23/03/2018

Mul ei ole autot

Mul ei ole autot ega ole kunagi olnudki. Ma ei oskagi selle puudumise pärast kurta. Oma sõidud olen tavaliselt teinud ühistranspordiga ja kui see pole võimalik, siis on sõit lihtsalt ära jäänud.

Kui ajalehetoimetustes töötasin, sai vajalikud töösõidud teha toimetuse autoga. Sageli nii, et autos oli mitu samasse kohta (või samas suunas) sõitvat ajakirjanikku ja fotograafi. Ka Nooruse toimetuses töötades oli meil toimetuse auto ( ja samuti kui ajalehetoimetustes kooseisuline autojuht). Kõigil toimetustel olid ka taksotalongid töösõitudeks.

Ühistranspordist olid mul juba lapsepõlvest kõige soojemad sidemed trammiga, sest nii isa kui ema töötasid pikka aega tollases trammitrustis, isa tegeles seal küll lõpupoole enamasti trollidega ja troll kujunes mu põhiliseks liiklusvahendiks ka „mustakal“ elades.

Juhilube mul ka ei ole. Kunagi ammu, kui veel ajalehe Noorte Hääle toimetuses töötasin, korraldati meil toimetuses autojuhikursused. Nii liikluseeskirjade- kui ka sõiduõpetaja olid oma ala parimad. Varem olin juhtinud ilma lubadeta tudengina kolhoosis viibides nii veoautot põllul kui ka kõige lihtsamat traktorit silotegemisel. Aga need olid vaid põgusad viivud.

Autojuhikursuste esimesel päeval jäin sõiduõppele hiljaks. See toimus Kadriorus staadioniesisel suurel platsil. Jõudsin kohale just instrueerimise lõpus, kui kõik olulised tehnilised osad olid juba õppuritele ära näidatud ja ma sain teada ainult seda, kuskohast saab suitsule tuld võtta (ehkki ma ise ei suitseta). Veerand tundi hiljem olin autoroolis, sõiduõpetaja kõrval, teine õppija tagaistmel ja sõitsime siis Kadriorus asunud loomaaia eest Tartu maantee poole. „Kurat, kas sa valgusfoori ei näe!“ käratas õpetaja ja ma pidurdasin hästi järsku, sest fooris oli punane tuli. Oli puhas juhus, et selle järsu pidurdamise pärast tagantsõitja meile sisse ei sõitnud. Õppur tagaistmel oli üliehmunud ja sõiduõpetaja vandus tuliseid kuradeid.

Hiljem sõitsin Tallinna tänavatel sõiduõpetaja kõrval päris palju. Eriti lihvis ta meie oskusi tollastel „ringidel“, aga sõitsime ka Meriväljale, bussijaama ümbruses ja mujal. Nii kuival, märjal kui ka talviselt libedal teel. Järsku pidurdajaks ja pöördujaks ma jäingi, samuti kippusin kihutama. Aga kõige selle juures ei suutnud ma eriti hästi mõista auto mõõtmeid liikluses, ka keskendusin mõnikord autojuhtimise asemel muudele mõtetele.

Oleksin neist vigadest ehk üle saanud, sest mõned sõidutunnid olid veel jäänud ja ka lisatundidega oli õpetaja nõus, aga siis tõi juhus mulle võimaluse sõita välismaale. Tegemist oli küll ainult ühe sotsialismimaaga, aga tollal pidi igast niisugusest võimalusest kõvasti ja kohe kinni haarama. Juhtus nii, et kõik toimetuse autojuhikursustel õppinud käisid mu äraoleku ajal eksamitel. Oleksin saanud sõidueksami tagasitulnuna teha, aga ma ei tahtnud – põhjuseks ikka see, et kippusin liiga kihutama, kuid ei tunnetanud autot kuigi hästi.

Nii jäingi ma lubadeta. Ka hiljem pole neid tahtnud. Praegu vist ei saaks autojuhtimisega üldse hakkama, sest aastaid on nii palju möödunud ja ka autod hoopis teised.

Jutuga haakuva pildi leidsin internetist. See on Saksa kunstniku Carl Robert Arthur Thiele (1860-1936) postkaart „Suplevad iludused“ 1920ndatel aastatel.

No comments:

Post a Comment

Related Posts with Thumbnails