Esimene poolaasta on läbi. Lõppedes tõi maasikamaitse suhu, aga muidu oli niisugune mitte eriti. Väsimust rohkem kui tavaliselt, eriti palavate ilmadega. Mõniteist aastat tagasi poleks ma suutnud isegi ette kujutada, et eelistan kauni kuuma suveilmaga randaminekule kojujäämist. Aga toona nägin ka unes soovunelmaid liivarannast ja merelainetest, viimaste aastate soovunelmaks on kujunenud võimalikult palju rohelust.
Poolaasta algas hoogsa töötegemisega ja selle tulemusena (osalt ka eelmise aasta varudest) on ilmunud neli minu toimetatud raamatut. Kolm on tõlked ja üks ühe noore inimese esimene raamat. Lisaks veel paar õhemat brošüürikest seaduste tõlgendamisest ja muust vajalikust. Päris kobe virn. (Pildi sel aastal toimetatud ja ilmunud raamatutest panen blogisse küll arvatavasti alles aasta lõpus oma selle aasta töödest bibliograafiat tehes.)
Aga ma ei ole rahul, et olen ise vähe kirjutanud. Mäletan, et kui päris algaja ajakirjanikuna ühe väga suure ja huvitava üleliidulise lehe toimetuses stažeerisin, helistas sinna tollasele teaduse osakonna juhatajale keegi, kes hulk aega kurtis, et kirjutamine ei edene. Osakonnajuhataja ütles hiljem, et helistaja oli üleliidulise ajakirjanike liidu publitsistikasektsiooni juhataja, kellel olevat loominguline kriis. Imestasin siis väga, kuidas saab nii nimekal ajakirjanikul olla loominguline kriis, tal peaks ju lugusid sadama nagu oavarrest. Põnev elu, põnev kirjamees, ja äkitselt kaebab loomingulist kriisi.
Hiljem muutus meie vabariiklike lehtede toimetustes sõnakõlksuks "joominguline kriis". Igaüks mõistab, mida see tähendab. Kriisis vaevlejad lasksid enamasti ajakirjandusmaja baaris salamahti kohvi sisse konjakit valada, sest ega ju tööajal avalikult joomisele vahepeal hea pilguga ei vaadatud.
Aga nüüd tundub, et mul endal on kriis, mitte küll joominguline, vaid ikka loominguline. Kummalisel kombel väljendub see eelkõige seesmises tõrkes helistada inimestele, kellest peaksin kirjutama ja kohtumise kokku leppima, sest mis ma neist soojal suvel ikka tülitan, ju neil on olulisematki tegemist. Ei mäleta, et selline tõrge mind ajakirjanikutööaastate jooksul varem kuigi palju kiusanud oleks, ehkki eriline pealekäija pole ma küll kunagi olnud. Aga ju ma sellest üle saan, sest tegemist on põnevate inimestega, kelle tegutsemisest laiemal ringil kindlasti on huvitav lugeda.
Õigupoolest tuleks tunduvalt rohkem õues olla. Ostsin sammumõõtja ja, kuigi ma seda pidevalt küljes ei kanna, mõõtsin üle oma igapäevasemad käigud ja teed. Tuli välja, et tavalised poeretked annavad vähem samme, kui arvasin. Mõni pikaks peetud kõndimine osutus ootamatult vähesammuliseks. Teadmine, mida tuleb arvestada...
No comments:
Post a Comment