Ärkamised (Awakenings)

Sattusin lugema, et Robert de Nirole antakse 6. veebruaril üle Saksamaa kõrgeim meelelahutusauhind. See tuletas meelde, et ma pole väga ammu näinud oma lemmikfilmi.

De Niro pole mu lemmiknäitleja, kuid USA 1990 aasta film "Ärkamised" (Awakenings) on film, mida vaataksin ikka ja jälle. Ja de Niro meeldib mulle selles väga.

Ka režissöör Penny Marshalli filmi teine peaosaline Robin Williams ei meeldi mulle muudes filmides eriti. Aga "Ärkamised" on minu jaoks haruldaselt hea mõjuga, kuigi selles pole esmapilgul midagi erilist. Peened tundetoonid, virvendused, head näitlejatööd, aga selle kõigega koos veel midagi seletamatut, hingeminevat ja puhastavat.

Ja nüüd faktide keeles:
Tõestisündinud lool põhinev "Ärkamised" räägib 30 aastat koomalaadses seisundis veetnud Leonardist (Robert de Niro), kelle uut ravimit katsetav arst (Robin Williams) üles äratab ja jälgib tema käekäiku. Ja mitte ainult tema, vaid ka teiste lootusetuks tunnistatud patsientide oma.

Filmi aluseks olnud samanimelise raamatu autor on maailmakuulus neuroloog ja menukirjanik Oliver Sacks. Selle filmi arst ongi tegelikult tema ise, katsetades katatoonses seisundis letargilist entsefaliiti põdevate patsientide raviks tollal eksperimentaalset ravimit L-Dopa. Tema huvid on kuulmispuudega inimesed, skisofreenia, erinevad apraksiad ja agnoosiad, Tourette´i sündroom, propriotseptsioonihäired, autism jms.

On hingeminev vaadata, kuidas väljapääsmatus olukorras inimesed toibuvad, ärkavad, saavad uue võimaluse. Kuidas tuleb nähtavale nende sisemine sära. Ja kui nad ka hiljem, kui ravim enam ei toimi, oma olematusse tagasi langevad, on nad vahepeal ometigi taas olemas olnud. Elu on imeline kingitus.