On kõige rohelisema rohelise aeg. Palju värvivarjundeid, üleminekuid, toone, harmooniat. Küllap just niisugust rohelist on silmas pidanud soovitajad, kes ütlevad, et silmade puhkamiseks on hea kestvalt vaadata ilusat rahulikku rohelist.
Kogu kevadine maailm on värsket rohelust täis. Veel pole see luitunud tolmus või põuas. Kui vihm üle käib, siis läheb roheline veel rohelisemaks.
See meie roheline ja rohelus on tõeline aare. Kui aastaid tagasi ajakirja "Noorus" rahvusvahelisi kunstilaagreid korraldasime, siis olid kaugelt lõunast ja idast tulnud noored kunstnikud väga hädas meie roheluse maalimisega. Nad on harjunud kollaste ja kollakate, beežide ja liivakarva, pruunide ja telliskivipruunide värvidega. Rohelise varjundite nägemiseks polnud neil sõna otseses mõttes silma ja oskusi. Roheline oli nende jaoks midagi, mida oli liiga palju. Seda oli kummaline näha.
Panen siia ühe rohelise rohu pildi, koos kenade kollaste lillepäikestega, mida meil paljud tülikaks umbrohuks peavad, aga mis näiteks jaapanlaste hinnangul on imekaunis ja ülikasulik taim.
Ja et see blogi on viimasel ajal kuidagi lilleliseks ja lennuliseks läinud, siis ehk tuleb nüüd nii toimida nagu võilillepildil kirjas. Aga ainult võib-olla, sest kunagi ei tea, millal taas tuleb tahtmine midagi kirjutada või pildistada...
No comments:
Post a Comment