27/10/2018

Sügispudemed: oktoobri viimased, veel enne talveaega

Mõni aeg tagasi toimus meie majas tuleohutusalane nõustamispäev. Neli päeva enne seda anti asjast kõikidele korteritele kirjalikult teada. Lubati suitsuandurite kontrolli, nõustamist ja abi neile, kes ise paigaldamisega hakkama ei saa. Üritus  pidi kestma neli tundi ja selle ajaga lubati läbi käia kõik korterid.

Sel päeval olime kenasti kodus kogu vajaliku aja. Päästeauto sõitis maja juurde, mehed alustasid korterites käiku. Olime arvestanud, et ühe trepikoja peale kulub keskmiselt pool tundi ja seega arvasime, et meieni jõutakse umbes kahe tunni pärast. Aga ei miskit. Aknast välja vaadates nägin kaht päästjat minemas ühe majaotsa poole ja kaht teise majaotsa poole. Kuulsin lahtisest aknast, et ühed küsisid teistelt, kas siin juba käisite, viibates käega meie trepikoja poole. Vastust ei kuulnus, selle viis tuul ära. Et nõustamisaeg alles keskpaigas oli, ootasime edasi. Pool tundi enne nõustamisaja lõppu sõitis päästeauto koos meestega ära.

Kõrvaltrepikodades oli käidud, kuid meie oma oli millegipärast vist lausa vahele jäänud. Või siis meie korter.

Pean päästjatest väga lugu ega taha neile pahandust, sellepärast ei nimeta siin, millal täpselt ja kuskohast nad nõustama tulid. Aga kuidagi kentsakas oli see vahelejäämine küll. Igaks juhuks lisan, et suitsuandur on meil kenasti lae all.


Ühel ilusal päeval sõitsin bussiga kodu poole. Minu ees olevale istmele istus noormees noore hundikoeraga, käsutas koera istme alla pikali. Kutsal vist polnud kuigi mugav. Kui väljumiseks bussiukse juurde läksin, hüppas koer omaniku kõrval olevale vabale istmele, pani pea noormehe najale ja hakkas aknast välja vaatama.

Keegi ei hakanud pahandama. Kuigi kohatu, oli see kuidagi südamlik vaatepilt. Paraku polnud mul moblat kaasas, nii jäi jäädvustamata, kuidas üle seljatoe paistsid koera kikkis kõrvad ja tema peremehe kapuuts.


Võtsin poeriiulilt rjaženkapaki. Vanem venelanna mu kõrval ruttas tänama: „Küll on hea, et ma tänu teile nägin, kus need on. Ma tahan ka, aga ilma prillideta ei näe hästi...“ Mõnikord ei ole kuigi palju vaja, et teisele inimesele rõõmu teha.


Olen tavaliselt ikka ka oma lugemistest ja vaatamistest kirjutanud. „Panga“ esimese osa vaatasin ära ja rohkem ei vaata. Mõni näitleja mängis küll teistest paremini, kuid mulle ei meeldinud üldine toon, tumedus, ajastu ebatäpne kujutamine, liigne sümbolism ja veel palju muud. ETVst võib-olla üritan kunagi järelvaadata, kuid igatahes mitte lähiajal.


Loodusemees Marek Vahula, kunagine ajakirja Noorus noor autor, kes kirjutas oma linnuvaatlustest ja vedas rubriiki „Roheline maailm“, andis mulle täna teada, et on ilmunud tema raamat „Lumetants“, mille üheks peatükiks on „Noorusetants. Roheline maailm“. Rahva Raamatu veebilehe andmetel kirjeldab 584leheküljeline raamat autori elu esimest poolt läbi tantsude, illustreerinud on Liisa Kruusmägi. Lumelörtsises päevas oli see hea uudis.


Puud on peaaegu paljad. Poes müüdi halloweeni-kõrvitsaid. Täna öösel tuleb kell talveajale keerata.

1230.

24/10/2018

Rein läks eile oma kõige kaugemale teekonnale

Olen oma raamatus „Nooruse lugu“ meenutanud, kuidas meie kirjanikud Noorusele oma lugusid kirjutasid. 1985. a palusin, et seda teeks mu hea sõber ja kunagine kolleeg Noorte Hääle toimetusest, kes selleks ajaks oli juba tuntud kirjanikuks saanud.

„Rein Põder pealkirjastas oma arutluse „See kiirgav kummastus“ ja käsitles kirjanduse mõistmise piire ja kirjanduse kummastava omaduse teadlikku märkamist. Kummastust lugeja jaoks ja kummastust kirjaniku enese jaoks, kummastuse saavutamise teid:

„Ent mis siis ikka määrab kummastuse – kas kirjutaja teadlikkus või mingi vaist, mis käsib kirjutada just nii? Või on kummastus loovusega kaasaskäiv omadus, sama seletamatu nagu intuitsioon või väga üksikute inimeste sensitiivsed omadused, üks tahtmatu oskus, mille puhul kirjutatu väljub kirjutaja enda võimu alt, nagu asjad kord Võluri Õpilase käest, ja satub lugeja kätte? Kui nii, siis on kummastusvõime ta omaja jaoks nagu ilusa kellamänguga karp, mille võti on selle lukuauku ära murtud…““


See tekst oli sedavõrd hea, et ma väga tahaksin, et see uuesti avaldataks mõnes Reinu mälestavas kogumikus. Selles väljendusid tollal veel noore mehe kirjanduslikud suundumused, millele ta oma rohkes loomingus kuni surmani truuks jäi.

Aga võib-olla on veel mingi teine kiirgav kummastus – see, kuhu Rein eile oma kõige kaugemale teekonnale suundus?

Mul on temast palju häid mälestusi, eredamad neist aastatest 1971-1977, meie esimestest tööaastatest ajakirjanduses: kahasse kirjutatud lood lõokeselaululisest Kihnu saarest, näärilumisest Altja külast, Teodor ja Endel Lippmaast Horisondi publitsistikavõistlusele, mõned koos tehtud saated raadio Keskööprogrammile, meie ühised käigud ja jutuajamised, toimetuse peod... Aga neid meeldejäänud hetki tahan praegu veel kiivalt ainult endale hoida.

Olen tänulik tema paljude raamatusoovituste eest. Näiteks ei oleks ma vist temata avastanud Konstantin Paustovski imelist „Kuldset roosi“ või Vladimir Giljarovski mitmekülgseid raamatuid Moskvast ja moskvalastest. Lugemisnaudingut on pakkunud Reinu enda raamatud. Aga eile õhtul otsisin riiulist üles hoopiski ühe temalt kingiks saadud vana fotoraamatu Norrast ja vaatasin Reinu pühendust selles – ta uskus, et see maa mulle kindlasti meeldib...

Aitäh kõige eest, kallis sõber ja kaasteeline! Kahisegu kuldsed vahtralehed Sinu teedel!
Rein Põder, 7. juuli 1943 - 23. oktoober 2018.

Foto: fragment Nooruse leheküljest Reinu loo alguse ja fotoga, mille tegi Tiit Koha /Noorus 6/1985, lk 22-23/.

* * *
Olen selles blogis varem natuke kirjutanud ka paarist Reinu raamatust: „Eike“ ja „Savimäe“.

21/10/2018

Pae pargi teedel


Lasnamäel ei käi ma kuigi tihti, kuigi mu kodu lähedalt sinna päris sageli otsebuss sõidab, kuid sinna sattudes olen mitu toredat kohta leidnud. Üks selliseid on Pae park, mille dominandiks on Pae järv ja selle omapärane sild. Siinsed pildid on mullusel kevadel ja tänavusel sügisel tehtud.

Vana paekarjääri maa‑alal paiknev 22 hektari suurune park on nii looduse- kui ka inimsõbralik, koosnedes kolmest osast: Mäe-, Ööbiku- ja Perepargist. Rohkem andmeid leiab pargi kohta Tallinna keskkonnaveebist.

Mulle meeldib väga, et pargi terviserajad on nii asfalt- kui ka jalasõbraliku koorepurukattega. Talvel saab neid radu kasutada ka suusarajana. Mängu- ja spordiväljakuid on pargis mitu, silmarõõmu pakkus mulle igamehe kossukorvide idee: kõige pisemad saavad visketäpsust harjutada madalatesse korvidesse, kasvult pikemad aga kõrgematesse.


Väga omapärane on üle järve kitsama koha viiv põneva tehnilise lahendusega rippsild, kolmnurgaga, mis igast vaatenurgast erinevana paistab. Silla väike võnge pani mu jalad tudisema, aga küllap see on harjumise asi.






Pargist avanevad ilusad vaated nii Tallinna ülemisele tuletornile (rajatud 1835) kui ka ümbruskonna uutele elumajadele.



Avarate vaadete kõrval oli ka nauditavat sügise värvikirevust, millele huvitava varjundi lisasid paeastangud, millelt park on oma nime saanudki.










Heal lapsel on mitu nime, nii kutsutakse Pae parki ka Paepargiks ja Lasnamäe pargiks.

Fotod: 19. aprill 2017, 19. okt 2018.

15/10/2018

Margaret Atwood „Nõiasigidik“


Margaret Atwood
„Nõiasigidik“

Hogarth Shakespeare´i sari.
Inglise keelest tõlkinud Riina Jesmin.
Kirjastus Varrak, 2018.

Teatrifestivali nõukogu esimees ütleb vallandatud lavastajale: „Oi, ma olen kindel, et sul laabub kõik. Lõppude lõpuks selline loovus, selline anne... Küllap on palju, nojah, teisi kohti... uus algus...“

Ja küllap on Felixi vastus tuttav ka paljudele meie inimestele, kes temaga sarnases lahtilastud olukorras on olnud: „Teisi kohti? Ma olen viiekümneaastane, taeva pärast. uute alguste jaoks realiseerimisaja ületanud, kas sa ei ütleks?“

Edasi tulevad äng ja meelekibedus. Tohutult raske on lahkuda, kui oled tippvormis. Veel raskemaks teeb asjaolu, et lahkumine ei olnud vabatahtlik, vaid tingitud kolleegi petturlusest. Muidugi peab sellele järgnema kättemaks, mida Margaret Atwoodi raamatu „Nõiasigidik“ peategelane Felix südamest ihkab, milleks ta valmistub pikki aastaid, aeg-ajalt oma leinast ja ebaõnnest peaaegu joobudes ja mõistust kaotades.

Raamatututvustusest: „Shakespeare’i „Tormi“ ainetel loodud „Nõiasigidik“ on lugu kättemaksust, uutest võimalustest ja petlikest illusioonidest. Makeshiwegi teatrifestivali kunstiline juht Felix on tippvormis. Iga tema uus lavastus suudab hämmastada ja üllatada. Järgmiseks on tal plaanis tuua lavale Shakespeare’i „Torm“ ja teha seda nii, nagu keegi kunagi varem pole teinud. /.../ Olukord võtab aga ootamatu pöörde, kui Felix reedetakse. /.../ Kaksteist aastat hiljem saab Felix oma võimaluse ja kättemaksuplaan hakkab kuju võtma kohaliku vangla seinte vahel, kus mees vangidele teatritunde annab. Uuesti „Tormi“ lavastama asudes seab ta oma reetjale kuratlikult kavala püünise...“

Nii nagu Shakespeare'i loomingulise lõpuperioodi „Torm“ on tema ilusamaid näitemänge, on ka Atwoodi „Tormi“ ümberjutustus kaunilt ja hoogsalt kirja pandud. Eriti selgelt joonistub välja peategelane Felix, aga üpris üllataval moel, kuigi visandlikumalt on kujutatud kõiki ülejäänuid tegelasi. Iseäranis ilusad on leheküljed Felixi tütrest Mirandast, kellest Felix ei suuda kuidagi mõtlemast lakata. Karmimad on vangla näiteringi ja kirjandushuviliste tegemisi, lavastuse sündi käsitlevad leheküljed, mis ometigi kogu aeg põnevust ülal hoiavad ja milles kirjeldatu kohati vanglatingimuste jaoks uskumatuna näib.

Lõpplahendus on mingil kummalisel kombel ühtaegu etteaimatav ja ootamatu. Ja lootustandev. Ja päris lahe.

Minu jaoks oli „Nõiasigidik“ esimene tutvus Atwoodi raamatutega, tema erilist menu pälvinud düstoopilist romaani „Teenijanna lugu“ olen näinud ainult filmina. Internetist lugesin ka Atwoodi mitut teksti, miks ta Hogarth Shakespeare'i sarjas osalemiseks just „Tormi“ valis ja millised olid tema kaalutlused üht või teist tegelaskuju ning süžeekäiku luues.

Kriitikud on kiitnud Atwoodi „Nõiasigidiku“ rütmide ja tempode vaheldumist, tema räppivat luulekeelt vangide loodud vahetekstides – kõike seda, mis moodustab ühe väga hea lavastuse, mille valmimist raamat mitmekihiliselt edasi annab. Minul lugejana on põhjust ka tõlkijat kiita: raamatus on palju imetabaseid sõnu.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

https://varrak.ee/toode/noiasigidik/

14/10/2018

Veel sügispudemeid

Seesinane nädal, mis mõne minuti pärast läbi saab, möödus kuidagi väga kiirelt. Ei jõudnudki eriti miskit korda saata – võib-olla on asi selles, et vanemaks saades muutub tegutsemine aeglasemaks. Nii et oma süü, kes käsib vananeda, aga ega looduse vastu vist päris ei saa.

Käinud pole ka kuskil peale kohustusliku poeteekonna, sest jalg on valutanud, aga ilmutab paranemise märke. Sellelt lühikeselt teejupilt olen taskupõhjas kaasa toonud mõne ümara ja sõbraliku kastanimuna.

Väljakutset teha sajal järjestikusel päeval kodus 15-20 minutit joogaasanaid olen nüüd 40 päeva teinud ja jätkan üpris innukalt. See loob hea tunde.


Sarjakesi olen vaadanud. ETV+ näitab lätlaste nõukaaegset menusarja „Pikk tee düünides“ (1981), mis mul toona nägemata jäi, kuigi sellest igal pool kõneldi. Näitlejate näod tulevad tuttavad ette, mõni on päris hästi meeles, sest lätlasi kasutati nõukogude filmides palju. „Pikas tees...“ tegi kaasa ka meie Toots – Aare Laanemets.

Kentsaka kokkusattumusena on mu nädala üheks tunnussõnaks olnud Shakespeare. Taanlaste „Rannahotell“ sai otsa, õigupoolest küll jätkatakse filmimisega, aga millal uued osad meie televisiooni jõuavad, pole ju teada. Asemele tuli krimilembeliste brittide uus draamasari „Eradetektiivid Shakespeare ja Hathaway“, mille tegevus toimub pealegi Shakespeare’i sünnilinnas Stratford-upon-Avonis. Sellest linnakesest on mul head mälestused. Raamatutest aga oli mul sel nädalal käsil Shakespeare'i „Tormi“ ümberjutustus „Nõiasigidik“ Margaret Atwoodilt, mille kohta tuleb selle blogi järgmine postitus (ehk juba homme).


Võib-olla pakub kellelegi huvi, et minu kirjatööd „Nooruse lugu“ saab nüüd laenutada Tallinna Keskraamatukogu e-raamatukogust ELLU.
https://ellu.keskraamatukogu.ee/book/9789949608485/nooruse-lugu

Meenutamis- ja äratundmisrõõmu on see rohkem pakkunud neile lugejatele, kes Nooruse ilmumisajal ajakirja sõbrad olid, nooremad, kes vanuse poolest võiksid olla mu lapselapsed, on mu raamatule GoodReadsis hoolega „kahtesid“" ladunud. Põhiliseks põhjenduseks, et ei vastavat nende ootustele. See kurvastab mind, kuigi ma pole kindel, kas peaksin selle pärast kurvastama...

02/10/2018

Sügispudemed

Aastad lähevad oma teed, kadudes olematusse. Mõned inimesed on meiega kaua. Eile suri 94aastaselt Prantsuse laulja, laulukirjutaja ja näitleja Charles Aznavour, kel oli üle 80 aasta oma oluline ja populaarne koht muusika- ja filmimaastikul Prantsusmaal ja Ameerikas. Ta on olnud üks minu põlvkonna lemmiklauljaid, seda eriti me nooruses.

Kuulasin täna YouTube’ist tema laule, leidsin muu hulgas ühe ülimeeldiva itaaliakeelse Veneetsia-põimiku, mida ma enne kuulnud polnud ja mitu juba ammu tuttavat laulu. Siia panen lingi ühele laulule Aznavorilt, nagu ta esines kümme aastat tagasi Pariisis l'Opera Garnier's: https://youtu.be/Z24X730KABU

Pikkadest eludest mõteldes ei saa ma mainimata jätta, et üleeile sai 95aastaseks minu tädi, keda olen näinud ainult korra (piltidelt muidugi rohkem), sest ta läks ära kaugele juba enne mu sündimist ning siis sealt kaugelt veel kaugemale üle mitme maa ja ookeani...

Neeme Raud on mõni kuu teinud oma saadet „Siin“ Kuku raadios. Enam ei ole ma suur raadiokuulaja, sest vaikuses on parem oma mõtteid mõelda ja enamik jutusaateid on ajapikku alla käinud. Aga Neeme Raua saadet kuulan iga kord, küll mitte kohe laupäevahommikuti, mil see kavas on, vaid järelkuulamisest Kuku podcastist (link). Ühtegi pole veel vahele jätnud.

Minu jaoks on „Neeme Raud. Siin“ meeldiv kultuurisaade, mida võiks iseloomustada pisut vanamoodsa, kuid palju huvitavat hõlmava sõnaga „kultuurimagasin“ – ajakirjalaadse lähenemisviisiga võimalus kõnelda kõigest, mis autorile südamelähedane. Hästi tehtud, selle omamoodi südamliku ja süvenenud intelligentsiga, mis Rauale nii omane on. Viib igas saates mõnele põnevale maale, mõne huvitava kultuurisündmuse keskele või arutab lihtsalt saatejuhi vestluskaaslastega ilmaelu üle. Ka saate muusikavalik on mulle seni sobinud.

Alexander Genise „Колобок и др. Кулинарные путешествия“ (v. k 2010, eesti keelde võiks seda pealkirja tõlkida „Kakuke jt. Kulinaarsed rännakud“), mis mul parasjagu pooleli, on ladus lugemine, mille autor tajutava elevusega naudib eri maade gurmaanlikke mõnusid. Ta kirjutab tuntumatest rahvustoitudest, maitse- ja lõhnaaistingutest, lemmikampsudest, kõigest sellest mõnusast, mida söömine pakub.

Võrreldes raamatuga „Уроки чтения: камасутра книжника“ (v. k 2013, e. k „Lugemistunnid: raamatusõbra kamasuutra“, LR, 2016) on Genis „Kakukeses…“ pingevaba, mitte nii kammitsetud oma väljendites, pidades justkui pikka sujuv-muhedat monoloogi pärast head söömaaega. Mingis mõttes on see toidukriitiku raamat, kuigi näiteks Ruth Reichli „Küüslauk ja safiirid. Toidukriitiku salaelu“ (e. k 2013) selles valdkonnas mulle märksa paremana tundus. Aga ka söögilembet Genist on lahe lugeda, pealegi ei pea seda tegema ranges järjestuses, vaid suvaliste peatükkide kaupa on täiesti võimalik häid toiduelamusi saada. Vene rahvustoitudest (eriti kolmest hapust: hapukoorest, hapukapsast ja hapukurgist ning sellest, mida kõike nendega teha saab) kirjutab Genis ülimalt isuäratavalt. Sööge Lugege terviseks!


Seekordsel fotol on Sütiste tervisekeskuse ehitus Mustamäel 29. septembril 2018.
Related Posts with Thumbnails