30/11/2019

Majad: muutused ja saatused. Mis saab auhinnatud kunstiteosest? (Täiendatud)

Maja, kus ma elan, sai novembris 50aastaseks. Täpset siiakolimise kuupäeva ma ei mäleta, aga küllap on see mul kuskil kirjas. Mäletan, kuidas käisime 1969. aasta sügisel üheskoos vaatamas valmivat maja, mäletan, kuidas selle tulevastele elanikele jagati kätte korterivõtmed. Mäletan rõõmsat sissekolimist. Sestsaati olen juba 50 aastat olnud mustamäelane. Mõni ehk peab luuseriks, et nii kaua olen ühes kohas püsinud, aga mulle meeldib siin. Enne elasin Nõmmel, nii et kolmandiku oma elust olen olnud nõmmelane, kaks kolmandikku mustamäelane.

On väga küsitav, kas see maja peab vastu veel viiskümmend aastat. Mina küll kindlasti mitte, sest maailma vanima inimese tiitlile ma ilmselt ei pretendeeri.

Aga tõenäoliselt saab see maja järgmiseks viiekümneks aastaks või kauemaks endale uue naabri. Olen sellest kirjutanud siin (http://iltaka.blogspot.com/2019/01/see-ei-olnud-hea-uudis.html) ja ei ole oma seisukohta muutnud.

Eile tuli teade, et meie lähikonnas hakatakse detsembri alguses lammutama endise haldusjuhtide instituudi maja (ehitatud 1977), mille praegune peremees on PERH. Kavas on selle asemele järgmisel kevadel esialgu parkimisplats rajada ja seejärel millalgi algab uue psühhiaatriahaigla ehitamine. Lähedalasuvate elamute korteriühistuid hoiatati võimaliku müra ja vibratsiooni eest.

Aga...

Lammutatava hoone peasissekäigu kõrval on Mustamäe ilusamaid ja huvitavamaid suuremõõtmelisi kunstiteoseid – keraamik Leo Rohlini pannoo. 1979. a sai see väärika autasu, Kristjan Raua preemia. Aastate jooksul pole hoone vaheldunud omanikud selle eest eriti hoolt kandnud, kuid värvid on päris hästi säilinud. Praegu nimetatakse seda pannood lammutamisdokumendis amortiseerunuks.



Huvitav, milliseks kujuneb selle taiese saatus? Püüdsin eile teada saada, kas pannoo loojat on maja lammutamisest informeeritud, ja küsisin, mida pannooga tehakse. Vastust pole veel saanud.


Minu moblafotod, pannoo 30. nov 2019, lammutatav hoone 15. okt 2019.

EDIT: 3. detsember 2019. Professor Leo Rohlini tänasest vastusest jäi mulle mulje, et teda ei oldud hoone lammutamisest informeeritud. Pannoo saatusest kirjutab ta aga nii: "Paraku on selle töö saamislugu ja edasine saatus õnnetu. Kujundasin selle 1978 a. seinale, mis pidi olema kaitstud monoliitse varikatusega (näiteks analoogiliselt kino "Kosmos" omaga), kuid ilmselt kokkuhoiu tõttu jäi selline katus ehituse käigus tegemata (avastasime selle kevadel, mil hoone oli juba valmis ning valmis ka pannooplokid). Tehases valminud töö monteeriti siiski objektile, mingi ajutine kate oleks töö olemuse nullinud. Nii selle pealispind lagunes ajapikku. Seetõttu on töö sisuliselt hävinud, millega pean leppima. Muidugi on omalaadne hävingu käigus tekkinud faktuur (nagu seda näha Teie fotol - ise olen vältinud kohapeal käimist), mis siiski ei ole kooskõlas hoone olemusega. Kokkuvõttes tuleb olla fakti ees, et koos hoonega kaob ka see pannoo, mis oli konkreetselt mõeldud just sellele objektile ning on vaevalt kohandatav kuhugi mujale."

Kuidagi väga kurb on mõelda, et see töö täiesti kaob. Iseenesest oleks see ju ka ilus esisein samale kohale kavandatavale psühhiaatriakliinikule ja kindlasti annaks taiese pealispinda nüüdisaegsete vahenditega parandada. PERHi esialgsete ajakirjanduses ilmunud pressiteadete põhjal jäi vähemasti mulle küll alguses mulje, et hoonet maani ei lammutata, vaid renoveeritakse või tehakse ümberehitus. Nüüd siis maani maha...

EDIT: 4. dets 2019. Lootuskiir siiski paistab. Sain muinsuskaitseametist teate, milles muu hulgas öeldakse, et nüüd tegeldakse aktiivselt selle pannooga ja loodetakse leida parima lahenduse sellele.
Kui see aset leiab, jätkan teemat ka blogis.

EDIT: 5. veebr 2020. Teema jätkub blogipostituses "Lammutamine on jõudmas pannooni"
https://iltaka.blogspot.com/2020/02/lammutamine-on-joudmas-pannooni.html

27/11/2019

„Аргонавт" – „Argonaut“


Andrei Ivanovi romaanis „Аргонавт“ (2015)  on minu meelest imeliselt täpne ja paljuütlev kujund: „võõraste elude päikesejänkud“ – „Солнечные зайчики чужих жизней“.

Teiste elud mõjuvad meile oma päikesejänkude, oma peegelduste kaudu, samamoodi mõjume meie teistele. Päikesejänkud hüplevad, tekitavad kiusatust neid püüda. Silma sattudes võivad nad pimestada. Mida kõike veel…

Ivanov ise ütleb „Argonaudis“, et kogu maailmakirjanduse kauneim sümbol on Don Quijote'i võitlus tuuleveskitega: „Бросался на мельницы, как Дон Кихот. Символ, самый прекрасный во всей мировой литературе. Ехал бороться со спрутом, левиафаном, колесом рабства, а оказалось – мельницы, все те же мельницы, на которых мелют человеческие кости, медленно, неумолимо, обращая усилия и страсти в муку…“

Tuuleveskitega võitlevad ka tema tegelased. „Argonaudis“ on veel rohkelt viiteid kirjandusele ja muusikale. Enamasti räägivad kriitikud selle raamatu puhul Joyce'i ja Nabokovi mõjust (seda pole eitanud ka kirjanik ise), samuti olevat neiuohtu peategelase Aelita nimi otsene vihje Lolitale. Nii Joyce'i kui ka Nabokovit olen lugenud põgusalt. Minu jaoks ei seostunud „Argonaut“ Nabokoviga, vaid hakkas just tänu Aelitale kõlama teistmoodi: tema nimi seostus mulle ühe mu lapsepõlvelemmiku, Aleksei Tolstoi ulmejutuga „Aeliita“ ja lõpmatu unistusega kauguste ja armastuse järele. Usun küll, et selle seose tõttu mõjus „Argonaut“ mulle  igatsus- ja armastusromaanina. Kuid mitte ainult...

Omamoodi huvitavat vaadet pakub „Argonaut“ Tallinna venelaste arusaamade ja otsingute kohta. Nende kohta, kes ei oska oma elu mõtestada ilma Eestita, kus on nende kodu. Nad küll kipuvad mujale, kuid pöörduvad sageli tagasi. Neile tundub, et kusagil mujal on parem ja nad otsivad seda paremat, kuid kas leiavad, seda võib ainult oletada. Nende mälestused – meie kõigi mälestused – on nagu üksteisele kuhjunud slaidide kihid. Pole olemas mingit üldist mälu, vaid iga slaid mõjub sellest kuhjast välja tõmmatuna omamoodi, arutleb Ivanov. Mõni toob meelde meenutuse mingist hetkest, lõhnast, puudutusest, naeratusest, tundetoonist, mõni teine midagi muud, aga ikka sellest teistelt peegelduvast ja teistele peegelduvast elu päikesejänkust.

„Argonaut“ on kirjutatud varem kui Andrei Ivanovi seni viimane romaan „Isevärki kalmistu asukad“. Mina lugesin „Argonauti“ pärast „kalmistuasukaid“ ja seetõttu oli mul kerge märgata nende kahe teose kokkupuuteid nende kohati kakofooniliste häälte hulgas, mis raamatuis kajavad. Nii oli näiteks kergem aru saada „Argonaudi“ ühe peategelase Pariisist tulnud isast, neist mõjuritest ja teguritest, mis tema viltukiskunud saatust suunasid, ja seeläbi mõistsin ka poega paremini. Küllap polegi lugemisjärjekord oluline, sest Ivanovi teostest nähtub, et kõik maailmas, ükskõik, kus me ka ei elaks, kuhu ei rändaks, kus ei peatuks, on omavahel seoses. On lõputu argonautlus, otsing, mille tulemuseks võib olla niihästi oma elu kuldvillaku leidmine kui ka lohutamatu pettumus ja üksildus.

„Argonaut“ on tõlgitud eesti keelde (Varrak, 2016) ja siinseid ridu kirja pannes märkasin, et see on kirjastuses praegu müügil vaid 2 euro eest. Mina lugesin „Argonauti“ vene keeles ja olin samuti kui „kalmistuasukaid“ lugedes vaimustuses autori keelekasutusest.

Siinne kaanefoto on Moskva kirjastuse „Эксмо“ 2018. aasta väljaande oma.

Vaata ka: „Обитатели потешного кладбища“ – „Isevärki kalmistu asukad“
http://iltaka.blogspot.com/2019/09/blog-post.html

1300.

16/11/2019

Kirjaread kursuseraamatusse

Sügisel kolm aastat tagasi palusid mu endised kursusekaaslased Tartu Ülikoolist, et kirjutaksin kavandatavasse kursuseraamatusse oma meenutustest (ülikoolis õppisin aastatel 1965—1971). Mul oli sel ajal kiirem periood, sest kirjutasin parasjagu oma raamatut „Nooruse lugu“, ja ma haakusin selle palvega kuidagi vaevaliselt. Ilmselt ei vastanud mu meenutused kuigivõrd elulookirjelduslikele kaanonitele. Saanud teada, et esialgu raamatuna kavandatud väljaande asemel pidi kursuseraamat pandama internetti (või ilmuma e-raamatuna – ei teagi täpselt), panin oma teksti palju viiteid ja linke varem kirjutatule, et hõlbustada nende leidmist. Sest oma kursusekaaslastest olen varem kirjutanud päris palju.

See tekst valmis 2017. aasta varakevadel ja täiendanud olen seda märtsis 2018. Nüüd on aeg edasi läinud, kursuseraamatust pole enam kippu ega kõppu, ja seetõttu panen toona kirjutatu ilma muutusteta oma blogisse. Siin on see vähemasti mulle endale käepärast.

KIRJARIDADEST

Esialgu tundus ettepanek kirjutada kursuseraamatusse mulle ahvatlevana, aga mida rohkem sellesse süvenesin, seda keerulisemaks asi muutus. Otsisin üles kaks vana kulunud kaantega kaustikut. Ühte, hallikaanelisse, on kleebitud mu esimesed kirjutised, mis ilmusid lapsepõlves Sädemes ja veidi hiljem tudengina nii ülikoolilehes kui ka mujal. Teine, sinisekaaneline, oli mu esimeste ülikooliaastate päevik – üsna detailne, kuupäevadega dateeritud ülevaade toimunust, kuid eelkõige neist tundmustest ja mõtisklustest, mis tollal minus valdavad olid.

Vanadesse kirjaridadesse süvenedes taipasin, et millalgi pikal eluteel olen sellest kunagisest tütarlapsest, kes need ülikooli esimeste aastate mälestused kirja pani, tohutult kaugenenud. Teiseks muutunud, aga kas ka paremaks, seda ei tea. Olnut nüüd kaugvaatena taas kirja panna pole õigupoolest tahtmist, ka ei tahaks ma, nagu igasugustel endiste õpingukaaslaste kokkusaamistel tavaks, esineda aruandega, kuidas mul elus läinud on, mida olen saavutanud või saavutamata jätnud, kellega end ümbritsenud või ümbritsemata jätnud, kuhu, kui üldse kusagile, jõudnud.

Foto on pärit ühelt meie esimese kursuse luuleõhtult
(Urve, Mart, Tõnu, Vaike, Linda).
Pildistajat ma ei mäleta.
Esimest korda ilmus see Elukirjas juulis 2006.
Kursus näib mulle tagasivaates üsna juhusliku kaaslusena. Lihtsalt sünniaasta, koolilõpp ja järgnenud sisseastumiseksamid tõid meid kokku, aga me kõik olime erinevad. Mõnel viivul, nagu siis, kui esimese kursuse sügisel poole kursusega Järvesalu kolhoosis olles oma peatuspaigas Käo talus videvikku pidasime ja maailma asjadest kõnelesime ning kursuse esimestel luuleõhtutel, võis ehk kokku- ja ühtesulamist tunnetada, aga muidu olime minu meelest kõik üsna isepäised olevused. Igaühel oma suundumused ja soovid, mis meist algul, enne kitsamale erialale spetsialiseerumist ehk konkurendidki tegid.

Ei, ma ei saa öelda, et just kursus oleks mind suuresti mõjutanud. Oli päris häid sõpru, oli neid, kellega vaid põgusalt tutvusime. Pärast erialadeks jagunemist läksid teed üsna harali laiali, igaüks tegutses omasoodu – elas, armus, õppis, seikles, süvenes; me nautisime erinevaid asju ja suhtlesime erinevate sõpradega.

Suhtlemist ehk õpetaski ülikool kõige enam, kui loobuda siinkohal õppeainete, -jõudude ja -plaanide tänulikust kirjeldamisest. Suhtlemist omavahel ja õppejõududega. Suhtlemist ülikoolis ja väljaspool seda. Suhtlemist nendega, kes meile vaba aja kaaslasteks olid või kellega ühised huvid köitsid. Suhtlemist nendegagi, kes meile ei sobinud. Aga need suhtlemiseõpingud oli siiski peaaegu tabamatud, ebateadlikud, suunamata. Hilisemas elus, kui tuli oma töökaaslastega lävida, oli neist ometigi kasu, ehkki ka siis tuli katse-eksituse-meetodit rakendada.

Üldse ei olnud ülikooliaegsest suhtlemiskogemusest kasu siis, kui tuli teisi juhtima hakata. Juhtimist ei olnud me ju õppinud. Võib-olla oli see nendega, kes pedagoogipraktika olid läbinud, teistmoodi – nemad oskasid vähemasti klassis korda luua. Aga mina ei tahtnud õpetajaks. Oleksin selle tahtmatuse tõttu ka pärast üsna hästi tehtud sisseastumiseksameid peaaegu et ülikooli vastu võtmata jäänud. Õpetajapraktikast jäin puutumata ja ma ei olnud õppinud ennast teiste silmis maksma panema. Nii olid mu esimesed juhikogemused üsna valusad.

Õppisin eriplaani alusel lisaks ajakirjandusele sotsioloogiat ja sotsiaalpsühholoogiat. Sotsioloogina ei ole ma siiski päevagi töötanud, kuigi neist õpingutest on elus palju kasu olnud. Nii nagu ülikooli minnes soovinud olin, sai minust ajakirjanik ja seda kogu mu tööeluks: Noorte Hääl 1971—1980; Rahva Hääl 1980—1984; ajakiri Noorus /peatoimetaja/ 1984—1994; Õhtuleht 1994—1999; Õpetajate Leht 1999—2006. Minu artikleid on ilmunud ka paljudes teistes väljaannetes. Kokku olen ajakirjanikuleiba maitsnud üle 40 aasta. Enam iga päev tööl ei käi, aga kirjatööd teen mõnikord ikka (kirjutan ajakirjandusväljaannetesse, kogumikesse ja blogidesse, toimetan...).

Olen oma ülikooliaastaid ja -kaaslasi mitmel korral varem meenutanud, seegi on põhjus, miks seekord kidakeelseks jään ja panen siia lihtsalt mõned viited. Tsitaate lisama ei hakka, sest iga kirjutis on omamoodi tervik, kust midagi eraldi välja rebida ei tahaks.

Oma ajakirjanikuaastatest olen kirjutanud ajakirjanike mälestuskogumikus „Kuidas vaatad, nõnda näed. Eesti ajakirjanike elulood III“ pealkirja all „Minu aastad on minu rikkus“, lk 446—464, Tartu Ülikooli Kirjastus, 2009.

Erilisi õppejõude oli meil palju, kõige kõigemana on meeles muidugi Juhan Peegel. Kogumikus „Alguses oli Juhan. Meenutuslood õpetaja Juhan Peeglist“ on avaldatud ka minu tekst „Ääremärkused Õpetajast ja õpinguaastatest“, lk 62—66, Eesti Akadeemiline Ajakirjanduse Selts, 2012.

Oma raamatus „Nooruse lugu“ (kirjastus Petrone Print, 2017) meenutan kümmet tööaastat ajakirja Noorus peatoimetajana ja ajakirja ajalugu selle tekkest kuni ilmumise lõpuni. Mõnevõrra käsitlesin sellega seoses oma  õpiaastaid ülikoolis. (Osaliselt kasutasin ka juba eespool nimetatud teksti ajakirjanike elulugude raamatust.)

Nüüd mõned lood, mis olen kirjutanud kursusekaaslastest.

„Toivo Aare armastab naisi, autosid ja ajakirjandust“ – see ühe ajalehekülje pikkune intervjuu ilmus  Õhtulehes 17. veebruaril 1995. Ma ei tea, kas see ka internetis lugeda on, aga vanade Õhtulehtede kaustu peaks raamatukogudes veel leiduma.

12. novembril 1999 ilmus Õpetajate Lehes artikkel „Andrus Saar teab, mida ühiskond mõtleb“. See on lisaks tollele lehenumbrile mu isikulugude kogumikus „Eestimaa ilu“ lk 19—23 (kirjastus Kentaur, 2008) ja pärast Andruse surma panin selle koos väikese sissejuhatusega ka oma blogisse Kruusatee aadressil: https://iltaka.blogspot.com/2015/05/andrus-kursusekaaslane.html

2008. aasta mais aga kirjutasin blogis Urve Bruni mälestuseks meenutusekillu „Vaid vaikne tuuleõhk“: https://iltaka.blogspot.com/2008/05/vaid-vaikne-tuulehk.html

12. septembril 2003 ilmus Õpetajate Lehes mu lugu „Klassikalist kultuuri tundmata jääme Euroopa vaimsesse vaesterajooni“, milles kirjutasin Anne Lille (Laansoo) elust ja tööst TÜ klassikalise filoloogia õppetooli professorina. Ka see lugu on mu raamatus „Eestimaa ilu“, lk 165—174.

Mart Siimannist olen kirjutanud mitu korda ja mitmes väljaandes. Siin viitan 2006. a juulis ajakirjas Elukiri ilmunud loole „Mart Siimann otsib elus väärtusi“, mis on samuti mu raamatus „Eestimaa ilu“, lk 265—271. Veidi varem, 15. aprillil 2006 arutlesime Õpetajate Lehes Mardiga tema spordilembuse ja Eesti Olümpiakomitee presidendi töö üle. Selle arutelu pealkiri oli „Juhtimine on mõtlemisülesannete lahendamine“. Mart pani osa neist kirjutistest ka oma raamatusse „Subjektiivselt“, 2012.


(Nii Õpetajate Lehe kui ka Elukirja lugude puhul ei saa ma panna veebilinki, kuid Õpetajate Leht peaks olema Digaris, Elukirja varasemate aastate arhiiv on aga minu teada läinud internetist kuhugi teadmata suunas jalutama.)

Võib-olla pakuvad kellelegi huvi ka mu meenutused Eesti Üliõpilaste Ehitusmalevast, kus 1966. a suvel olin Muhu rühmas. Meie kursuselt olid seal tol suvel ka Leili Padevest ja Ellen Poolma. 1967. a suvel olin Kabli rühmas, Leili oli siis Tori rühmas.  Minu mälestused „Eesti esimesed üliõpilasmalevasuved“ ilmusid Maalehes 26. juulil 2007, lk. 26—27.

Üht-teist ülikooliaastate kohta leiab mu blogist Kruusatee (https://iltaka.blogspot.com), mida olen pidanud üle kümne aasta. Näiteks meenutasin selles 2012. a ülikooli peahoone põlemist meie esimese kursuse talvel: https://iltaka.blogspot.com/2012/02/uks-valus-malestus.html  Olen kirjutanud ka ülikooli kohvikust jms.


© Linda Järve

07/11/2019

OOZ – ühe sügispäeva faunat ja floorat


Olen iseendale võlgu blogimise ühest nüüd juba ligi kahe nädala tagusest uitamisest. Saagu see viimane oktoobrivõlg siinkohal ära õiendatud.

Sügisene õhtupoolik Tallinna loomaaias. Niisugune veidi karge, ehe ja ere. Puudel viipavad tuules viimased leheräbalad.

Loomad on kes kuidas, mõned oma pidevas liikumises, teised jällegi stoilises rahus. Nad justkui aimaksid, et ühes looduse muudatustega hakkab ka külastajaid vähemaks jääma, ja tulevad ennast päris meelsasti näitama või siinseid uitajaid vaatama.

Aga mis siin ikka pikalt pajatada. Kes soovib, vaatab pilte. (Paremini näeb neid siis, kui fotole klõpsata.) Keda pikk pildirida tüütab, võib ju alati endale mõne teise, meeldivama tegevuse leida.

Seda lisan ka, et avapilt pole tagurpidi keeratud: õiget ZOO'd ei saanud pildistada lihtsalt selle ette istutatud põõsarivi pärast.
















Moblafotod, 24. okt 2019.

02/11/2019

Paar pilti hingedepäevaks.


Surnuaias käisin mõni aeg enne hingedepäeva. Ilus oli, kuigi väga niiske, ometigi esimene kuivem ja tuulevaiksem päev pärast vihma- ja lehesadu. Kallite kalmud said talvekorda, lehti tuli neilt riisuda kottide kaupa. Sama mõttega oli kalmistule tulnud palju inimesi, kuigi oli argipäev.

Hingedepäevaga sobivatele piltidele jäi sedapuhku Rahumäe kalmistu see osa, mida Tuletõrjeühingu kalmistuks kutsutakse. Siia on maetud üle 200 tuletõrjuja ja tuletõrjeveterani. 1927. aastal avatud kalmistule kujundas arhitekt Karl Lüüs 1935. aastal ligi 4 m kõrguse punasest graniidist mälestussamba, mille teostamist ta ise juhtis.

Mälestussammas avati pidulikult 13. juulil 1937. Päike segas sellest selgema foto saamist, aga igatahes on tegemist väärika sambaga väärikatele meestele, kes tegutsesid Jumala auks ligimese kaitseks, nagu ütleb kiri kalmistu peaväraval.


Tuletõrjujate puhkepaiga piirdepostid ja peavärav on kellegi hoolitsevate käte abil valeva värvikatte saanud.

Moblafotod, 28. okt 2019.

01/11/2019

„In the Mountains“


Elizabeth von Arnimi romaan „In the Mountains“ on kirjutatud 1920. aastal ja selle tegevus hargneb täpselt 100 aastat tagasi juulist novembrini. Nagu von Arnimil juba esimesest romaanist alates sagedaseks kombeks oli, on ka see kirjutatud peategelase päevikuna. 1914. aastal, Esimese maailmasõja eel oma mägimajas Šveitsis nii rõõmsalt koos sõpradega aega veetnud inglanna on viis aastat hiljem mägedesse tagasi pöördunud, et südamelähedases paigas toibuda sõjaahistusest ja sõprade ning lähedaste kaotusest.

Tinglikult võiks selle romaani kolmeks jagada. Esimeses kolmandikus, mis mulle kõige rohkem meeldis oma mõtiskleva olemuse tõttu, on peategelane läbielatust masendunud ja nukker. Ta harjub tasapisi eluga mägimajas, suheldes ainult oma majapidaja ning tolle abikaasaga.

„The war passed over me, as it did over everybody, like some awful cyclone, flattening out hope and fruitfulness, leaving blood and ruins behind it. /- - -/ The world is very horrible still, but nothing can ever be so horrible as killing.“

Kõik on teisiti kui enne sõda: mägimajas pole enam kunagisi sõpru, kellest on jäänud ainult mälestused. Ka looduse ilu hakkab inglanna oma vabatahtlikus paguluses taas märkama aeglaselt ja tasapisi. Seda virgumist kirjeldab von Arnim nii, et see mind lugedes haaras. Samuti oli huvitav jälgida inglanna arusaamu elust ning tema suurt kiindumust kirjandusse ja mälestusi sõjaeelsetest kohtumistest ning kirjavahetustest kirjanikega. Näiteks Henry Jamesiga, keda meie tunneme Varamu sarjas ilmunud „Daami portree“ kaudu.

Teises kolmandikus kirjeldab von Arnim ootamatult mägimaja juurde sattunud kaht naist mustas, kes, oh üllatust, on samuti inglannad ja kellega romaani peategelane peab kohustuseks suhtlema hakata. Šveitsi Alpid näikse olevat olnud möödunud sajandi alguse inglannade meelispaik, sest kuidas muidu juba ainuüksi ühe mägimaja juurde neid koguni kolm kokku juhtub. See selleks, aga igatahes palub peategelane ootamatud võõrad enda juurde elama.

„Every day we do exactly the same things: breakfast, read aloud; lunch, read aloud; tea, go for a walk; supper, read aloud; exhaustion; bed. How quick and short it is to write down, and how endless to live.“

Romaani algusosas nii hästi kirjeldatud kaunite mägede tervendavalt mõjult suundub rõhuasetus nüüd omavaheliste suhete raskele ja ebamugavale kujunemisele, mida mägimaja perenaine oma päevikus ikka endise soravusega ja kohati üsnagi skeptilis-sarkastiliselt kirjeldab.

„I want to see somebody who doesn't knit.“

Ehkki naised talle kummalistena tunduvad, hakkab ta nendega tasapisi harjuma ja tahaks nende kohta rohkem teada. See teadasaamine on aga mõnevõrra raskendatud.

Lõpukolmandikus on mägimajas üks inimene veel juures. Lõpplahendus on ajastule omaselt veidi naiivsevõitu, aga kõigile asjaosalistele üpris soodne. Lugeda oli seda kolmandikku kõige igavam, kuid ega see romaani ka halvemaks teinud. Eriliselt hindan siiski von Arnimi oskust kirjeldada loodust ja selle mõju inimeste hingedele.

„The sun dropped behind the mountains along to the west, and out went the light; with a flick; in an instant. And the crocuses, left standing in their drab field, looked like so many blown-out candles.“

Aeg-ajalt pöördub peategelane päevikus oma tuleviku-mina poole, kujutledes, kuidas ta vana naisena oma päevikut loeb. Need lõigud on hästi südamlikud.

„She will be so very comfortable herself, so done with everything, so entirely an impartial looker-on, that the rebellions and contortions and woes of the creature who used to be herself will only make her laugh. She will be blithe in her security. Besides, she will know the sequel, she will know what came next, and will see, I daresay, how vain the expense of trouble and emotions was. So that naturally she will laugh. 'You silly little thing!' I can imagine her exclaiming, 'If only you had known how it all wasn't going to matter!' And she will laugh very heartily; for I am sure she will be a gay old lady.“

Varem olen selles blogis kirjutanud Elizabeth von Arnimist ja tema romaanist „The Enchanted April“. Vt: http://iltaka.blogspot.com/2019/08/the-enchanted-april.html

Mõlemat romaani lugesin e-raamatuna Project Gutenbergist.

„In the Mountains“ on ilmunud paljudes väljaannetes ja erineva kujundusega; kaanepilte on internetis palju, ka siinsed kaks.
Related Posts with Thumbnails