Olen palju aastaid aeg-ajalt ikka ka luuletusi kirjutanud, aga avaldanud neid ülivähe. Kui töötasin "Nooruse" toimetuses, kus noorte esimesi trükiproove avaldati ja palju muud luulet veel, siis tegi kirjandustoimetajast kolleeg Rudolf Rimmel küll mitu korda ettepaneku, et ka oma värsid ajakirja paneksin. Aga see tundus mulle kuidagi sobimatu, sest pelgasin tolle aja kitsastes ilmumisoludes noorte eest avaldamisruumi ära võtta ja näis, et kiiret pole kuskile.
Nii ongi 1987. aastal "Loomingus" ilmunud viis väikest luuletust (kirjutatud erinevatel aegadel) jäänudki ainsateks ilmunuteks – need rääkis mult välja tollane "Loomingu" peatoimetaja. Siia panen ma need kirja sellepärast, et vana ajakirjanumber kipub kogu aeg kaduma – siit leian oma värsid vähemasti ise üles.
* * *
Meie sõprade vead
jäävad vahel me hinge peale.
Meie sõprade head
lisa annavad meie heale.
Truudus pole veel saamatus
ega juhuse puudus,
tal on koht eluraamatus,
sest truudus on truudus.
Pole kindel, et paberit
jätkub igale luulereale
ja et näpuga näidata
tasub igale veale.
Kõrkus pole veel kõrgus
ega tahtmine lennata,
kõrgi koht olla põrgus,
teda teised ei kannata.
* * *
Tumedaks väsinud taevas,
liigesevalu ja lein,
meeles on soojemad päevad,
kanarbik, kastehein.
Tundub ajavat juuri
kidur üksinduspuu,
pea ära lööd vastu müüri,
irvitavat näib kuu.
Kuidas nüüd kiirustaks koju
vihmadevalus hing,
kodul on virgutav mõju,
seal kasvab elulõng.
* * *
kes sa oled kuhu lähed
kas sa ise tead
on sind palju on sind vähe
kelleks sa end pead
mind ei ole ma ei lähe
ise ma ei tea
mind on palju mind on vähe
segi läheb pea
Avaldatud "Loomingus" nr 1, 1987
Vaata ka: Mõned luuletused 2.
Linda Järve. Viis luuletust. - Looming nr 1/1987, lk 71-72 http://digar.nlib.ee/digar/show.action?id=113287
No comments:
Post a Comment