Keelejutt

P. käis eile Helsingis jaapani keele rahvusvahelisel tasemeeksamil, mida saab teha kord aastas. Kesktaseme eksami sooritas ta paar aastat tagasi kergesti, kõrgtasemel oli nüüd teine katse. Mullu jäi väga vähe puudu. Minu arvates on see märkimisväärne saavutus, kui arvestada, et ta on keelt õppinud iseseisvalt. Seekordse eksami tulemuse saab teada millalgi tuleva aasta veebruaris.

Mulle on ka keeleõppimine alati meeldinud. Pigem oma tarbeks kui millegi suure ja vägeva kordasaatmiseks. Minu lemmikud on itaalia ja hispaania keel, aga mõlemat võiksin praegusest märksa paremini osata. Hispaania keelt tahtsin õppida noorena, aga siis polnud selleks võimalust. Millalgi 1980-ndatel käisin keeltekoolis itaalia keele õpingutel. Ülar Ploom polnud siis veel professor, aga väga kirglik keelehuviline ja hea nõudlik õpetaja. Hispaania keelt õppisin alles tugevasti pealt-viiekümnesena mõni aeg tagasi. Tore aeg oli. Kõik teised õppegrupis sobisid mulle vanuse poolest lapseks või lapselapseks, aga me saime omavahel hästi läbi. Juan Carlos oli ka väga tore õpetaja. Hispaania keel sobib mulle ja ma ei jäänud nooremate kõrval sugugi hätta, võib-olla just tänu varasemale itaalia keele oskusele. Aga igapäevases tarbimises kipuvad need kaks küllalt lähedast keelt mul suus segi minema.

Helsingis olnud eile hommikul pärast eelmise õhtu iseseisvuspidusid rahulik ja vaikne. Enne eksamit hea jalutada. Mina pole seal mitu aastat käinud, peakski vist jälle millalgi minema.