Kunagi ei tea, milline seik võib väga kauaks mällu salvestuda. Esimene lumi toob mulle alati meelde ühe kauge mälestuse.
Õppisin siis esimeses klassis. Ralf Parve klassikaks saanud lasteluuletus "Esimene lumi" oli tollal vist alles üsna hiljuti kirjutatud ja polnud veel kuigi levinud, alles omandas populaarsust. Seesama: "Juba õhtul akna taga heljus lumi langedes, hommikul on õued aga kõikjal paksult hangedes..." Mul oli see peas, autorit teadsin ka.
Olin agar "Sädeme" lugeja. Ühel päeval uut lehenumbrit lugedes nägin, et see luuletus on saanud laste luuletuste võistlusel mingi koha ja autoriks oli märgitud meie kooli tüdruk, paralleelsest esimesest klassist. Ju ei olnud toimetuse töötajad pärisluuletaja luuletuse mahakirjutamisest aru saanud. Aga toimetusse oli siis selle kohta palju pahaseid kirju saadetud.
Plagiaadi-mõiste sai mulle ka siis selgeks, sest tüdrukul tuli sellest palju pahandust. Koolis hakati teda narrima, leht oli sunnitud pettuse pärast vabandama, tema noor kaunis klassijuhataja pidi seletuskirja kirjutama, et miks laps aususe ja autorluse vastu eksib.
Sellepärast see väike mahakirjutaja, pisike punapäine lokkis juustega tedretähniline tüdruk mulle meelde jäigi. Kokku me suurt ei puutunud, sest paralleelklass asus hoopis teises hoones, aga tüdruku nime mäletan seniajani; rohkem pole teda enam elus kohanud.
No comments:
Post a Comment