14/12/2020

John le Carré „Agendi mäng“


John le Carré
„Agendi mäng“
Tõlkinud Allan Eichenbaum.
Toimetanud Krista Kaer.
Kirjastus Varrak, 2020.

Spiooniromaan „Agendi mäng“ („Agent Running in the Field“, 2019) hakkab kohe algusest peale kõditama Eesti lugejate uudishimu, sest juba  esimesel leheküljel seisab kirjas, et minategelane hiljuti Eesti metsades luusis. Eestit on raamatus veel mitu korda mainitud, mis vanameistri kirjutatu meie jaoks põnevaks teeb.

Olin raamatu lugemisega poole peal ja eelnenud read juba kirja pannud, kui tuli John le Carré surmateade. David John Moore Cornwell (19. oktoober 1931 – 12. detsember 2020). Järelikult jääb „Agendi mäng“ tema viimaseks raamatuks, kui tal just kuskile laualaekasse avaldamata teost ei jäänud. Järelikult on agendi mäng, sest mida muud spioonipõnevike kirjutamine on, sellega lõppenud. Aga kirjanik elab seni, kuni tema teoseid loetakse...
Raamatututvustus tagakaanelt.

„Agendi mängu“ tegevustik hargneb 2018. aastal. See tähendab, et me oleme enamasti kõigi selles käsitletud ajaloosündmustega kursis, saame nautida lopsakaid ja krõbeteravaid arvamisi nendega seoses ja nõustudes või mitte nõustudes pead noogutada, kui loeme, mida le Carré oma tegelaste kaudu arvab Suurbritanniast ja Brexitist, Venemaast ja Putinist, USA-st ja Trumpist, Ukrainast ja Tšehhimaast ning  paljudest poliitika ja luure telgitagustest, mida kirjanik hästi tunneb ja milles ta tegelased sundimatult ja silmapaistva paindlikkusega seiklevad ka siis, kui neil just kõige paremad päevad pole.

Selle raamatu muudab põnevaks agentide värbamise ja tegevuse võrgustiku kirjeldus, mille kujutamisel John le Carré on alati osav olnud. Kõik luuravad kõigi tagant, kedagi ei saa usaldada, igaühes võib peituda spioon, olgu see tippagent või büroo koristaja, ükskõik millises riigis, ükskõik millisest rahvusest. Kuid iseäranis hoogustub salaluuretegevus seoses ajaloo ja majanduselu keeruliste olukordadega, mida praegu peaaegu kõikjal palju ette tuleb.

Sellisena võib John le Carré viimast teost nüüd, pärast tema surma, lugeda ka kui tema loomingulist testamenti, milles avalduvad eaka kirjaniku hinnangud nüüdisaja pakilistele probleemidele ja tema mure maailma saatuse pärast.

Nii istuvad Nat ja Ed kõigi oma viieteist sulgpallilahingu järel koos oma Stammtisch'i ääres ja arutavad maailma asju. Kuid kas nad on sõbrad? Kas nende saladused, millest kumbki justkui midagi ei tea, üldse võimaldavad neil sõbrad olla? Kas nüüdisaja poliitilistes ja majanduslikes keerdkäikudes on üldse oluline, mida keegi arvab ja tunneb? Võib-olla jääb kõigest vaid nukker tõdemus, mille Nat romaani lõpulauses sõnastab nii:

„Ma oleksin tahtnud talle öelda, et ma olen hea inimene, aga juba oli hilja.“

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

No comments:

Post a comment