Kui olen märganud, et mõni toidu- või joogipoolis kodupoes on kolme-nelja krooni võrra kallimaks läinud, siis võib kindel olla, et paari nädala pärast on see asi odavmüügil, kus teda müüakse vana hinnaga.
Näiteks maksis üks ühik minu poolt sageli tarbitavat asja veel eelmisel nädalal 19.30. Oli mõne aja eest odavmüügil 16. 80. Täna maksis poes 23 krooni ringis. Olen peaaegu kindel, et nüüd pole mõnda aega seda põhjust osta, sest järgmisel odavkampaanial maksab ta 19 millegagi.
Ei võta ka kaupmehed õppust, et inimesed ostaksid odavamat asja rohkem, vaid teevad hindu ikka kallimateks ja muid hookuspookusi.
Kolm asja kahe hinnaga kampaaniate puhulgi olen mõelnud, et ilmselt on siis kauba tavahind ikkagi põhjendamatult kõrgeks aetud, kui seda kampaania ajal saab poolmuidu anda.
Aga see pole ainuüksi toiduga nii, sest igaüks on ju näinud, kuidas kirjastuste raamatulaadal võib saada 100 krooniga raamatut, mis kaupluses hinna poolest 200 kanti ja isegi enamaks tüürib.
Kaubanduslik juurdehindlus, ütlete. Jah, tootjani jõuab sellest hinnast vaid väike protsent, vahendajad on märksa rikkamas seisus.
Vabariigi algaastail töötas fotograafist sõber fotopoes. Kui teda kord poes külastades tähendasin, et mu fotoka patarei maksab üle tänava suures elektroonikapoes 40 krooni vähem, küsis sõber vastu: "Aga arva ära, kust ma siia poodi patareid toon?"
ReplyDeleteSõber vahetas hiljem kaks korda ala ja on äris kõvasti edenenud.
Eks see nii ole jah, et kes juba varakult kogemusi omandab, mida mõni teine ehk isegi slikerdamiseks nimetab, see on hiljem tehtud mees. Aga vaevalt, et minu kirjeldatud kodupoes - suures kaubaketi omas - eriti leidub neid nutikaid päid, kellest hiljem võiks kaubanduses või muus äris edenejaid saada.
ReplyDelete