Talvehommiku linnud on varesed. Aga parematel päevadel võib nende kraaksumiseski muusikat kohata. Või prügikasti-kajakate hõigetes.
Kevadhommiku linnulaul on teistsugune. Eriline. Mis sest, et see võib-olla on pelgalt varblaste siutsumine akna all põõsas. Nad on algava päeva eel nii vaimustunud, nii siirad. Nende laulu sees on kõigele ruumi, ka varajasele ärkajale.
Eelmise aasta mais Tuneesias avastasin pääsukeste koori mõju. Hommikuti täitis ühel hetkel kogu hotelliümbruse pääsukeste laul. Neid oli seal arvatavasti tuhandeid. Olin linnulaulu otse füüsiliselt tajutava massiivsuse lummuses. Vaade oli Vahemerele ja päike tõusis. Pääsukesed tervitasid teda. Päeval oli pääsukeselaulu ka kogu aeg kuulda, aga siis sekkus see muude helidega, praegu – hommikul – oli see aga vägev. Nagu pääsukeste laulupidu. Imeline ja ilus. Õhtul ühel hetkel see lõppes. Koos päikese kadumisega.
Pääsukesed on mulle olulised linnud. Varem elas neid meie maja katuseräästas palju, aga pärast mitmesuguseid remonditöid sootuks vähe. Mulle meeldib see aeg, kui nad poegi lendama õpetavad. Ja siis nad lähevad. Võib-olla sinnasamasse pääsukeste koori.
Keegi on hommikust linnulaulu nimetanud lindude hommikupalvuseks.
...
Ärkan hommikul linnulauluga ja päikesetõusuga... Aga ma ei jaksa enam mitte alati kevadpäikesega koos tervet päeva üleval olla...
Pildil: ka muistsed Tuneesia viljalaod on nagu pääsukesepesad. Mai 2007.
No comments:
Post a Comment