Ta astus keskpäeva paiku Vabaduse väljaku R-kioski müügiava ette ja küsis müüjalt: "Vabandust, kui palju õige aeg on?"
Müüja vastas. Ta tänas ja hakkas oma mobiiltelefoniga tegelema, vist pani kella õigeks. Siis suundus jälle müüja poole ja küsis: "Aga kas te võite öelda, mis kuupäev täna on?
Müüja vastas. Ta tänas ja hakkas veidi eemal jälle mobiiltelefoniga tegelema. Siis küsis lähedal suitsetavalt töömehelt suitsu peale tuld. Järsku avastas, et ootab oma bussi vales peatuskohas ja suundus õige koha poole.
Müüja naeris. Teised ka naersid. Noor mees mõjus kiirustavate kaaskodanike hulgas justkui tulnukas.
Tegelikult oligi täna tore päev just niisama rahulikult, kellaajast ja kuupäevast hoolimata jalutada. Käisin Toompeal fotode järel, siis tulin aeglaselt läbi Pika Hermanni kõrvalt pargist ja Harjumäelt. Imelik oli mõelda, et selles linnas ju kõik kiirustavad. Vahel on hea tempot maha võtta.
Mõnus lugu - teeb tuju heaks. Masendav on, kui raskete aegade saabudes muutuvad inimesed veel tigedamaks kui majandusliku tõusu ajal.
ReplyDeleteOli jah sihukene muhe juhtum. Mulle meeldivad tegelikult niisugused hetke peatamised...
ReplyDeleteSee tigedus ei aita ju millelegi kaasa, ainult teeb õnnetuks ja rusub - täitsa mõttetu värk.