Teismelise tüdrukuna olin täiesti kindel, et mu tulevane armastatu, mees, kellega abiellun, peab mulle kinkima kolm asja. Kusjuures ta peab neid soove aimama, sest ma ei kavatsenud neist talle rääkida. Muidugi, kui ta oleks küsinud, siis oleksin oma tahtmised välja öelnud.
Meest kui niisugust ei olnud veel silmapiirilgi, aga soovid olid välja kujunenud. Küllap loetu ja nähtu järgi. Ja seda aastateks.
Esiteks tahtsin saada kuldsõrmust.
Teiseks tahtsin prantsuse lõhnaõli.
Kolmandaks tahtsin merevaigust kaelakeed.
Tänapäevasest vaatenurgast ei ole just palju soovitud. Tollal tähendasid need asjad palju.
Sõrmus pidi olema elegantne, lakooniline, lihtne.
Prantsuse lõhnaõli asemel käibisid sel ajal edukalt lätlaste väga head "Možet bõtj" ja "Rižanka" ning needki polnud alati kättesaadavad.
Merevaik oli suurmood, mu noorusaastatel ka mitte kuigi kallis – oleksin ma mõnele austajale oma soovist iitsatanud, ju oleksin selle saanud.
Tegelikult sain ainult abielusõrmuse ja sellegagi läks nagu läks...
Prantsuse lõhnaõli ostsin endale ise palju aastaid hiljem, kui seda juba rohkesti ringi liikus. Ostsin kohe palju proovipudelikesi, et erinevatest sortidest aimu saada.
Merevaigust kaelakeed pole mul senini. Oleksin ju võinud selle juba ammu ka ise osta, aga pole sellist näinud, mida oleksin kogu hingest endale ihaldanud.
Mees, kellega abielus olin, ei küsinud mu tüdrukupõlve soovide järele. Ja kust pidi ta niimoodi teadma, mida ma temalt ootasin.
Autot ja maja ei mõistnuks ma kingituseks küsidagi. Need oleksime armsamaga kahekesi muretsenud, mõtlesin ma neiueas.
Millised olid teiste tüdrukute salaunistused, ei tea. Tollal polnud kombeks neist sõbrannadelegi laia suuga rääkida. Nii jäidki need hinge peitu.
Huvitav, missugused on olnud teie salasoovid ja missugused on praeguste tütarlaste salasoovid?
Ei teagi. kunagi tahtsin ilusaid pulmi, nüüd aga seda, et ma ei tüdineks ja minust ei tüdinetaks.
ReplyDeleteMinu unistus oli sprtlik mees, sain hoopis pillimehe.
ReplyDeleteLugesin eile mitu korda. Täna siiski küsin, retooriliselt.
ReplyDeleteKas kunagi keegi pruut on oma peigmehelt küsinud, mis on sinu kolm soovi?
Nii me saamegi kokku ja läheme lahku. Teadmata, et kui nad teadnuks teise kolme soovi, elaksid nad, kui nad vahepeal pole ära surnud, õnnelikult tänase päevani.
"Ole oma soovidega ettevaatlik, sest need võivad täituda." Selle tarkusetera olen endale selgeks saanud.
ReplyDeleteTahtsin kodu, peret, armastust, kindlust... sain ja lasin minna, sest siis ihkasin hoopis vabadust, sõltumatust, Mina tunnet. Sain ka need ning olen ringiga tagasi. Tahan kodu, peret, armastust ja kindlust...
Eks soovid ju aja jooksul ka muutu, seepärast täpsustaksin, et need kolm konkreetset kingisoovi kinnistusid mu peas millalgi 13-16-aastasena. Vähem asised ideaalid ja unistused olid veel peale nende...
ReplyDeleteHundi ulg, mina arvan küll, et kui ehk otse ei ole küsitud peigmehe kolme soovi järele, siis salamahti on need soovid ikka temalt välja pinnitud. Ainult et siis pole need enam täpsed ja tegelikud, vaid omandanud nö naiseliku fantaasia lisa. Väga tihti kipume arvama, et teine just seda tahab, mida me temast eeldame.
Maria shadow, tänu kommentaarile avastasin meeldiva blogi - vahetevahel tulen veel külla, eks ju.