Läbu, läbu, läbu... Mis see jaaniöö muud on. Paned õltsi, vahid tuld... Üks läbu puha.
Need kusagilt loetud noore inimese read tõid mulle meelde oma kirjutatud teksti Tartu Ülikooli lehest siis, kui ise veel hästi noor olin.
Jaaniöö
Maa on pilgeni täis rohelust, õisi ja soojust. Üle tuttavate ja tundmatute maailmade kanduvad kaugete tähtede laulud.
Me läheme koos läbi lõbusa rahvasumma, tantsime lõkke valguses, kräunutame kiigelaudu peaaegu üle võlli ja tahame siis olla kuskil päris omaette, päris kahekesi.
Tulevik peidab end õhus. Kusagil kaugel, kusagil lähedal on sõnajalgade õitsemishetk.
Jõesosin paitab me varbaid, rohus heliseb ritsika viis. Su juuksed mu peopesa all on pehmed kui jõeäärne liiv.
Su silmade tähed ja päikesed kutsuvad enese poole. Jaanituli loidab, ka meis.
Olen su karmhellades kätes ühtaegu väike ja suur, arglik ja hulljulge. Olla nüüd pööraseimast pööraseim, olla nüüd tasaseim tasastest!
See kohin… kas jõgi või mets selle kaldal? Või suveöö ülemlaul: “Jäädagi nii – nägu näo, käsi käe, süda südame vastas…”
On suve lühike öö. Jaaniöö.
“TRÜ” nr. 20, 23.06.1967, Hämariku varjunime all.
Kas oli rohi tõesti siis rohelisem ja metsas veel sõnajalaõied õitsesid? Sest möödus kümme aastat ja kõik oli muutunud: Andres Sööt "Jaanipäev" (1978).
ReplyDeleteKusjuures noorte jaoks ongi jaaniõhtu üks paljudest võimalustest end täis juua, ja see pole mitte ainult viimasel kümnel aastal nii, vaid traditsioon on ikka palju-palju pikem.
ReplyDeleteOlin palju-palju noorem, kui leidsime oma aiamaalt kilekasvuhoonest ühe poolsurnud noormehe, keda juhuslikult hästi tundsin. Hiljem varjutas see pilt kogu järgmist eluperioodi ehk
päris endiseks ei muutunudki meie suhted kunagi enam.
Ma ei salli avalikke jaaniõhtuid selle pärast, et pean seal nägema noori lapsi(õpilasi) purjus peaga kakerdamas. Parem, kui ma seda ei näe.
Need muud rituaalid on kõik unustuse hõlma vajunud.
Meie pere on siis vist üks haruldus, minu laste jaoks pole alkohol kunagi oluline olnud. Hea meelega tahaksime niisama lõkke ümber istuda ja midagi küpsetada, aga kui niimoodi edasi sajab, tuleb vist ainult pliidialuse tulega leppida...
ReplyDeleteIltaka
ReplyDeleteVihmase ilmaga pole suurt targemat teha, kui üks küsimustik ära täita.
Vaata lähemalt reegleid
/sjgelle.blogspot.com/
Hundi ulg, kas just rohi rohelisem... Sõnajalaõisi küllap õitseb veel salamahti nüüdki, oleks ainult otsida tahtjaid. Iga pidu saab alguse eeskätt meie oma hingest. Ja hinge seisund oleneb suuresti ajastust.
ReplyDeleteSjgelle, eks noored ole ikka kelleltki malli võtnud; vanad ju joovad isegi rohkem, ainult et oskavad (kui oskavad)end paremini valitseda. Avalik jaaniõhtu kui massiüritus on suur alkoholikaubanduslik ettevõtmine, mis müüjatel paraku ka korda läheb, enamasti.
Mina tunnen ka noori, kes alkoholist sugugi ei hooli ja seda ei pruugi. Ja üldse väga toredaid noori inimesi.
Kukupai, vihm lõppes, saad ehk lõkkegi üles teha :).
Ilusat imelist jaaniõhtut kõikidele!
P.S. Küsimustikule vastan võib-olla nädala jooksul, praegu ei tule vaim peale...
Pean vist täpsustama, et "paljude noorte" jaoks on alkohol liiga tähtis.
ReplyDeleteSee teeb muret küll, eriti torkab see silma maal. Linnas on ehk noortel rohkem vaimseid huvisid ja väljundeid, ei tea. Tahaks uskuda.
Mäletan, et "mehepoegadena" sai poistega pudel peeti kamba peale manustatud ja kõik olid "tegijad".
ReplyDeleteNüüd näen pisikesi plikasid bussipeatuses pudelist valget viina kulistamas. Sakusmendita. Miks vahele ei sega? See on eraldi teema.
Jah, õnneks kogu noorus pole hukas. Aga märgata on imelikke trende.