Nägin raamatukaupluses tuttava inimese mälestusteraamatut. Tundus huvitav, sest suur osa sellest puudutas olukordi ja inimesi, keda ka mina mäletan. Seisin sealsamas riiuli juures ja lappasin mind huvitavaid kohti. Aga ei ostnud. Ei kavatsegi osta. Mulle tundub, et ühest konkreetsest inimesest on selles kirjutatud põhjendamatult halvasti ja valesti. Tundsin teda teistsugusena, kui nüüd raamatust lugesin. Mulle ei meeldi, kui mälestuste kirjutajad kirjutavad halvasti inimestest, kes end enam ise kaitsta ei saa.
See on tegelikult väga raske küsimus, kuskohast algab mälestuste kirjapaneku puhul õigus subjektiivsusele ja kus see lõpeb. Mäletan, et kui kirjutasin artiklit lastekirjanik Olivia Saarest, kellelt ka oli ilmunud mälestusteraamat ja teine valmimas, siis ütles ta, et kõige raskem oli kirjutada lahkunutest, nendest, keda enam meie keskel ei ole. Just sellesama pärast: nad ei saa ennast enam ise kaitsta ja võib-olla ei ole kirjutaja neid mõnes asjas õigesti mõistnud. Nad ei saa enam midagi selgitada...
Mulle on tihti öeldud, et kirjutagu ma oma pikast ajakirjanikuteest ja eriti sellest aastakümnest, mil tollal väga populaarset, kohati 120 000-lise trükiarvuga"Noorust" sai tehtud. Olen ikka kõhkleval seisukohal ja paljuski just sellesama raske küsimuse pärast: mulle ei meeldi inimeste (ei elavate ega surnute) kohta halvasti öelda, aga mõnede elujuhtumite käsitlemisel vist teisiti ei saakski. Võib-olla on siis parem üldse vaikida?
üks mu tuttavatest luges hiljuti läbi tuntud eesti tegelase mälestusteraamatu, ning ei suutnud täpselt samuti kuidagi leppida sellega, kui halvasti oli mõnest kirjutatud.
ReplyDeletekas mõne jaoks on see justkui nagu enda paremana näitamine... kas see näitab tegelikult ebakindlust enese suhtes?
mul on tunne, et kui hinges on midagi, mis ikka vanast ajast hinge riivab, siis peab olema oskus seda teistmoodi väljendada, mitte alati halvustamise peale minnes. ja kui seda ei oska, siis leia teised väljundid selle väljaelamiseks!
See on mitme otsaga. Kui on " minu mälestused", siis mul nagu oleks õigust iseendast lähtuda. Kuivõid objektiivne see paistab teistele?!
ReplyDeleteOlen nüüd seoses kodus olemisega palju lugenud, näiteks Salme Reegist mälestuste raamatut.
Seal võks ka arutleda, kas Vana Salme oleks tahtnud, et temast nii just kirjutatakse.
Igaühel on omad mälestused, mis ei pruugi teiste omadega kokku langeda. Aga jah, kui ma loen kellestki, saan ma temast ühe pildi, kellegi teise mälestustest teise ja ega ma tea, mis õige oleks.
ReplyDeleteRaske on objektiivseks jääda ju, ja ega me teistest lõpuni aru saagi...