Ootamine on minu jaoks natuke nagu mürk – võiksin ju mingi tegevuse käsile võtta, aga ootus segab, õigupoolest segab teadmine, et kui oodatu tuleb, siis pean niikuinii vahepealse tegevuse katkestama, et siis oodatuga asjad lõpule viia ja see omakorda vajalikule sihtmärgile edasi saata. Nii on pealesunnitud ootamine minu jaoks ka pealesunnitud tegevusetus, millekski muuks keskendumise segaja.
Iseäranisti häirib mind ootamine siis, kui tean, et minu taga on tolle veniva ootuse raamides samuti ootel keegi teine või teised. Kui olen näiteks kokku leppinud, et saadan toimetusele ühe või teise artikli kindlaks ajaks, aga see, kellega või kellest olen loo teinud, on selle enda kätte täpsustamiseks või lihtsalt soovitud ülevaatamiseks lugeda saanud ja pole kokkulepitud ajast kinni pidanud, vaid viivitab. Paarist päevast saab nädal...
Aga häirivad ka teistsugused ootamised, enamasti ikka siis, kui ootamise lõppu pole näha või vahel lihtsalt keegi alt veab. Tavaliselt ju sõltub tegevuse järgmine lüli ootamise tulemusest.
Nüüd oleks hea öelda, et jah, see on mulle õppetund, ikka minu enda vigade eest, minu karmaline karistus lausa. Aga ma olen püüdnud ise täpne olla, konkreetsel juhul kohe kindlasti olnudki – mille eest siis karistada. Õppetund on see aga küll: järgmisel korral on mul raskem inimest usaldada, kui ta mulle midagi lubab. Aga kas ma niisugust õppetundi vajan?
No comments:
Post a Comment