Mida ma mäletan Gruusiast?

Mida ma mäletan Gruusiast?

Tbilisit, sooja linna. Selle vana armast ajaloolist osa ja Mtatsmindat, püha mäge, kuulsuste panteoni. Paljusid teisi linnu ja külasid, alaverdõ-toosti sõbralikku soojust.

Rthvelit, minu sealviibimise ajal 5. septembril alanud viinamarjakorjamisaega. Hool, säästlikkus, kiirus, et ükski kobar kaotsi ei läheks ja viinapuuväät viga ei saaks. Päev viinamarjakogumist läks kiirelt, hiljem sõitsime veinitehasesse vaatama, mis meie kogutud saagiga edasi toimetatakse. Rthveli on veinivalmistajate kõige kiirem aeg. Gruusia kõige tähtsam aeg. Igipõliselt. Ei oska kujutleda, milline rthveli on tänavu...

Teekogumist, godooriga kõndimist teepõõsaste vahel, jalad märjad hommikukastest, käed valimas valminud flešše ja bukette. Olin sel tööpäeval palju kohmakam kui mu grusiinlannadest kaaslased. Hiljem vaatasime, kuidas teevabrikus teed valmistati. See oli lausa omaette teadus...

Delfiini paitamist Batumi delfinaariumis, kus afaalideuurijad oma sõpradega tegelesid. Seda imelist tunnet, mille tekitab delfiini naha puudutus ja see, kui väärikas olend sinu žestiga antud käsule kuuletub. Paitad teda, tema aga piidleb sind selle ilmega, mida inimesed naeratuseks kutsuvad...

Novõi Afoni koopaid Suhhumi lähistel umbes 2000 meetri sügavusel maa all. Kõige kaunimad koopad, kus ma olen viibinud. Tollal väga hea külastajate juurdepääsuga. Nüüd ma ei tea, kas neid enam vaatamas käiakse, sest aastad on sealkandis kuumalt möödunud, lahingute ja pöördeliste sündmuste tules. Kellel on enam koobastega asja ...

Hamletit ja teisi Gruusia noori teadlasi. Neist on nüüdseks saanud väärikad professorid. Meie sidemed on aegade keerises lakanud, aga ma mõtlen neile sageli...

Mäletan veel paljut...

Olen Gruusias käinud kolm korda, korra väga põhjalikult ajakirjanikuna, kaks korda lihtsalt uudishimuliku külalisena.

Meenub üks vana jutt, mille olen ka oma Gruusia-lugudesse kirja pannud:

Kord, kui Abhaasiasse olid taas tunginud vaenuväed, langesid ebavõrdses heitluses kõik Pitsundat kaitsnud sõdalased. Naised, vanurid ja lapsed varjasid end tornis keset asulat. Nad piirati ümber ja taheti nälja ja januga alistuma sundida. Vanemate nõukogu aga otsustas: parem surra kui orjuses elada. Ja sissepiiratud hakkasid tornist alla viskuma, otse vaenlase odateravikele. Siis sündis ime - taevas halastas. Hiigelkotkad lendasid tormihoona torni juurde ja kandsid ümberpiiratud mägedesse. Kui aga vaenlane lahkus Pitsundast, tulid kotkaste poolt päästetud kodukohta tagasi.

Minu mälestused Gruusiast on ammused. Siis olid nii Abhaasia kui Adžaaria vähemalt näiliselt rahulikult Gruusia NSV koosseisus, Gruusia NSV ise koos Eesti NSV-ga NLiidu kõige paremini "õitsevad" liiduvabariigid, Lõuna-Osseetia ja Põhja-Osseetia aga juba ka sel ammusel ajal omavahel enamasti pahuksis, vähemasti pingeid ülal hoidmas. Vahepeal on pingeid juurde tekkinud, palju muutunud, Gruusiast üle käinud nii maavärinaid kui lahingulõõma. Vabadusepüüe. Vabaduse keerukus. Nüüd on sõda, mille puhul polegi päris üksiti arusaadav, kas tiku süütas Gruusia või Vene pool. Mõistetamatu sõda, valus sõda, hirmutav sõda...

Kas taevas halastab ka seekord?

Gruusiat, mida ma mäletan, pole ammu enam...

Mida toob talle saatus veel?

Laul filmist "Mimino", laulab Vahtang Kikabidze, ka Eestis mitu korda esinenud laulja: