Asjade kuhjumise printsiip

Poolteist päeva olen jälle elanud "ehitusplatsi all". Nüüd on vahelduseks vaikne. Kui taustahelideks on sillusepanemine või vana vanni poolekssaagimine, ega siis eriti tarku mõtteid kipu mõlgutama. Mõtlesin sedapuhku asjade kuhjumisest, sellest, et kus on, sinna tuleb, nagu teadjad kinnitavad.

Minul on enamasti nii olnud, et igasugused üritused kipuvad kuhjuma samale ajale. Kui veel igapäevatööl käisin, siis oli see üsna loomulik. Laekub ju ajakirjaniku töölauale palju kutseid ja pressiteateid, millest siis valiku teed. Aga nüüd, mil aktiivsest tegevusest tagasi tõmbunud olen ja sellevõrra ka igasuguseid ettevõtmisi ja kohtumisi vähem, kipuvad need ikka ühtedele ja samadele päevadele kokku jooksma.

Otsustab näiteks sugulasest juubilar, et tema õigel kuupäeval pidu ei pea, vaid kunagi veidi hiljem, siis kutsub ta mind pidusse just sel päeval, kui mul ka igasuguseid muid tegemisi ette on nähtud. Kutsub aga sõbranna kontserdile, ei saa ma jälle minna, sest mul on juba midagi muud edasilükkamatut ja minust mitte sõltuvat kalendris kirjas. Kui on vaja näiteks Tartusse sõita, siis selgub, et samal ajal on vaja ka Haapsalus viibida.

Hea veel, kui tuleb valida kahe asja vahel, aga tihtipeale kipub asjade kuhjumise printsiip võimutsema sedasi, et hulk aega pole midagi erilist teha ja siis järsku avanevad kuskil sündmuste toimumise luugid ja mind huvitavaid asju on neli-viis tükki ühel päeval ja isegi ühel kellaajal.

Hoopis rahaga võiks nii olla, et kus on, sinna tuleb. On näiteks hommikul üks kroon, aga õhtuks juba 1001. Seda juhtub viimasel ajal harva. Küll aga kipub jälle nii juhtuma, et mingiks tähtpäevaks kingivad mitu inimest ühe ja sama asja või raamatu.

See asjade kuhjumise printsiip on ikka täiesti ebatäiuslik.