Lehed

18/04/2008

Kristiina, kes armastas oma direktorit


Mõnikord mõtlen ma Kristiinale (nimi muudetud). See oli umbkaudu 15-20 aastat tagasi, kui töötasin ajakirjas "Noorus" ja muude tegemiste hulgas toimetasin rubriiki "Ma teile kirjutan". Rubriik oli populaarne, kirju tuli iga päev kümnete kaupa. Tollal oli ju "Noorus" ainuke noorteajakiri, tiraaž oli tõusnud 120 000-ni. Lugejate vanus kõikus kuskil 14 ja 34 eluaasta vahel.

Praegu kirjutavad noored blogidesse ja foorumitesse ning saavad oma küsimustele, muredele ja rõõmujagamistele kohe vastused. Tollal olid arvutid väga vähestel, blogimisest polnud aimugi. Siis kirjutati oma kõige varjatumatest saladustest tihti just noorteajakirjale. Armastusest, sõprusest, pettumustest, üksindusest, kurbusest, solvumistest, lootustest...

Paljud neist kirjadest ilmusid ajakirjas, siis vastasid neile uued kirjutajad lugejate hulgast. Mõned jäid ilmumata, sest neis oli tahetud teada lihtsalt toimetusetöötaja arvamust ühe või teise elus ette tuleva probleemi kohta.

Ühel päeval sain kirja Kristiinalt. See oli lühike, ütles saatja kohta, et too on ühe asutuse direktori sekretär, tutvustas tema huvisid, hinnangut ajakirjas ilmunule – ühesõnaga täiesti tavaline kiri, nagu neid oli toimetusse jõudnud sadu. Eriliseks tegi kirja viimane lause: "Mina olen Kristiina, 18-aastane, ja ma armastan oma direktorit."

Täiesti äratuntavalt oli kiri kirjutatud just sellepärast, et neiul polnud võimalik oma armastustunnet kellegagi jagada. Toimetusse kirjutades sai ta selle vähemasti välja öelda.

Vastata ma Kristiinale ei saanud, sest kõik tema koordinaadid puudusid. Aga meeles on ta mul senini, sest see oli nii ilus noore armastuse puudutus, mis selle kirjaga toimetusse jõudis.

Huvitav, mis Kristiinast saanud on?

Pildil: Victor Gabriel Gilberti maal "Noor naine kirja kirjutamas"

3 comments:

  1. Vabanda, et ma sellisel lapsikul viisil uudihimutsen, aga...sa oled "Nooruse" Linda Jàrve?!? Mul kùll oli kahtlus iseendas, aga mòtlesin, et samanimelisi vòib ju palju olla. Sellisel juhul tunnen ma sind kauem, kui sa arvad :)
    Olin "nooruse" lugeja, tihtipeale teda ajalehekioskist ei saanudki, oli niivòrd loetud!
    Sono proprio contenta!

    ReplyDelete
  2. Olen seda blogipostitust tervikuna kasutanud oma raamatus "Nooruse lugu" (2017, Petrone Print).

    ReplyDelete