30/08/2018

Ben Okri (liigagi) lummav maagia


Ben Okri raamatute vastu tekkis mul huvi paar aastat tagasi, kuid alles nüüd lugesin neist kahte. Esimesena  „Astonishing the Gods“* (1996) ja teisena „The Age of Magic“ (2015).

Mõlemad on sedavõrd ilusad romaanid, et järjestikku lugedes tekib oht, et liiga suures annuses võib maagilise realismi peen ilu, nähtamatuse ja muutumise kogemine muutuda tüütuks. Neist aimub kirjaniku suhe transtsendentaalsega. Ta on peene ja poeetilise tajuga, ilmeka sõnaseadmise oskusega ja sügavate meditatiivsete kogemustega. Need raamatud ongi meditatsioon.

„Astonishing the Gods“ kohta on Okri öelnud, et see on muinasjutt nähtavast ja nähtamatust, ideaalidest ja ideedest, olemise poeesiast. Ja sellest, et meie olemust ei kujunda tegelikkus, vaid teadvus.

„Things are what they are. That is their power. They are all the things we think they are, all the things we sense they are, and more. They are themselves. If they meant something they would be less.“

„Towards the end of the street he saw angels taking flight in the last mirrors. They had rainbow wings. The upward rush of their lights, their mighty glowing presence, terrified him and almost made his heart stop.“

„...he seemed to feel an understanding of things before his time, beyond his time, beyond his life and quest, an understanding that flowed through from all the past and future ages.
It frightened him that there were gradations of invisibility, gradations and depths.“

„Silence is a sort of melody.“

„The suffering was there in the beauty of everything. It was there in the infinite care of the city’s planning, in its clarity.“


Kui „Astonishing the Gods“ on üksildase uitaja eneseotsimise lugu, siis „The Age of Magic“ pajatab filmigrupist, kes otsib oma imedemaad Arkaadiat ja on seda filmima sõitnud Šveitsi, kus lummavate mägede taustal nõiduslikult värvimuutva järve kaldal võõrastemajas elatakse ja ümbruskonnaga tutvutakse. Iga niisugune tutvumisretk on seiklus.

See romaan meenutas mulle väga puhaste värvide ja selgete piirjoontega multikat, mille tegelaskujud askeldavad, kuid need askeldused ei ole kuigi olulised ega elulised, tähtsam on nende mõttemaailm ja ümberkujunemine.

Nigeeria päritolu inglise kirjanik Ben Okri teeb oma raamatutes mitmesuguseid kultuuripõikeid. Näiteks sisaldab „The Age of Magic“ rohkesti viiteid Goethe „Faustile“. Olulisel kohal on ka prantsuse kunstniku Nicolas Poussin'i (1594-1665) maal „Et in Arcadia ego“ ehk „Arkaadia karjased“ (1630ndad, Louvre), mille kohta on kirjutatud:

„It seemed to him that, like the shepherds, we wander through the dream-like landscape of life, through days that pass so inevitably until one day we come upon the unavoidable fact of death. Then, like the shepherds, we try to read the mysterious inscription that is written on all mortal things. /---/ Lao realised, with a small shock, that the shepherds in the painting are engaged in an eternal act of reading. All they will ever do is read that inscription and try to make sense of it. They are perpetual readers. And in their endless deciphering something awakes in them.“

„The way you live depends on the pact you made with your spirit.“

„To know something means needing no explanation and having no need to explain to others. Life is coloured by such knowledge. To know one thing is to know many others. To know is to be silent.“


* „Astonishing the Gods“ on Mathura tõlgituna ilmunud ka eesti keeles pealkirjaga „Jumalaid hämmastades“ (2012).

28/08/2018

„Авторучка марки „Счастье““

Tegin blogile uue päise. Sellel on täitesulepea, mille sain vanematelt kingiks vist 15. sünnipäeval. Tollal oli selline kuldsulega täitekas – Hiina toode /Nõukogude turule/  – väga moodne värk ning vist isegi defitsiit. Mu meelest oli see imeilus ja ma ei raatsinudki sellega kuigi palju kirjutada, hoidsin karbikeses, kasutades igapäevasteks kirjatöödeks lihtsamaid sulepäid, ja niimoodi on see hallikasbeež iludus senini alles.  Päisepildil on sulepea suurem kui tegelikkuses ja ka värv on pildistamisel veidi muutunud.

Täitesulepea originaalkarbikesele on kirjutatud „Авторучка марки „Счастье““. Tore on teada, et mind mu tegemistes on pidevalt saatmas vanemate kingitud „Õnn“. Ja naljakas on meenutada, et samamoodi nagu nüüd räägitakse automarkidest, olid tol ammusel ajal kõneaineks täitesulepeamargid.

(Kõiketeadev internet pakub selle täiteka kohta praegugi andmeid. Valmistatud on see Shanghai täitesulepeavabrikus „Dalu“ 1960ndate aastate alguses. Sulg on mingist erisulamist, milles on 50 protsenti kulda /prooviga 500/, sulepea ots aga on valmistatud roostevaba terase erisordist.)

Uue päise tegemine pani mind mõtlema kirjasulgedest ja sulepeadest veidi laiemalt. Hanesuled olid ilmselt kõige loodusesõbralikumad ja neid võis rahumeeli ära visata, kui nad kasutuskõlbmatuteks muutusid. Näiteks Puškinil võis ju palju hanesulgi ära kuluda.

Minu kooliaja alguses olid sulepead puust ja nende otsa käisid kas esimese klassi õpilase kohustuslikud viisnurk-suled, millega kirjatehnikat õpiti, või juba suuremate klasside õpilaste tavasuled.

Tollest ajast meenuvad ka igasugused tindipotihoidjad ja keerukamadki kirjutuslaua garnituurid. Viimased näitasid omaniku mõjukust ja rikkust. Mõnel olid lisaks sulepeaalusele, tindipotihoidja(te)le ja kuivatuspaberiga kirjapressile kõiksugused kujukesed alates riigijuhtide büstidest ja lõpetades sõbraliku olemisega loomakestega. Valmistatud olid need komplektid väga mitmesugusest materjalist, näiteks kivist, marmorist, bakeliidist, klaasist... Neid tavatseti tollal kinkida suuremateks juubeliteks. Mõned neist olid kunstiliselt kaunid, teised jälle tõelised monstrumid.

Siis tulid täitesulepead, mis algul üsna viletsad välja nägid, aga hiljem kobedamateks muutusid, kuni mitmesuguste Hiina kirjatehnikaimedeni välja. Seejärel juba pastakad, algul korduvalt täidetavad, siis vahetatavate südamikega, siis tänapäevasemad. Ja lõppude lõpuks kirjutatakse nüüd järjest rohkem arvutiga.

On üsna ilmne, et minu huvi kõiksuguste kirjavahendite vastu on mõneti seotud mu elukutsega ja sellega, et need on aastakümneid olnud mu peamised töövahendid. Aga kirjutame me ju kõik, kes vähem, kes rohkem. Pihlakad on taas punased ja paljudel uus kooliaasta algamas, küllap ka kõikvõimalike uute „kirjapulkadega“. Kuid need vanad on ikka meeles. Kas ka teil?

16/08/2018

Edmund de Waal „Merevaigusilmadega jänes. Peidetud pärand“


Edmund de Waal
„Merevaigusilmadega jänes. Peidetud pärand“

Inglise keelest tõlkinud Riina Jesmin.
Kirjastus Varrak, 2018.

„Merevaigusilmadega jänes“ jõudis minuni hästi palavatel päevadel ja kohe sai selgeks, et see ei ole kuuma ilma lugemisvara, sest nõuab erksat aju. Selles raamatus on nii palju fakte, nimesid ja kõiksugust muud teavet, et selle vastuvõtmiseks ja loetu põhjal seoste loomiseks peab vaim värske olema. Kuid pikkadel sügis- ja talveõhtutel võib selle suguvõsakroonika lugemine tõeliseks naudinguks kujuneda, eriti kui viitsitakse ka internetiotsinguid loetule lisada või kui lugejal on tugev kultuurilooliste teadmiste aluspõhi.

See teos on maiuspala kõigile neile, keda huvitab ajalugu, kultuurilugu, suguvõsakroonikad, endisaegade hiilguse langus, Jaapani kunsti jõudmine Euroopasse ja imekõnekad netsuked, impressionistid ja nende metseenid, Odessa, Pariisi, Viini ja Tōkyō kultuurielu ja arhitektuur, pankurite uskumatud rikkused, truu teenijaskond ja tihedalt sündmustikuga täis pikitud päevakavad. Loetelu võiks jätkata, sest raamat on palju ulatuslikum kui kaanekujunduse põhjal võiks järeldada,

Eestikeelse väljaande kaanekujundus näeb kena välja, aga ei ole minu arvates kuigi õnnestunud. Lugedes selgub, et merevaigusilmadega jänes, kes raamatule küll pealkirja andnud, on lihtsalt üks netsukete rikkalikust kogust, mitte kõige tähtsam, nagu kaanepildil selle ülevõimendamisest võiks järeldada. Mõni mu tuttav on kaanepildi leebe jänesekese korduste põhjal arvanud, et tegemist on naistekaga.  Kaas ei kutsunud mind seda raamatut lugema. Otsustavaks sai teadmine, et raamatus on palju kultuuriloolist.  Ja ma ei pidanud pettuma.

Edmund de Waali teos on nii mõneski mõttes (sala)kaval. Selle kulg nii ajas (netsukekogu esimese omaniku sünnist 1793. a kuni nüüdisajani) kui ka ruumis (Venemaa, Prantsusmaa, Austria, Jaapan, Suurbritannia...)  on hästi laiahaardeline.

Edmund de Waali esiisa Charles Joachim Ephrussi oli pankur ja kunstimetseen, kes on ajalukku hulga jälgi jätnud. Edmund de Waal on tema kohta leidnud rohkesti materjali, selle põhjalikult läbi sõelunud ja tema kirjapanek on ka ses mõttes huvitav, et iga lugeja võib seda ise jätkata. Näiteid selle kohta võiks tuua palju, aga piirdun kahega. Charles Ephrussi oli  Marcel Prousti Swanni prototüüp ja seetõttu võiks pärast „Merevaigust jänese“ lugemist otsekohe suunduda Prousti loomingu juurde.

Aga Charles Ephrussi oli ka impressionistide mõjukas metseen, omainimene Pariisi kunstiringkondades, mistõttu on ta kõvakübaras kuklapool jäänud näiteks ka Renoiri kuulsale maalile „Aerutajate eine“ (1881), millel kujutatud tegelaskonna Edmund de Waal oma raamatus üles loeb ja lahti seletab. Nõnda tekib jänese-loo lugemise järel tahtmine ka impressionistide ja Renoiri loominguga tutvust uuendada.

Või võtame arhitektuuri. Ephrusside suurejoonelised majad nii Odessas kui ka Pariisis ning palee Viini kuulsal Ringstrassel on neile linnadele oma jälje jätnud. Edmund de Waal kirjeldab pulbitsevat elu neis majades, kunstikogusid ja muid aardeid, millelt ustav teenijaskond usinasti tolmu pühkis. Neist aaretest ilmajäämist, sest isegi rikkus ja mõjukus ei kaitsnud Ephrusside suguvõsa kõikvõimalike rünnete eest. Austria Anschluss’i ajal pillutati pere laiali ning vara võõrandati.

Erinevad tegelased läbi aja tõusevad raamatus esile kohati vägagi ilmekaina. Autori vanaema Elisabethi kirjavahetus oma aja ühe kuulsama poeedi Rilkega ja võitlus selle nimel, et jõuetuks jäänud vanavanaisa ning vanavanaema sõja jalgu jäävast Austriast minema saada. Vanaonu, kelle saatus on viinud Tōkyōsse koos netsukekoguga, mis lausa imekombel jäi alles tänu ustava teenijanna Anna ennastsalgavusele.

„Ja nad ei märganud. Nad olid nii hõivatud. Nad olid hõivatud kõikide suurte esemetega – paruni maalide ja seifis hoitud kuldserviisiga, võõrastetoa kappide, kujude ja kõikide su ema ehetega. Ja kõikide paruni vanade raamatutega, mida ta nii väga armastas. Väikesi kujusid nad ei märganud.

Nii ma siis lihtsalt võtsin need ära. Ja panin need oma madratsisse ja magasin nende peal. Nüüd, kui sa oled siin, saan sulle midagi tagasi anda.“

Ja kummastav tõik, et tollestsamast Annast, tänu kellele säilis Ephrusside muinasjutulisest varandusest see tilluke ja samal ajal nii suur osa – 264 netsuket, „väga väikeste esemete väga suur kogu“, pole teada isegi perekonnanime. See ununes küsimata siis, kui olid veel elus need, kellelt küsida oleks saanud...

Lugesin seda raamatut väga süvenenult, valisin välja ja kavatsesin blogipostitusse panna hulga tsitaate, olen selle suguvõsa saatusele mõelnud pärast raamatulugemist nüüd juba mitu päeva, otsisin kõikvõimalikku lisateavet internetist, aga loobusin siiski seda blogipostitust pikemaks ja täielikumaks kirjutamast. Lisan vaid, et keraamikust autor, kelle loomingu valmimises on oluline koht puudutustel, on tabanud ära ühe üldisemat laadi ilmingu, selle, kuidas asjade maailm kujuneb „salajaste puudutuste ajalooks“. Ja ma loodan, et need, kes tema fakti- ja tundeküllaselt kirja pandud ning ka eesti keelde hästi tõlgitud teost loevad, saavad sellest puudutatud.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

08/08/2018

Lugu hälbinud raketist

Eilne teade sellest, et Hispaania õhuturbe hävitaja tulistas Otepää lähistel kogemata välja lahingraketi ning kaitsevägi on käivitanud otsinguoperatsiooni, tekitas kõiksugustes teavet väljastavates asutustes ja organisatsioonides paraja kaose. Küll ei klapi aeg, küll ei suudeta tuvastada raketi võimalikku asukohta ega seda, kas rakett plahvatas või ei plahvatanud. Paljudele on seoses selle ebameeldiva vahejuhtumiga meelde tulnud varasemad rakettidega juhtunud õnnetused, millest online-väljaannete kommentaarides kirjutatakse.

Panen siia selle intsidendiga sobiva katkendi oma aasta tagasi, augustis 2017, ilmunud raamatust „Nooruse lugu“. Jutt on  sellest, kuidas ajakirjas Noorus üks lugu avaldamata jäi. Mõeldud oli see lugu Nooruses läbi 1985. aasta ilmunud rubriiki „Rahust nooremad“, mis pidi tähistama sõjavõidu 40. aastapäeva.

„Keerulisemaks kujunes tsensorisaaga seoses Harri Kingo kirjutisega. Kingo kirjutas enda läbielatud seigast väeõppustel Taga-Kaukaasias, kus üks mürsk ootamatult oma teekonnalt kõrvale hälbis ja ohtlikul kombel plahvatas. Lausele „Eksitust ei olnud, oli vaid juhus…“ vedas tsensor alla jämeda joone ja käskis selle välja võtta. Nõukogude armees ei tohtinud ju olla eksitusi ega juhuseid. Hälbimisi samuti.

Lubamatu oli, et kirja oli pandud juhtunu toimumise aeg ja geograafiline piirkond. Sellest võinuks järeldada, et kirjapanekuajast kümmekond aastat varem oli Taga-Kaukaasias olnud sõjaväeosa, kus toimus õppusi ja esines juhuseid. Nii tuli sõna „mälestus“ tsensori nõudel asendada sõnaga „kujutlus“ ja Taga-Kaukaasiat ei tohtinud ka nimetada.

Trükikoja tsensor – kohaliku Glavliti esindaja igapäevatöös – pidas siiski vajalikuks ka pärast nende paranduste tegemist kirjatükki tõlkida ja Balti sõjaväeringkonna tsensoriga kooskõlastada. See omakorda saatis loo kooskõlastuse saamiseks Taga-Kaukaasia sõjaväeringkonna ametivennale. Kuhu ja kellele see sealt edasi rändas, ei õnnestunud mul tuvastada, aga laotud lugu saigi Glavlitilt ja juba ka asjasse segatud EKP KK propagandaosakonnalt ilmumiskeelu.

Niisugust absurdsust oli nii Harri Kingol kui tema teksti toimetanud Rimmelil raske mõista. Kingo minu teada katkestas Noorusega tükiks ajaks igasugused sidemed, nii et tundsin end tema ees kaua aega süüdi, kuigi minust selle otsuse tegemise juures midagi ei olenenud.“


* * *
Minu raamatus „Nooruse lugu“ (Petrone Print, 2017) on juttu populaarsest ja legendaarsest ajakirjast Noorus, aga ka meie noormeeste elust Nõukogude armee kohustuslikus ajateenistuses, Glavliti ehk tsensoriga seotud vahejuhtumitest, mitmesugustest noorte elu- ja kultuurisündmustest, kunagise komsomoliajakirja ümberkujunemisest eesti keele ja meele eest seisvaks ajakirjaks, murranguaastatest Eesti ajaloos seoses taasiseseisvumisega ja veel paljust muust meie ajaloo ja kultuuriga seonduvast.

„Nooruse loo“ kohta saad rohkem teavet siinse blogi sellelt leheküljelt, kus on kirjas ka raamatu sisukord, lugejate arvamused, raamatus leiduvate isikunimede loend ja müügi ning laenutusega seonduv.

04/08/2018

Vale buss

Istusin bussis. Olin  bussi sisenedes reisisaatjale maksnud piletiraha kakskümmend senti, paigutanud oma rohked reisikotid istmete vahele ära ja nüüd ootasin oma peatust. Kuhu ma sõitma pidin, seda ei mäletanud, aga lõppsihiks oli seejärel rongile minna ja Tartusse sõita.

Sõitjaid oli palju, igas peatuses tuli keegi peale või väljus. Buss läbis Kroodi, mõtlesin, et näe, polegi sinna varem sattunud. Siis möödus veel hulk kauneid ja vähem kauneid kohti, seejärel hakkasime Hagudisse jõudma. Ütlesin reisisaatjale, et istusin vist valesse bussi (või valele poole sõitvasse bussi), ta vastas, et teab seda ja käskis mul lõpp-peatuses istuma jääda, et siis viiakse mind sama raha eest ringiga tagasi...

Selle kuumalaine ajal olen ma päris palju igasuguseid sekeldamisunenägusid näinud. Mõned ööd tagasi korraldasin kontserti. Üks kena habemik araablane, umbes niisuguse välimusega nagu kuningapoeg, kes hiljuti Tallinnas käis, mängis imelist muusikat ja kuulajad olid mu muusikavalikuga rahul...

Ühel ööl maksin mingi uhke hotellirestorani puhvetis arvet. Raha võeti peaaegu kaks korda rohkem, kui ost tegelikult maksis. Siis avastasin, et mu valge sall, midagi Haapsalu salli taolist, on kadunud. Kuni seda otsisin, varastati ära mu mantel. Seejärel, vahetult enne ärkamist, sain aru, et ka käekott on läinud...

Kuuma aja unenäod… Ma poleks neid siia kirja pannudki, kui mu tänaöise bussiunega poleks mõni tund hiljem haakunud tänane postitus Seth Godini praktiliste näpunäidete blogist. Ta kirjutab, et elus edasijõudmiseks on vaja meeles pidada, et valesse bussi istutakse sageli ja sihilejõudmiseks ei ole mõtet valesse bussi jääda, vaid tuleks maha astuda ja õigesse bussi minna.

Nojah, aga kuidas sa unenäos suurte kompsudega sekeldades ikka bussi vahetama hakkad?
Related Posts with Thumbnails