Telekata

Varsti saab telekata oldud poolteist kuud (alates 1. detsembrist) ja tõtt öeldes ma seda helendavat ekraani nii väga ei igatsegi. Kui tahaks, oleks ammu juba parandaja otsinud. Aga pole. Ei tunne millestki puudust.

Mõned osad "Tuulepealset maad" vaatasin ETV arhiivist internetis. Ootasin sinna ka Kersna helenduvaid olendeid, aga need pannakse üles jupikaupa, õigupoolest aasta lõpus kavas olnud juppidekogumi asemel eraldi saadetena ühe või teise vestluskaaslase kohta. Täna vaatasin helenduvat olendit Jaan Tättet. Tal on toredaid mõtteid ja ütlemisi. Tundub, et ka hingerahu... Ta ütles, et telekat vaadates on ta tähele pannud, et mõtlemine kaob, raamatut lugedes aga areneb kõik põnev tema enda peas. Suuresti nii ongi.

Raadio jutusaated ja internet annavad hea ülevaate poliitika- ja majanduselust, muusikasaated on raadios ka head. Teleka tõsielusaated - kõiksugused bussid ja farmid jms - on mind haruharva huvitanud. Üks filmisari, mida olen aastaid vaadanud, oli juba hulk aega viletsamaks käianud ja ma ei tunne ka selle vaatamata jäämise tõttu puudust.

Vägivalda pole filmide ja tõsielusaadete kaudu minuni selle poolteise kuu jooksul samuti jõudnud. Mis jällegi suisa plusspunkt on.

Kui midagi oleksin tahtnud näha, siis ehk mõnda kontserti. Aga need pole ka kõige olulisemad asjad.

Aastalõpus oli telekata olemisel ka see hea külg, et minuni ei jõudnud kommertslik jõulumelu. Aasta alguses aga läks nii tihedaks töötegemiseks, et ega polekski kuigi palju aega olnud teleka ees istuda. Pidev arvutitöö kippus niigi silmi väsitama. Eile õhtuks sai üks ports tööd sedakorda otsa.

Jätkan eksperimenti, eks näis, kaua on tuju telekata olla.