Lehed

05/02/2008

Tasu lugemise eest


Eilsetest "Seitsmestest uudistest" jäi mulle meelde katkend, et ühes Hispaania linnakeses (mille nimi kahjuks lipsas kõrvust mööda) on kavas hakata lastele raha maksma selle eest, kui nad loevad. Lapsed reageerisid sellele erinevalt. Üks arvas, et nüüd hakkavad raamatuid lugema ka need poisid, kes varem lugemiset hoolinud pole. Teine rõõmustas, et on väga tore, kui talle hakatakse peale maksma tegevuse eest, mida ta niigi meelsasti harrastab.

Kas meetod just kõige õigem on, aga arvestades seda, et lugemisoskus Hispaanias hakkab langema, ilmselt õigeaegne ja vajalik.

Minu lapsepõlves olnuks mina ja mu sõbrad vist küll valmis olnud peale maksma võimaluse eest lugeda. Neelasime raamatuid suures koguses. Kodus oli mul neid väga palju, on praegugi. Ka oli lähedal asuva raamatukogu juhataja väga tore: lubas mul sõbratariga riiulite vahel askeldada (siis ju veel avariiuleid polnud ja see luba oli suure väärtusega), mõnikord lugejaid teenindada, üldse tunda ennast raamatukogus hästi ja koduselt. Sellest ajast pärineb ka mu sügav austus raamatukoguhoidjate töö ja teadmiste vastu.

Eestis on ka üsna palju püütud teha selleks, et laste lugemishuvi ja -oskus ei langeks. Hiljuti avatud kaunilt uuendatud lastekirjanduse teabekeskuse maja Tallinnas Pikal tänaval kaasa arvatud. Mu meelest pole midagi halba ka selles, kui laps loeb raamatuid interneti vahendusel. Sealsed raamatukogud on avarad. Aga samas vajab iga laps natuke juhatust, mida lugeda, kuskohast väärtuslikumat ja paremat teavet saada – netis lugejaid on selles mõttes raske suunata. Pealegi ei tea lapsevanemad ega koolirahvas enamasti, mida täpselt lapsed internetis loevad ja uurivad.

Illustratsiooniks panin siia pildi oma vanast aabitsast, mis mind auga teenis ja praegugi mu raamaturiiulis alles on. Aabits on aus raamat, annab pildi tegelikkusest ja juhib avastamisrõõmude juurde. Isegi ajastutest hoolimata. Eestis on aabitsatest alati lugu peetud.

No comments:

Post a Comment