Kuhu on jäänud kvaliteetajakirjandus?

Sel nädalal on olnud palju tööd, õigemini tulevasteks töödeks ettevalmistumist, kohtumisi ja jutuajamisi inimestega. Blogi jaoks pole aega olnud. Mõtetest seevastu pole puudust.

Täna näiteks sain oma postkasti järgmise mõtlemapaneva kirja:

"Eesti Ajakirjanike Liidu ühenduse Rahva Hääl algatusgrupi avaldus.
21. veebruar 2008
Ajakirjanikud laulva revolutsiooni ajast kutsuvad meediat tunnetama oma missiooni.
Laulva revolutsiooni ajal Eesti ajakirjanduses töötanud ja eelmisel nädalal oma ühingu asutanud ajakirjanikud õnnitlevad kõiki missioonitundega Eesti inimesi oma riigi juubeli puhul ja kutsuvad tänast meediat üles tunnetama paremini oma missiooni ühiskonnas. Ühendus ärgitab ajakirjanikke seisma oma õiguste eest ja astuma vastu meediaomanike üha tugevnevale survele pakkuda kvaliteetajakirjanduse asemel enam tabloidset, pealispindse sisuga meediat.

Kuigi igas Eesti ajalehes ja tele- või raadiotoimetuses töötab ka mitmeid tugeva missioonitundega ajakirjanikke, ja Eesti päevalehtedes on veel head arvamustoimetused, on Eesti ajakirjandus muutunud viimase kümne aasta jooksul silmnähtavalt tabloidseks. Piir kollase ja kvaliteetajakirjanduse vahel on hägustunud, ja see suundumus on viimasel paaril aastal üksnes süvenenud.

Ajakirjanikud, kes töötasid Eesti iseseisvuse taastamise ajal Eesti päevalehtedes, sh. suurimas, ligi 200 000-lises tiraazis ilmunud päevalehes Rahva Hääl moodustasid eelmisel nädalal Eesti Ajakirjanike Liidus samanimelise ühenduse. Kuueliikmelise algatusgrupi poolt loodud ajakirjanike ühendus koondab ka sama toimetuse poolt 1994. aastal asutatud ajalehe Eesti Sõnumid ajakirjanikke.
Kvaliteetne ja professionaalne ajakirjandus ei ole vajumas minevikku, vaid on endiselt kõrgelt hinnatud nii Põhjamaades kui ka mujal Euroopas, kus lisaks tabloidajakirjandusele on säilinud ka tugev ja suuretiraažiline kvaliteetmeedia.

Lisaks ajakirjanduse tabloidistumisele teeb meile muret ka lohakus ja vigaderohkus, mis iseloomustab mitme tänase ajakirjaniku tööd. Neist üks viimaseid ja markantsemaid on näide ühest Eesti päevalehest, mis avaldas intervjuu dirigent Eri Klasiga, kuid ei soostunud parandama dirigendi poolt enne loo trükkiminekut osutatud vigu, mida intervjueeritava poolt loole hiljem lisatud märkuse kohaselt oli tervelt 29.
Seda, kuidas lohakusest eksitava pealkirja panekul tekib Eestis eksitav, kuid tõena võetav uudis, näitas hästi juhtum mullu septembrist. Justkui Vene-Saksa gaasitrassi rajamise uuringuteks esialgu loa andmist kaalunud peaministri toetuseks ilmutati siis pealkiri, mille kohaselt praegune peaminister on Eesti populaarseim peaminister läbi aegade. Artikli aluseks olnud küsitlus ei käsitlenud aga üldse toetust peaministrile. Uuringufirma kohaselt küsimust toetusest peaministrile rahvale ei esitatudki ja küsitluse tulemus väljendas üksnes suurt toetust Isamaaliidu, Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide koalitsioonile. Eksitavast pealkirjast sündis aga eksitav uudis, mida levitas fakte üle kontrollimata pea kogu Eesti meedia.

Peame kahetsusväärseks, et Eesti meedia käsitleb kallutletult Eesti lähiajalugu ega soostunud kaks aastat tagasi avaldama artiklit, mille autor juhtis tähelepanu tõsiasjale, et Eesti iseseisvuse taastamise üks võtmekujusid - akadeemik Endel Lippmaa - on tänase Eesti ühiskonna juhtide poolt täiesti marginaliseeritud ja unustatud.
Eesti iseseisvuse taastamise loost on tänaseks unustatud selle väikse grupi eestlaste panus, kes 1989. aastal olid seotud Moskvas NSV Liidu Rahvasaadikute kongressil Endel Lippmaa nõudmisel moodustatud ja tema aktiivsel vedamisel tegutsenud, Baltimaade toonases iseseisvusvõitluses väga olulist rolli etendanud MRP-komisjoni tööga.
Kaks aastat tagasi, kui Eesti iseseisvuse taastamise 15. aastapäeva puhul anti ordeneid sadadele inimestele, jäeti Endel Lippmaa ilma igasugusest autasust. Piiratud arusaamine Eesti iseseisvuse taastanud võtmeisikute rollist iseloomustab kahjuks ka tänast riigipead, kelle teadmised Eestist ja Eesti iseseisvusvõitluse üksikasjadest on kohati arusaadavalt, kohati aga siiski liialt lünklikud.

Lisaks ajakirjanduse tabloidistumisele teeb meile muret ka euroopalikku riiki sobimatute
korruptsioonijuhtude valikuline käsitlemine meedias ja ühe mullu ühingu Korruptsioonivaba Eesti poolt korduvalt osutatud kõrge riigijuhi ilmselgelt korruptiivse käitumise mahasalgamise soov mitme väljaande poolt.

Eesti riik on üle 16 aasta vaba, kuid meedia vabadus on kümne aasta taguse ajaga pigem vähenenud, sest lehte pääseb tihti vaid see seisukoht, mis mõne praeguse osakonnajuhi või toimetaja enda arvates on nö. "õige". Endise Eesti Sõnumite, ja laulva revolutsiooni aegse RH kollektiivi tugevus seisnes just selles, et toimetusse kuulus erinevate poliitiliste vaadetega ajakirjanikke, kes suutsid austada ka teiste inimeste õigust avaldada oma arvamust vastavalt oma põhimõtetele.
Ühtime täielikult kauaaegse pankuri ja ühiskondliku mõtte edendaja Indrek Neivelti poolt mullu Postimehe ajakirjanikule Alo Lõhmusele antud hinnanguga tänasest Eesti meediast, mille kohaselt laulva revolutsiooni aegsed ajalehed "olid kohati võib-olla naivistlikud, aga seal räägiti tulevikuarengutest. Ja võtke välja tänased lehed! Mõelge neid võrreldes, kas Eesti areng on läinud edasi või tagasi. Arusaamine asjadest on ehk edasi läinud, kuid dialoog ja kaasamõtlemine on kindlasti tagasi läinud". (Postimees, 03.03.2007).

Oma ühenduse moodustanud laulva revolutsiooni aja ajakirjanikud ärgitavad üldsust ja meediat Eesti ajakirjanduse kvaliteedi asjus sõna võtma.
Ühendus soovib jõudumööda toetada ka Eesti Ajakirjanike Liitu kvaliteetajakirjanduse
väärtustamiseks suunatud meediaseminaride korraldamisel, plaanides sh. seminare ajakirjaniku töö eetilistest alustest Eestis ja Põhjamaades, lähiajaloo käsitluse muutumisest Eesti ajakirjanduses, omanike survest meedia tabloidistamisel, Eesti mainest ja -temaatikast rahvusvahelises meedias jm.
Soovime kõigile Eesti ajakirjanikele julgust ja oskust tunnetada oma ametist lähtuvat vastutust ja missiooni ühiskonnas.
Oma rahvale soovime ilusat iseseisvuspäeva ja head vabariigi juubeliaastat!
Anneli Rõigas (Anneli Reigas), Ester Shank, Mati Määrits jt.
EALi ühendus RH"

Üsna mitme seisukohaga sellest kirjast olen täiesti nõus. On näiteks vägagi kummaline, et sel ajal, kui Eesti ajakirjanduses võiks ja peaks rääkima tõsistest probleemidest, elu edenemisest, heast ja halvast, omandavad järjest suuremat kõlapinda lood püksatutest "daamidest" ja eeskujuks tundub saavat kombelõtv käitumine. Ajakirjanduse kvaliteeti pole pahatihti enam ollagi.