Mõned päevad tagasi arutasime kodus, et inimesed pole ikka ahvidest või ürgsetest esiisadest kuigi kaugele arenenud. Koopatasandil ja karjas oli kõige tähtsam, tugevam ja võib-olla ka targemaks peetum see, kes kõige suuremat kära oskas tekitada. Oma arvamust väljendati juba toona teistest ülekarjumisega, räuskamisega, mis praeguses suhtluskultuuris nii levinud on. Õigem oleks vist öelda, et suhtluskultuuri puudumises.
Räuskamist näeme massimeedias, aga ka muudel elualadel. Igapäevaelus lisandub sellele veel käitumisviis, et kui sa meie kisa ei kuula ja aru ei saa, et me kõige tähtsamad oleme, siis paneme sulle ühe tou ära.
Tasasemalt väljenduvat tarkust ja tõelist asjatundlikkust ei panda tähelegi. Tegelikult pole see ainult Eesti küsimus, vaid hakkab üha rohkem silma paistma ka muu maailma tele- ja isegi parlamendisõnavõttudes ja -kaklustes. Üldse igal pool.
Lollusel on omadus laieneda.
Eile leidsin, et see mõte haakub KT blogis kirjutatuga: "Eestis loeb ju nende arvamus, kes valjemalt avalikult kisada oskavad, kellel on võimu ja raha, ja kes on niisama eputised..."
Tàiesti nòus nii sinu kui KTga!Ka ise mòtlesin sel teemal samas suunas, natuke teise vaatenurga alt
ReplyDeletehttp://kristeldaroma.blogspot.com/2008/06/progress-ja-jumalad.html.Tore leida samal lainel inimesi.
Panen Su viite uuesti: siin siis
ReplyDeleteAitäh kaasamõtlemise eest.
Samas on kärategemine ja teistest üle laiamine (ilmselt eriti meessoost isendite korral) inimese liigiomane käitumine, nagu on etoloogid leidnud. Võimalik, et sellel on evolutsiooniline taust (valdav osa inimese kui liigi arengust on toimunud ürgmetsas ja savannis).
ReplyDeleteGerald Durrell, kellel oli Durrellite suurepärane võrdluseoskus, kirjutas kuskil, et möiraahvide [kõige valjemad maismaaloomad] helivaljus olevat umbes selline, kui seista tühja ujulabasseini sügavas osas ja ümberringi laulab sada Punaarmee meeskoori meest nagu kopsud võtavad, taga-mongoolia keeles.
Jah, need möiraahvid olid mul ka kirjutades meeles :)
ReplyDelete