31/07/2018

Mati matkamas

Matit pole juba mitu päeva. Täna vaatasin ERR portaalist ülekannet tema ärasaatmisest Telemajast. Puude kohina alla. Metsakalmistule.

Mitmesuguseid kilde on need vahepealsed päevad meelde toonud. Näiteks selle väga hea seltskonna, milles 1975. aasta jaanuaris ajakirjanike liitu astusin. Mati Talvik ja Rein Nurk Eesti  Televisioonist ning Rein Põder ja mina tollasest Noorte Häälest. Ootasime ukse taga vastuvõtmist, ajasime pikalt juttu, viskasime nalja, pärast pidasime lähedalasuvas baaris pisikese peo ja hoidsime üksteise ajakirjanduslikel tegemistel sestsaadik teravasti silma peal.

Olime selleks ajaks kõik juba mitu aastat ajakirjanikena töötanud. Liitu aga ei võetud tollal vastu enne, kui juba paar-kolm aastat kutsetööd selja taga oli ja n-ö nimi tehtud. Nagu vanemad kolleegid armastasid rõhutada, ei või iga kollanokk end ajakirjanikuks nimetada. Mati puhul ei olnud aga kellelgi mingisugust kahtlust, et tema on tõeline, sündinud ajakirjanik. Telekast vaadati teda alati heameelega, oli siis tegu AK-ga või noortesaadetega ja muidugi ka hiljem, kui ta oli juba oma ala küps meister. Matist sai 2008. aastal ajakirjanike liidu auliige.

Ühe intervjuu tegi ta minuga tele tarbeks ka, siis kui 1985. a Moskvas ülemaailmsel noorsoofestivalil olime. Intervjuu taustaks valis ta tookord TASS-i moodsa maja, milleni Eesti esindusest, kus me siis elasime, lühike maa oli. Tõenäoliselt ei ole seda intervjuud enam alles ja ma ei mäleta ka, millest täpselt rääkisime. Mina aga tellisin siis Matilt ajakirja Noorus loo sellest, kuidas ta oli festivali teatraliseeritud sportliku etenduse – jääballi stsenarist ja pealavastaja abi. Efektne hiigelshow toimus Moskva suurimas saalis spordikompleksis Olimpiiski. Saali mahtus 17 000 pealtvaatajat. Etendusega oldi laval kuus korda 28. juulist 2. augustini. Esinejaid oli 700, Eestist Marju Länik, Ivo Linna, Palestra, Mahavok jt, lisaks lavastajagrupi liikmed. Mati nimetas seda oma loos üheks tema elus sageli ettetulevaks pea ees vettehüppeks tundmatus kohas. Aga selle ettevõtmise suurejoonelisus sobis ta laiahaardelise loomusega hästi.

Kohtusime veel mitmesugustel üritustel, näiteks ajakirjanike kongressidel, ajakirjanduspäeva pidudel 5. mail, vahetevahel trehvasime ka muidu, kui ühte ja samasse kohta sattusime. Aga päris viimastel aastatel polnud me kohtunud mujal kui teleekraani vahendusel.

Mati oli alati heatujuline, see mõjus ta kaaslastelegi nakatavalt. Nüüd läks ta uusi uudiseid, inimesi, sündmusi, seiklusi otsima sinna, kust tagasi ei tulda (aga võib-olla tullakse ka).

Meie lapsepõlves (Mati oli minust mõni aasta vanem) oli populaarne lauamäng „Mati matkamas“. See oli ühe uudishimuliku poisi käänuline tee – mulle toob see mäng millegipärast juba aastaid meelde Mati ja tema elu- ning teletee. Head teed Sulle, Mati!

No comments:

Post a Comment