Mõned päevad tagasi tundis mind ühes poes ootamatult ära endine klassivend. Mis seal imelikku, klassivennad ju ikka mäletavad klassiõdesid? Aga me polnud näinud alates viiendast klassist. Nii et juba x-kümmend aastat... Ja see oli ka ainuke õppeaasta, mil me koos õppisime. Mina teda ära ei tundnud, enne kui ta rääkima hakkas.
Siis tuli meie klassi ulakamaid poisse mulle kohe meelde. Aga esimene asi, mis ta mulle ütles, oli meenutus, kuidas meie alati suhteliselt vagur klassijuhataja, vanem meesterahvas, kord äkitselt nii vihastas, et poisi kõrvad matemaatikatunnis pihku võttis. "Mäletad, ta sikutas mind kogu klassi ees kõrvust," oli endisel ulakal kõik need aastakümned meeles püsinud.
Koolivägivald see polnud. Õpetajal lihtsalt oli meie kõigi jaoks oma võti.
Meie tore klassijuhataja oli nagu selgeltnägija - oskas laste tundeid silmist lugeda. Mäletan, kuidas käisime sama viienda klassiga õppeaasta lõpul ekskursioonil Lõuna-Eestis. Tõrvas viis üks kohalik poiss mõned meie tüdrukud paadiga järvele. Vaatasin neile kaldalt järele. Imelik igatsev tunne oli, millele ma plikatirtsuna ei osanud nimegi anda. Aga ju see igatsus peegeldus mu näos, sest vana õpetaja küsis: "Sul on vist kahju, et sa kaasa ei saanud?" Niimoodi märkas ja teadis hea koolipapa meist kogu aeg kõike, isegi rohkemat, kui välja näitasime.
Ta oli koguni nii vana, et oli kunagi õpetanud mu poisikeseeas isa. Ühel üüratult vanal tuhmunud klassipildil on siis veel noor õpetajahärra poisteklassi ees. Minu isal on sel pildil silm sinine - küllap oli ta kelleltki kolki saanud, sest ta olevat ka oma jutu järgi päris ulakas olnud. Nii et koerustükkide harrastajate taltsutamise kogemused olid õpetajal siis juba ammu varnast võtta, kui ta meid õpetas. Aga et ta kunagi kellelegi halvasti oleks ütelnud, seda ma küll ei mäleta. See ei käinud tema iseloomuga kokku.
Minu viienda klassi salmikusse on ta kirjutanud:
"Hoia tervist, kasuta noorust - mõlemaid antakse inimesele vaid kord! ET."
See ET tähendas: Eduard Triik, Triigi-papa.
Ta puhkab juba ammu Rahumäel.
No comments:
Post a Comment