24/04/2020

Käisin poes ja "käisin" näitusel

Kolm päeva tagasi käisin poes. Tegelikult üldse esimest korda väljas pärast viienädalast kodus püsimist. Enamasti olid poes vanemad inimesed, kel põhiliselt näomaskid ees ja kes päris rangelt kahe meetri vahemaad hoidsid. Nooremaid oli ka, maskideta, ja üks paar, vist õde ja vend, sebis ringi üsna hoolimatult. Muide, ostukorve parasjagu puhastati, nii sain ma täiesti värskelt puhastatud korvi. Keegi läheduses köhima ka ei kippunud.

Aga olgu sellega, kuidas on, praegu tundub küll, et olen endiselt terve. Ainult jalavalu on harjumatult pikast käimisest. Võib-olla peaksin oma igapäevase joogapooltunni asanatepagasi üle vaatama.

* * *
Paar päeva tagasi „käisin“ näitusel, kuhu ma enne eriolukorra algust ei jõudnud ja mis ülehomme vist otsa saab*. Selle võimaluse eest tänan KUMU tublisid töömesilasi, kes on veebi vahendusel näitusi kättesaadavaks teinud. Nautisin Niguliste muuseumi väljapanekut „Neitsi Maarja. Naine, ema, kuninganna“, mida põhjalikult tutvustas kuraator Merike Kurisoo, kes rääkis haruldaste skulptuuride, maalide, altariretaablite ja muu põneva kaudu neitsi Maarja tähendusest keskaegsel Eesti- ja Liivimaal.

Leidsin KUMUlt nii FB-lehelt kui ka muuseumite kodulehtedelt rohkemgi huvitavaid veebiprojekte ja taskuhäälingu vestlusi. Vt näiteks siia: https://ekm.ee/virtuaalmuuseum/

Tore on, et ERR avas üleeile uue tasuta veebikanali Jupiter (jupiter.err.ee), kust leiab rohkesti saateid, sarju, filme, dokfilme ning kuulamisväärset kontsertidest kuuldemängudeni. Olen sealt paari päevaga juba mõnda kunagi pooleli jäänud sarja vaadanud (näiteks „Äraostmatuid“ /Line of Duty/, BBC) ja kavatsen samamoodi jätkata.

Internetis pakutakse praegu tohutu palju igasuguseid kultuurist osasaamise võimalusi nii Eestis kui ka välismaal. Kultuurirahvas on leidlik ja tubli.

*  EDIT, 21. mai '20: Eriolukorra lõpuga ja muuseumi taas avamisega kaasnes teade, et seda näitust on pikendatud 16. augustini  '20.

23/04/2020

Oli kord küngas...

4. aprill 2020
Oli kord küngas... Mustamäel Tervise tee bussipeatuse juures praeguseks lammutatud hoone kõrval. Suviti oli sinna rohu ja lilledega kaetud kõrgendikule vahva ronida, talvel kasutasid ümbruskonna lapsed seda kelgumäena. Tervise tee poolsel künkaveerul kasvas männitukk, kus ikka linde laulis – võib-olla oli seal isegi kellegi pesa –, ja mõnikord ka oravad sekeldasid.

28. veebr 2020
Vähesed mäletavad, et seda küngast 1970ndatel aastatel ei olnud. See tekkis siis, kui rajati Tervise teed ja sealne militaarobjekt, mis vist oli pärit sõjaeelsest Eesti Vabariigi ajast või ehk veelgi varasemast perioodist, selle ümber kuhjatud pinnase abil „künkaks“ maskeeriti. Enne seda oli väga paksust raudbetoonist seintega punker või tulipunkt (või kuidas seda oleks kõige õigem kutsuda?) täiesti näha. Pärast küngastumist aga jäi peitu, kuigi künka otsa roninud märkasid kindlasti ka laskeava, mida alt vaadates võis pidada ükskõik milleks.

Seda, et tegemist on vana rajatisega, tõestavad Tallinna ajaloolised kaardid. 1930. aasta kaartidel on see olemas, samas tsaariaegsetel kaartidel veel puudub. Sisuliselt kuulus see kokku Sütiste tee 17 asuva vana sõjaväehoonega, mis nüüd tohtrite ja apteegi kasutuses on ja figureerib kultuurimälestiste registris militaarpärandina.

Kui seda punkrit mullaga kaeti ja kõrval hakati praeguseks lammutatud hoone alusmüüri kaevama, leiti üsna palju laskemoona. Ümbruskonna poisid olid oma mängu- ja uurimisretki seda ka kaasa tassinud. Oleks tore, kui nüüd psühhiaatriahaigla rajamisel kaevamistöödel halbu üllatusi poleks.

Küngas koos militaarobjektiga kaevati lahti ja lõhuti 20. aprilli paiku, kuigi see vist ei oleks otseselt ette jäänud uue psühhiaatriakliiniku rajamisele. Aga ju siis selline pinnavorm uue hoone kavandajate arvates sinna ei sobinud.

20. aprill 2020
Ka metsatukake bussipeatuse juures võeti maha.

4. aprill 2020
20. aprill 2020

LISA: Olin just seda postitust lõpetamas, kui mitmesuguste juhuste kokkusattumusena, mille hulgas oli ühele mu eelmisele postitusele jäetud kommentaar, sain teada, et tegemist oli 1931. a rajatud suurtükiväe lasketiiru kuulikogujaga, mille ees oli olnud 150 meetri suurtüki laskerada. Sellest on põhjalikumalt juttu foorumis rindeleht.ee

Postituse aga jätsin praegu samasuguseks, kui see mul esialgu kavandatud oli.

13/04/2020

Lootuse muusika

Eilse õhtu kõrghetked olid minu jaoks Andrea Bocelli kingitus maailmale ja jõudsid kõikideni otsepildis tühjast Milano Toomkirikust ja selle esiselt. Otseülekande ajal oli YouTubes ligi kolm miljonit vaatajat, nüüdseks on nende arv jõudmas 30 miljonini.

Andrea Bocelli: Music For Hope - Live From Duomo di Milano
https://youtu.be/huTUOek4LgU

Kavas: Francki "Panis Angelicus", Gounod' "Ave Maria", Mascagni "Sancta Maria", Rossini "Domine Deus" ja Newtoni "Amazing Grace".

Ja need tühjad tänavad...

Ja meis kõigis peituv eluvaim...

Aga eilse ilusa hommikuhetke pakkus mulle üks oravake, kes köögiaknast paistis männitüvedel hommikuvõimlemist tegemas. Munad jäid mul seekord värvimata, aga võtan selle "suure maalritöö" ette pärast järgmist poeskäiku umbes nädala pärast mõnel kirkal kevadisel päeval. Miks mitte...

10/04/2020

Stephen Fry „Kreeka müüdid“

 
Stephen Fry
„Kreeka müüdid“

Inglise keelest tõlkinud Allan Eichenbaum.
Kujundanud Liis Karu.
Kirjastus Varrak, 2020.

Ükski lugu sellest raamatust ei ole lugejale uudiseks. Ei saagi olla, sest ajad ja olud on need kinnistanud inimkonna mällu, järelikult ka meie mällu. Kui mitte terviklugudena, siis mõne väljenduse, sõna, taime, tegevuse või millegi muuna – Kreeka mütoloogilise maailma puudutusest pole me ilma jäänud ka siis, kui seda täiesti täpselt ei adu.

Stephen Fry ei salga, et on oma ümberjutustuste kirjapanekul üheks aluseks võtnud USA klassikalise filoloogi Edith Hamiltoni „Antiikmütoloogia“ (1942). See raamat on Hardi Tiiduse tõlkes ka eesti keeles ilmunud ja tekitas oma ilmumise ajal (Eesti Raamat, 1975) tõelise ostubuumi. Õnnelikud olid need, kel selle raamatu mingil moel said, Tiraaž oli toona 24 000 eksemplari ja vist suurem osa sellest läks oma teed n-ö althõlma, poelettidele jõudmatagi.

Fry muidugi ei tea meie tolleaegsest ostubuumist ja lugemisekstaasist seoses Kreeka müütidega midagi, aga Hamiltonist arvab ta väga hästi. Sellel taustal on huvitav tõik, et kui Hamilton oli oma sõnul lähtunud sellest, et tema lugeja „ei hakka küsima, kui huvitavalt olen mina need lood ümber jutustanud, vaid tahab veenduda, kui lähedale ma suudan tuua lugeja originaalile“, siis Fry on lasknud oma fantaasial vabalt lennata, ei väldi erootilisi ja vägivaldseid episoode ning tõdeb, et Kreeka müütide maailma sukeldumisel on kõige tähtsam nauding.

Erilise põhjalikkusega kirjutab Fry oma poegi aplalt ahmivast Kronosest, üllast ja ettemõtlevast Prometheusest, kaunist Psychest, kes ei suuda vaikida oma suhtest Erosega, Phaethoni hukkumisest, meditsiini sünnist, aga neid lugusid, mille puhul on märgata kirjutaja kiindumust ühte või teise müüti on selles raamatus hästi palju.

Psyche ja Erose lugu on tal kirja pandud muinasjutulise lopsakusega, lausa luksuslike kirjeldustega, mis johtub küllap ka sellest, et Fry rõhutab selle armastusloo sarnasust paljude lemmikmuinasjuttudega Kaunitarist ja Koletisest või Tuhkatriinu-lugudega.

Sisututvustus tagakaanelt
Enamik neist müütidest, mida Fry uuesti ümber pajatab, on kirja pandud väga filmilikult – kerge on kujutleda, missugune võiks olla tema lemmiktegelaste käekäik kinolinal või lavalaudadel. Küllap johtub see ka müütide ümberjutustaja pikaajalisest loometegevusest hinnatud koomiku ja näitlejana.

Eriliselt on ta pühendunud dialoogidele ja lugeja hakkab märkamatult isegi uskuma, et võib-olla tõesti jumalad, titaanid, haldjad ja kõik muud noil kaugetel aegadel just niimoodi rääkisid. Miks mitte uskudagi, sest ega me tea ju, mida ja kuidas keegi ütles, veel vähem teame nende mõtetest, aga Fry näikse kohati justkui jumalate peades istuvat ja nende mõtteidki kuulavat.

Kuidas suhelda jumalatega, see on inimkonda alati huvitanud. Aga me ju oskame seda. Kindlasti ripsutavad paljud ka praeguse koroonapuhangu poolt pealesunnitud koduspüsimise ajal tiiba Dionysosega, lootes maha pidada mõne veinilõhnalise pralle.

Maailm on tulnud Kaosest ja kunagi kauges tulevikus pöördub võib-olla Kaosesse tagasi. Aga seni rõõmutsegem nii headel kui ka halbadel aegadel. Unustamata siiski, et inimese ajaloos aina kordub ja kordub üks õppetund, mille Fry on lühidalt üles tähendanud niiviisi:

„Jumalatega ei tohi jamada. Jumalaid ei tohi usaldada. Jumalaid ei tohi pahandada. Jumalatega ei tohi kaubelda. Jumalatega ei tohi võistelda. Jumalatega ei maksa üldse mingit tegemist teha. Kõiki õnnistusi tuleb pidada needuseks ja kõiki lubadusi lõksuks. Ennekõike aga ei tohi jumalaid kunagi solvata. Mitte iialgi.“

Natuke üllatas, et ma ei leidnud raamatust sisukorda, küll aga tuleb tunnustada sisukaid joonealuseid märkusi, milles müüte avarapilguliselt seostatakse nüüdisajaga, põhjalikku registrit, pildilisa ning kaanekujundust, milles sinine ja kuld on mänglema pandud.

Fry raamatut sobib lugeda nii neil, kes Kreeka müütidest vähe teavad, kui ka neil, kel on tugevam alus all.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

https://kultuur.err.ee/1076328/arvustus-kreeka-mutoloogia-elab-tanapaeva-lugudes 

Vaata ka: Stephen Fry Kreeka müütide sarja teine raamat „Kreeka kangelased“.

05/04/2020

Loojangumaja lõpp

See maja armastas päikest. Suvised päikeseloojangud valgustasid ta esikülge oma imeliste toonidega ja maja oli neis ilus.

Seda maja armastasid vikerkaared, moodustades vihmapäevade õhtute päikesevalguses tema kohale kõrge värvika kaare, mille all ta taas ilus oli.

Ilusaks majaks me seda pärast valmissaamist 1970. aastatel kutsusimegi, sest hoone erines teistest Mustamäe majadest ja oli metsa servale paigutatud sobiva respektiga. Õigupoolest hakkas seda maja ilusaks majaks kutsuma mu ema, kes armastas seda päikesekiirtes vaadata ja keda enam hulk aastaid ei ole. Üleeilsest õhtust ei ole enam sedagi, mis sellest majast pärast lammutamiskuid veel alles oli.

Allolevad fotod on hoone viimastest kuudest. Varem oleme seda pildistanud väga palju, siia blogisse on mõned fotod ka jõudnud. Need siin on lõplikust lahkumisest.

Maja lammutamine algas veebruari alguses. Siinne pilt on 14. veebruarist.


28. veebruaril oli selge, et sellele majale ei halasta enam keegi.


Järgmised pildid on 20. märtsist (eelmisel õhtul oli suur osa majast alla kukutatud, mis lähedalasuvates hoonetes lausa „maavärinatõuke“ põhjustas...



ja nädal hiljem...



2. aprilli õhtul taheti maja lõplikult maha tõmmata, aga ta osutas mitu tundi vastupanu. 3. aprillil alustati allesjäänud osaga uuesti. Pealtvaatajaid kogunes koroonakartusest hoolimata rohkesti.


Maja oleks nagu veel päikest oodanud ja kui selle kiired 3. aprilli õhtul teda veidikeseks ajaks viimast korda paitasid, ohkas maja leplikult. Selle viimse ohkega andiski ta mõned minutid enne poolt kaheksat lammutajatele alla.

Viimane foto on tehtud järgmise päeva hommikul.


- - -
Neil piltidel pole suurt tolmupilve, mis tekkis, kui hoone lõplikult kokku kukkus. Keegi on sellest kokkuvarisemisest aga video teinud, mida saab vaadata ERR portaalist:
https://www.err.ee/1073006/video-endise-hermese-hotelli-hoone-suurejooneline-langemine

- - -
Selle majaga seoses on siinse blogi viimaste aastate olulisemad postitused need:
„See ei olnud hea uudis ehk Vaimuhaigla kolimisest Seewaldist Mustamäele“
http://iltaka.blogspot.com/2019/01/see-ei-olnud-hea-uudis.html
„Majad: muutused ja saatused. Mis saab auhinnatud kunstiteosest?“
http://iltaka.blogspot.com/2019/11/majad-muutused-ja-saatused-mis-saab.html
„Lammutamine on jõudmas pannooni (Täiendatud teabega PERH-i ametlikust kinnitusest Muinsuskaitseametile, et kunstiteos säilib.)“
http://iltaka.blogspot.com/2020/02/lammutamine-on-joudmas-pannooni.html

03/04/2020

Vaatamisi: Iberofesti filmid elutäitvatest kiindumustest

Juba mitmel aastal olen selles blogis kirjutanud Iberofesti ajal ETV2-s näidatavatest hispaaniakeelsetest filmidest. Tänavu on need kavas aprillis kolmapäevaõhtuti ja ma üritan jätkata seda kirjutamistraditsiooni ka seekord. Kui need on mul kas otse- või järelvaadates nähtud, siis kirjutan siin muljetest lühidalt, täiendades seda postitust seni, kuni viimane film on vaadatud.

2016. a ETV2-s näidatud Iberofesti filmidest kirjutasin siin:
http://iltaka.blogspot.com.ee/2016/03/vaatamisi-hispaaniakeelseid-filme-ja.html
2017. a ETV2-s näidatud Iberofesti filmidest kirjutasin siin:
http://iltaka.blogspot.com.ee/2017/03/vaatamisi-trumani-magda-julieta-ja_23.html
2018. a ETV2-s näidatud Iberofesti filmidest kirjutasin siin:
http://iltaka.blogspot.com/2018/03/vaatamisi-hispaania-kuningannast.html
2019. a ETV2-s näidatud Iberofesti filmidest kirjutasin siin:
http://iltaka.blogspot.com/2019/03/vaatamisi-need-valusad.html

Tänavune Iberofest toimub eriolukorra tõttu ainult teles, filmivalik koosneb 2018. ja 2019. a valminud filmidest. Iberofestile omaselt on filmid hispaaniakeelsed, erandiks on festivali avafilm Don Quijote'i teemal, mis on küll suures osas ingliskeelne, kuid filmitud peamiselt Hispaanias ja Portugalis.

Vaatasin ainult kaht filmi viiest.  

„Mees, kes tappis Don Quijote“ / „The Man Who Killed Don Quixote“ (rež Terry Gilliam).

Pressiteatest:
Jant „Mees, kes tappis Don Quijote“ kujunes režissöör Terry Gilliami elutööks, mille kallal ta töötas üle 20 aasta, enne kui see 2018. a Cannes'i filmifestivalil lõpuks esilinastus. „Reaalsuse ja ettekujutuse piiridega mängiva linateose keskmes on režissöör Toby (Adam Driver), kes Hispaanias reklaamklippi salvestades kohtub oma kunagise tudengifilmi „Mees, kes tappis don Quijote“ peaosatäitjaga (Jonathan Pryce). Selgub, et mees on end sellest ajast peale tõsimeeli don Quijoteks pidanud. Nõdrameelsele raugale kaasa tundes kehastub Toby tema kannupoisiks Sancho Panzaks ning siitpeale kaob tal endalgi arusaamine sellest, kust jookseb reaalsuse ja ettekujutuse piir.“

Andekalt tehtud ja dünaamiline tulevärk. Mõneti eklektiline nagu ka Cervantese suurromaan. Jonathan Pryce (fotol) loob väga sümpaatse tegelaskuju, Adam Driver on ka põnev. 

Üldse on selles filmis palju ootamatusi ja pentsikusi. Kõik kokku võiks olla mõnevõrra lühem, aga lõppmulje on ühtaegu nii meeleolukas kui ka ootamatu. Jant see minu meelest siiski pole, pigem kurbmäng, mida võib nimetada naeruks läbi pisarate.

„Valu ja hiilgus“ / „Dolor y gloria“ (rež Pedro Almodovar).

Pressiteatest:
„Peaosalist kehastanud Antonio Banderas (fotol) pälvis rolli eest parima meespeaosalise auhinna Cannes’i filmifestivalil ning nominatsioonid nii Oscarite, Kuldgloobuste kui ka BAFTA'de jagamisel. Tema tegelaskuju filmilavastaja Salvador Mallo seisab silmitsi ootamatu tühjusega, kui ta ei suuda enam jätkata filmide tegemist ja vaatab tagasi oma elule läbi mitme aastakümne. Salvador Mallo karakter on osalt filmi režissöör Pedro Almodóvar ise, osalt väljamõeldud tegelane.“ Väidetavalt on Salvador Mallo kodu filmis  Almodóvari enda kodu koopia. Filmile on muusika loonud Alberto Iglesias.

Almodóvari filmid on mulle sageli ebaleva mulje jätnud ja ma isegi pole päris kindel, kas need mulle meeldivad või pigem mitte. Aga nendes on alati mingi mõtlemapanev iva, mis ei lase neil lihtsalt ununeda. See film aga meeldis mulle väga. Selle meeleolu ja pildikeel sobisid mulle hästi, Antonio Banderas jt olid loonud head rollid, kõik mõjus väga liigutavalt ja tõesti elamuslikult.

„Neil päevil, kui piinlen ainult ühe valu käes, olen ateist,“ ütleb peategelane ja valusid on tal palju, lisaks pea- ja seljavaludele veel muude hädadena tinnitus, kähin, depressioon, neile kõigile otsa ka ravimi- ja heroiinisõltuvus. Aga oma unenägudes, uimastinägemustes ja mälestuspiltides näeb ta sageli küla, kust oli pärit, oma ema, ilusat naabrimeest Eduardot, kes teda üheksa-aastase poisina joonistas ja keda ta kirjutama ning lugema õpetas.

Ta kohtub kolmkümmend aastat hiljem taas oma kunagises filmis mänginud näitleja Albertoga, see kohtumine viib omakorda taaskohtumiseni noorusarmastuse Fredericoga, kes oli Salvadori jaoks „kiindumus, mis täitis elu, nagu keegi ega miski pole seda enam teinud.“

Palju tagasivaatelisi jutuajamisi emaga, kes suri neli aastat tagasi. Ootamatu taaskohtumine Eduardo joonistatud poisiga ja pidev tõdemus, et „filmimata pole mu elul mõtet!“

Vaatamata jätsin:

„Ingel“ / „El Angel“ (režissöör Luis Ortega) on pressiteate põhjal tõsielusündmustel põhinev film Argentina ingelliku välimusega kurikuulsast pikanäpumehest ja mõrvarist, keda press hakkab „surmaingliks“ kutsuma. Praegu, pärast 46 aastat vanglas, on Carlos Robledo Puch Argentina ajaloos kõige pikemalt vangis olnud kinnipeetu, kelle arvel on üle 40 röövi ja üle 10 mõrva.

„Ahvid“ / „Monos“ (režissöör Alejandro Landes) on pressiteate järgi erakordsete näitlejatöödega apokalüptiline triller Kolumbia mäestikus toimuvast ellujäämisvõitlusest ja pantvangidraamast. Arvustustes on seda võrreldud „Kärbeste jumalaga“.

„Ema“ /„Ema“ (Tšiili režissöör Pablo Larraín). Pressiteatest: „Lugu noore ekstsentrilise tantsijanna Ema (Mariana Di Girolamo) eneseotsingutest pärast luhtunud abielu ja adopteeritud lapsest loobumist.“.

Filmiplakatid on pärit internetist ja neid näeb suuremalt, kui neile klõpsata. Filmikaadrid on fotod ERR-i Iberofest'20 pressiteatest.
Related Posts with Thumbnails