24/10/2018

Rein läks eile oma kõige kaugemale teekonnale

Olen oma raamatus „Nooruse lugu“ meenutanud, kuidas meie kirjanikud Noorusele oma lugusid kirjutasid. 1985. a palusin, et seda teeks mu hea sõber ja kunagine kolleeg Noorte Hääle toimetusest, kes selleks ajaks oli juba tuntud kirjanikuks saanud.

„Rein Põder pealkirjastas oma arutluse „See kiirgav kummastus“ ja käsitles kirjanduse mõistmise piire ja kirjanduse kummastava omaduse teadlikku märkamist. Kummastust lugeja jaoks ja kummastust kirjaniku enese jaoks, kummastuse saavutamise teid:

„Ent mis siis ikka määrab kummastuse – kas kirjutaja teadlikkus või mingi vaist, mis käsib kirjutada just nii? Või on kummastus loovusega kaasaskäiv omadus, sama seletamatu nagu intuitsioon või väga üksikute inimeste sensitiivsed omadused, üks tahtmatu oskus, mille puhul kirjutatu väljub kirjutaja enda võimu alt, nagu asjad kord Võluri Õpilase käest, ja satub lugeja kätte? Kui nii, siis on kummastusvõime ta omaja jaoks nagu ilusa kellamänguga karp, mille võti on selle lukuauku ära murtud…““


See tekst oli sedavõrd hea, et ma väga tahaksin, et see uuesti avaldataks mõnes Reinu mälestavas kogumikus. Selles väljendusid tollal veel noore mehe kirjanduslikud suundumused, millele ta oma rohkes loomingus kuni surmani truuks jäi.

Aga võib-olla on veel mingi teine kiirgav kummastus – see, kuhu Rein eile oma kõige kaugemale teekonnale suundus?

Mul on temast palju häid mälestusi, eredamad neist aastatest 1971-1977, meie esimestest tööaastatest ajakirjanduses: kahasse kirjutatud lood lõokeselaululisest Kihnu saarest, näärilumisest Altja külast, Teodor ja Endel Lippmaast Horisondi publitsistikavõistlusele, mõned koos tehtud saated raadio Keskööprogrammile, meie ühised käigud ja jutuajamised, toimetuse peod... Aga neid meeldejäänud hetki tahan praegu veel kiivalt ainult endale hoida.

Olen tänulik tema paljude raamatusoovituste eest. Näiteks ei oleks ma vist temata avastanud Konstantin Paustovski imelist „Kuldset roosi“ või Vladimir Giljarovski mitmekülgseid raamatuid Moskvast ja moskvalastest. Lugemisnaudingut on pakkunud Reinu enda raamatud. Aga eile õhtul otsisin riiulist üles hoopiski ühe temalt kingiks saadud vana fotoraamatu Norrast ja vaatasin Reinu pühendust selles – ta uskus, et see maa mulle kindlasti meeldib...

Aitäh kõige eest, kallis sõber ja kaasteeline! Kahisegu kuldsed vahtralehed Sinu teedel!
Rein Põder, 7. juuli 1943 - 23. oktoober 2018.

Foto: fragment Nooruse leheküljest Reinu loo alguse ja fotoga, mille tegi Tiit Koha /Noorus 6/1985, lk 22-23/.

* * *
Olen selles blogis varem natuke kirjutanud ka paarist Reinu raamatust: „Eike“ ja „Savimäe“.

1 comment:

  1. Ei oskagi muud kosta,kui et: mnjah, nii on.

    ReplyDelete

Related Posts with Thumbnails