepilgused) mälestused on mul umbkaudu aastatest 1950 - 1964.

Nüüd on reisisaatjad. Kuna on üldiselt teada, et need on nn sotsiaalsed töökohad, mis loodi masuajal kannatanud inimeste abistamiseks, et neil mingitki tööd oleks, vaadatakse selle töö tegijaid sageli justkui halvustavalt, et mida luuserilt ikka tahta. Isegi siis kui reisisaatja ise selleks vähimatki põhjust ei anna, vaid oma tööd korralikult teeb.

Olen lugenud, et reisisaatjaid on nende kohustuste kohta instrueeritud. Siiski tundub mulle, et ega nad täpselt tea, milleks nad on ja mida neilt oodatakse. Töö raamnõuded, -kohustused ja -õigused puuduvad või on puudulikud.

Kui konduktorit üldiselt peeti ametlikuks isikuks ja temasse hästi või vähemasti korrektselt suhtuti, siis reisisaatjatest on mul vahel kahju: ta läheb ja ulatab abikäe, aga talle nähvatakse midagi vastu. Eesti inimene on abi suhtes tõre, aga samas toriseb ka siis, kui abistamata jäetakse.

Reisisaatja saab tõrelda ka siis, kui istub mõnel vabal kohal. Aga pole ju mõeldav kogu oma vahetust vappuvas sõidukis püstijalu teha. Minul küll poleks midagi selle vastu, kui reisisaatjale oleks oma kindel istekoht ette nähtud, nagu oli konduktoritel.

Täna nägin toredat reisisaatjat, kes lõpp-peatuses üht vana värisevat naist trollist väljumisel aitas. Naine kartis, reisisaatja kinnitas, et toetab teda kõvasti. Tänusõnad ei jäänud tulemata. Aga juba paar minutit hiljem oli samas trollis üks mõnitav reisija sellest liigist, kes reisisaatjat inimeseks ei pea. Tõeliselt kurb.

Päris jube oleks kujutleda, mis saaks reisisaatjast, kui ta praegu peaks konduktori kombel pileteid müüma. Raha- ja piletikott kaelas ei sobi meie ühistransporti enam ammugi, on lausa ohtlik.

Fotod minu koduarhiivist.