Meie suur rohkem kui saja korteriga maja saab sel aastal 40-aastaseks. Vähe on neid inimesi, kes siin on elanud algusest saadik. Enamasti need inimesed tunnevad üksteist, räägivad juttu, teretavad, eriti siis, kui elavad samas trepikojas. Uuemad tulijad teretavad mõnikord, aga teinekord ka mitte.
Täna seisis üks algusest peale siin elanud vanem mees trepikoja ukse ees ja küsis majja sisenevalt siin paar aastat elanud nooremalt mehelt, miks too teda ei tereta. "Sa oled võõras. Ma ei tunne sind," vastas noorem.
"Kuidas ma võõras olen, me ju elame ühes majas, " ei saanud vanem aru. Noorem läks närvi, hakkas vanema peale lausa karjuma... Ma ei mäletagi, et oleksin siin varem niisugust situatsiooni nägema- kuulma juhtunud.
Vanematel olijatel on oma maja tunne tugevam. See ilmneb paljudes asjades. Aga neil on üks häda: nad vananevad. Nad vananevad silmanähtavalt ja vahel vaatan, kui vaevaliselt on üks või teine naabrinaine või -mees käima hakanud, mõnelgi juba kepp toeks võetud, mõnel silm töntsiks jäänud või kõrv ei kuule, mõnel käib pidevalt kiirabi turgutajaks. Ega ma isegi nooremaks lähe...
Niisugune mõttekild siis täna...
viisakust jääb kogu aeg järjest vähemaks... sellest on kole kahju
ReplyDelete