Klaasist võib teha kõike või peaaegu kõike.Klaas on köitev, sest võib igal hetkel puruneda.
Purunematu klaas, tundub mulle, ei ole nii huvitav.
Siin siis kaks varianti maailma klaasirohkusest.
Tohutu suur klaasist katedraalisein, mille tumedal pinnal peegeldub vastasolev trepp. Seinal on inglid, sümboliseerides hingesid, kes hukkusid Coventry pommitamisel Teises maailmasõjas. Klaasi heledam pind tähistab taevast, pääsemist tumedast ja valutekitavast, lootust igavikule, aga ühtlasi ka lootuste akent tulevikku."Klaasist seinte taga kumavaid treppe mööda
tõused sa üles, kuni su sammude hüvastijätt
soikub. Kuid alati joonistan sind õhku
ka veel mu lugemata raamatute virna kohale."
(Georg Maurer, kogust "Maailm toimub", 1977)
Aga klaasist võivad olla ka päris pisitillukesed potsikud, mälestus kuskilt, millestki... Teekonnast, kust see meene kaasa toodi. Armsate inimeste naeratustest, kui nad koomilist topsikandjat esimest korda nägid...
Mis suudakski klaasist paremini väljendada mõtet "oli kord..."?
Teiste fotojahiliste pildide juurdepääs on siin.
See viimane on eriti lahe :)
ReplyDeleteMis asi see siis on?
Soola ja pipratoos?
Inglitega klaassein võis mõjus olla, aga see pisividin viimasel pildil on lihtsalt armas!
ReplyDeletehästi vahva on see väike hoidja, kas sellel on palju vanust?
ReplyDeleteSee on jah soola- ja pipratoosihoidja pärdik. Saba pole pildile jäänud, pean vist teinekord ülevaatlikuma pildi tegema :), näiteks siis, kui loomateema fotojaht tuleb. Aga jalgadele ja sabakonksule ta toetub.
ReplyDeleteVanust on vist 20 aasta ringis, tõin ta kuskilt idapoole komandeeringult, ei mäleta enam, kuskohast, ja selle pika ajaga on ta topsikute metallkaaned ajahamba poolt läbi söödud. Ise on ta ka metallist ja väga hästi vastu pidanud.