Täna käisin Tallinna Loomaaia Sõprade Seltsi korralisel koosolekul, kus selle aasta kavad paika pandi. Ikka, kuidas loomaaeda paremini abistada ja kuidas ka omavahel mõnikord kokku saada. Kuulasime seltsi esimehe reisimuljeid Teravmägedelt ja Prantsuse Polüneesiast. Näiliselt tunduvad need kaks maad – üks külm ja polaaröös pime, teine päikeseküllane ja nii soe, et kohtumised määratakse seal vees – väga erinevatena. Tegelikult liidab neid see, et nad mõlemad on inimese elupaik. Loomaaed omakorda on koht, kus väga hästi saab näha inimese suhtumist loomadesse.
Kellel Loomaaia Sõprade Seltsi vastu suurem huvi on, saab vaadata siit. Ja siin on kogu teave loomaaia kohta
Pärast koosolekut läksin vihmaladinas loomaaeda uitama. Kaks tundi möödus märkamatult. Talvel on loomi väljas vähe, aga kes on, need vaatavad üksikuid külastajaid suure uudishimuga. Tahavad suhelda. Hüljestest juba kirjutasin. Tasmaania kängurud olid nagu mullamütsakad vaikselt oma lagendikul, aga kui tasakesi laulu ümisesin, vaatasid kohe, mis toimub. Selle nõksu, et kängurud lauluarmastajad on, sain teada aastaid tagasi Austraalias käies. Seisa paigal ja ümise, siis tulevad nad lähemale vaatama, kes sa oled ja mida tahad.
Kitsed, tuurid, mägilambad kökitasid ja määgisid omasoodu, ühega rääkisin vastu mökitades pika kitsejutu ära. Ise ka ei tea, mida ta sellest jutust välja luges, aga tema kaaslane kuulas vaikides pealt ja laskis lõpetuseks kuuldavale naerumökituse. Ju siis jutuajamine meeldis ja toimis.
Troopikamajas oli krokodill tardunud suu-lahti-poosi. Šimpansipere pealik tegeles justkui katuseparandamisega: koputas nõudlikult oma laudikut, siis vihastas ja tahtis väiksemale šimpansile turja karata. Aga kolmas tuli ja rahustas ta maha. See kolmas oli ka kõige uudishimulikum. Sättis ennast mu vastu istuma ja muudkui seiras läbi klaasi. Vahetevahel noogutasime vastastikku. Mõtted olid meil küllap üsna erinevad, aga võib-olla kõlksusid ka kusagil kokku.
Korraks tuli soojakust välja jalutama ka amuuri tiiger. Näis, et ta tunneb end vihmasabinas täiesti hästi. Ühtki loomaaiakülastajat polnud läheduses, kui seisime üks ühel, teine teisel pool puuritrelle. Nii lähedalt ihuüksi suurt looma vaadata on põnev. Kui ta oleks olnud vabaduses, siis poleks vaatamisest mõistagi juttugi olnud. Aga niimoodi uudistasime me teineteist rahulikult. Siis tegi ta puuris veel ühe tiiru ja läks sooja tagasi. Kohtumine oli lõppenud.
Tallinna loomaaia isatiiger Bronto suri 11. jaanuaril 2010 vähki. Ilus loom oli - mulle jääb mälestuseks just see meie kohtumine.
ReplyDelete