See oli veel nõukaajal, kui Austraaliasse lennates ja sealt tagasi tulles vahepeatusena ühtekokku umbes kolm päeva Singapuris sain viibida. Väga moodne ja suur lennujaam – tollal vist suuruselt maailmas teine ja tohutult rahvarohke. Puhtus tänavatel koos hoiatusega, et seda, kes ükskõik mida maha loobib, ootab pirakas rahatrahv. Koolivormides lapsed ja nende uudishimu. Eeskujulik teenindus suurtes kauplustes ja hämmastavalt sorav ning küllap poekestele kasulik vene keele oskus peaaegu kõigil müügitänavatel. Elektroonika- ja pisitehnika uputus.
Reklaamirohkus. Suurehitised kõrvuti pagoodidega ja mitmesuguste usutemplitega. Paabulinnud pargiteedel. Hoiatus, et hotellitoa uks tuleb võimalike varaste vältimiseks kindlasti mitme luku ja riiviga sulgeda. Naeratused...Ootamatud kohtumised. Näiteks teadis toosama eespool mainitud velorikša, kus Eesti asub, sest ta oli kord meremehena Helsingisse sattunud, ja tundis keelesarnasuse järgi ära, et oleme sealtkandist pärit.
Vahel piisab hulga juba peitujäänud mälestuste käivitamiseks väikesest vihjest – seekord siis ühest kaugest tundmatust blogivaatajast. Inimesed on kord juba sellised, et nende maailm on oleva ja tuleva kõrval täis olnut, mis on neis varjul ja sobiva otsisõna puhul esile tuleb nagu ideaalsest arvutist. Ma ei tea, kes see vaataja oli – võib-olla oli ta just tulnud Rotiaasta vastuvõtult, vaadanud lõvitantsu ja ilutulestikku, mille poolest Singapur kuulus on... Aga mingil hetkel kohtusid meie mõtted...
No comments:
Post a Comment