Mina ei lähe Tallinnast kuskile

Valimistejärgse nädala üks põhiteemasid näib olevat üleskutse Tallinnast välja registreerida, et siin enam mitte makse maksta. Mitmel pool soovitatakse seejuures Tallinnasse edasi elama jääda ja siin pakutavat tarbida. Mu meelest on see puhas pettus. Ja tegelikult ka reeturlus. Ei olda ju Tallinna patrioodid, kui selles linnas elada kõlbab ainult headel aegadel. Niipea, kui enam hea ei ole, tahetakse pageda. Valmis ollakse ainult saama, mitte andma.

Mina ei lähe Tallinnast praegu kuskile. Sünnilinn, kodulinn, mitmendat põlve minu suguvõsa linn. Üle kahekümne aasta Nõmmel, nelikümmend aastat Mustamäel, õppinud Hiiul, vahepeal jah korraks Tartus ülikoolis ära käinud, siis koju tagasi tulnud, töötanud kesklinnas ja vanalinnas, elanud, armastanud, head ja halba näinud... Kuhu ma siit lähen ja milleks? Võib-olla kunagi, jalad ees, või elutee käänakute pärast, aga see on teistmoodi minek.

Linnaelu on nende aastate jooksul olnud vägagi erinev, linnapäid ja -juhtimist on nähtud väga mitmesuguseid. Kõik ei meeldi, kõik ei peagi meeldima ja seda, mis ei meeldi, olen püüdnud parandada nii palju, kui saan. Ei, ma ei lähe Tallinnast kuskile. Ja oma linna sisse- ja väljakirjutustega nihverdades petma ka ei hakka. Aga linnapeade vahetumist olen küll näinud, erakondade ja parteide vahetumist samuti - ükski nendest pole igavene olnud. Kõik muutub...

x x x
Ülemisel korrusel pole pärast seinaava lõikamist, minu "uputamist" ja teiste naabrite tolmutamist (millest olen siin blogis mitu korda kirjutanud) juba poolteist nädalat tööd tehtud. Täna teatas ühistu esimees, et nüüd vist tööd jätkuvad, sest ülanaaber olevat Eesti Projektist ümberehituste projekti kätte saanud (ava lõikamise ajal seda polnudki!), edasine järelevalve on tagatud ja naabreid tuleb ka kindlasti informeerida, kui on mürarikkad tööd või torutööd, mis püstikutes vee- ja soojakatkestusi põhjustavad. Kauboi moodi enam edasi töötada ei saavat.

Täna vaatasin, kuidas noored, vist tudengid, filmi tegid. Üheks tegelaseks Mustamäe majad, siis veel armunud paar, kes lõpuks omavahel riidu läks, sest mees suundus omadele radadele ja ei andnud enam lapse jaoks raha. Kaks filmijat, kaks näitlejat, ligi kaks tundi võtteid. Ingliskeelne tekst, eestikeelne juhendamine. Põnev oli. Õhtu ka päikesega pikemalt valge ja filmimiseks hea.