Olen nüüd kaks aastat vabakutseline olnud. Ja enne seda mitu aastakümmet sama ametit pidanud.
Lahkamata äratuleku põhjusi võin öelda, et ei kahetse. Vabakutselisena on põnev olnud endale ise tööd tekitada. Ja tekitada ka kindlustunnet, et mu kirjatükke vajatakse. Otsida avaldamisvõimalusi. Olla ise enda peremees, sõltumata kellegi tujudest või nõudmisest kellast kellani kohal istuda. Õppida enesedistsipliini, kujundada ise oma töökorraldust.
Olla vaba.
Vaagida pakkumisi ja kujundada oma eelistusi.
Teha seda, mida tahad.
Teha siis, kui tahad, ja jätta tegemata siis, kui ei taha.
Magada siis, kui uni tuleb, ärgata siis, kui tahan.
Leida aega maailma vaadata, näha seda, mida töölkäija ruttamine näha ei lasknud.
Tegelda rohkem asjadega, mis tõepoolest huvitavad.
Areneda.
Plusse on palju. Miinuseid ka mõned, aga need ei ole kujunenud oluliseks. Jah, majanduslikult on raskem, kui palgasaajana oli. Aga see pole määrav. Sellest saab üle. Saab hakkama.
Rõõm tehtud tööst on jäänud ja tulevased tööd lubavad seda veel suurendada.
Vabadus ajas ja ruumis on märgatavad.
Hea tunne on.
Ma tegelikult imetlen neid inimesi, kes on valinud vabakutselise raske vabaduse. Mispõhjustel tahes. Tagantjärgi muidugi emotsioonid värvuvad ilusamaks, aga siiski, kas hirmu ei olnud?
ReplyDeleteOli küll. Aga pärast teatud kellakukkumist oli kergem alustada. Päris noorena on praegu vabakutseline olla kindlasti väga raske. Enne peavad olema mõned teed ja rajad nö sissesõidetud, mingi sisemine kindlus ja asjade läbimõeldus.
ReplyDeleteMina kirjade järgi päris vabakutseline ei ole, kuupalgaline ikka. Aga viimased 13 aastat olen saanud oma elu korraldada enam-vähem samamoodi. On palju parem, peale kõige muu sai tervis korda.
ReplyDeleteMinagi olen nö. vabakutseline. Oma aja peremees, kuid seda mööndustega. Enam ei kujutaks elu kellast kellani ettegi ...
ReplyDelete