23/03/2018

Mul ei ole autot

Mul ei ole autot ega ole kunagi olnudki. Ma ei oskagi selle puudumise pärast kurta. Oma sõidud olen tavaliselt teinud ühistranspordiga ja kui see pole võimalik, siis on sõit lihtsalt ära jäänud.

Kui ajalehetoimetustes töötasin, sai vajalikud töösõidud teha toimetuse autoga. Sageli nii, et autos oli mitu samasse kohta (või samas suunas) sõitvat ajakirjanikku ja fotograafi. Ka Nooruse toimetuses töötades oli meil toimetuse auto ( ja samuti kui ajalehetoimetustes kooseisuline autojuht). Kõigil toimetustel olid ka taksotalongid töösõitudeks.

Ühistranspordist olid mul juba lapsepõlvest kõige soojemad sidemed trammiga, sest nii isa kui ema töötasid pikka aega tollases trammitrustis, isa tegeles seal küll lõpupoole enamasti trollidega ja troll kujunes mu põhiliseks liiklusvahendiks ka „mustakal“ elades.

Juhilube mul ka ei ole. Kunagi ammu, kui veel ajalehe Noorte Hääle toimetuses töötasin, korraldati meil toimetuses autojuhikursused. Nii liikluseeskirjade- kui ka sõiduõpetaja olid oma ala parimad. Varem olin juhtinud ilma lubadeta tudengina kolhoosis viibides nii veoautot põllul kui ka kõige lihtsamat traktorit silotegemisel. Aga need olid vaid põgusad viivud.

Autojuhikursuste esimesel päeval jäin sõiduõppele hiljaks. See toimus Kadriorus staadioniesisel suurel platsil. Jõudsin kohale just instrueerimise lõpus, kui kõik olulised tehnilised osad olid juba õppuritele ära näidatud ja ma sain teada ainult seda, kuskohast saab suitsule tuld võtta (ehkki ma ise ei suitseta). Veerand tundi hiljem olin autoroolis, sõiduõpetaja kõrval, teine õppija tagaistmel ja sõitsime siis Kadriorus asunud loomaaia eest Tartu maantee poole. „Kurat, kas sa valgusfoori ei näe!“ käratas õpetaja ja ma pidurdasin hästi järsku, sest fooris oli punane tuli. Oli puhas juhus, et selle järsu pidurdamise pärast tagantsõitja meile sisse ei sõitnud. Õppur tagaistmel oli üliehmunud ja sõiduõpetaja vandus tuliseid kuradeid.

Hiljem sõitsin Tallinna tänavatel sõiduõpetaja kõrval päris palju. Eriti lihvis ta meie oskusi tollastel „ringidel“, aga sõitsime ka Meriväljale, bussijaama ümbruses ja mujal. Nii kuival, märjal kui ka talviselt libedal teel. Järsku pidurdajaks ja pöördujaks ma jäingi, samuti kippusin kihutama. Aga kõige selle juures ei suutnud ma eriti hästi mõista auto mõõtmeid liikluses, ka keskendusin mõnikord autojuhtimise asemel muudele mõtetele.

Oleksin neist vigadest ehk üle saanud, sest mõned sõidutunnid olid veel jäänud ja ka lisatundidega oli õpetaja nõus, aga siis tõi juhus mulle võimaluse sõita välismaale. Tegemist oli küll ainult ühe sotsialismimaaga, aga tollal pidi igast niisugusest võimalusest kõvasti ja kohe kinni haarama. Juhtus nii, et kõik toimetuse autojuhikursustel õppinud käisid mu äraoleku ajal eksamitel. Oleksin saanud sõidueksami tagasitulnuna teha, aga ma ei tahtnud – põhjuseks ikka see, et kippusin liiga kihutama, kuid ei tunnetanud autot kuigi hästi.

Nii jäingi ma lubadeta. Ka hiljem pole neid tahtnud. Praegu vist ei saaks autojuhtimisega üldse hakkama, sest aastaid on nii palju möödunud ja ka autod hoopis teised.

Jutuga haakuva pildi leidsin internetist. See on Saksa kunstniku Carl Robert Arthur Thiele (1860-1936) postkaart „Suplevad iludused“ 1920ndatel aastatel.

20/03/2018

Tasapisi, veidi kevadiselt

Täna kl 18.15 algas kevad. Magasin tema saabumise sõna otseses mõttes maha. Läksin päeval tunnikeseks tukastama, aga uni venis pikemaks. Kuid hangede olukord, millega hommikuse tuisu ajal poes käies tutvust olin teinud, polnud ka pärast kevade ametlikku saabumist oluliselt muutunud. Nii talvist kevade algust ei mäletagi. Siiski, kui lindude rändekaarti vaadata, on nad usinasti lõunamaalt tulemas.

Blogipäisele andsin ka kevadise ilme (internetist leitud vabakasutuspildi abil), kuigi praegu kuigi usinalt blogida ei kavatse. Elu võib ju hangedest hoolimata lillelisem olla.

Tasapisi, vastavalt filmide vaatamisele täiendan märtsikuu lõpuni seda postitust. Homme on saatekavas järgmine film, aga vaatan seda vist jälle järelvaatamisest, sest samal ajal alustab ETV+ taas kord 12-osalise „Seitseteist kevadist hetke“ näitamisega. Olen nii selle aluseks oleva samanimelise raamatu autori Julian Semjonovi kui ka Stirlitzi osas säranud Vjatšeslav Tihhonoviga kohtunud ja neid on seda sarja vaadates hea meenutada. (21. märtsi õhtul: Vaatasin nüüd 17 hetke esimese osa ära ja oleksin nagu päris uut filmi vaadanud, sest minu endised mälestused sellest on mustvalged, aga nüüd on tegemist 2009. a taastatud variandiga, mis on värviline.)

ETV+le olen tänulik ka möödunud nädalal lõppenud kogu omaaegse Sherlock Holmesi kultusfilmisarja (11 jagu, 1979–1986, Lenfilm) näitamise eest. Hea nostalgialaks oli!

Raamatumuljetest kirjutamisel on praegu ka vaheaeg. Varraku poolt märtsis pakutud nimistust valisin lugemiseks Nigeeria naiskirjaniku Chimamanda Ngozi Adichie romaani „Pool kollast päikest“, mis veel pole ilmunud. Ootan põnevusega, sest olen ise palju aastaid tagasi Nigeerias käinud.

1180.

14/03/2018

„Karikakrad ja orhideed“

Pool aastat tagasi ilmunud raamatus „Nooruse lugu“ (Petrone Print, 2017) meenutasin:

„Järgmisel aastal (1989) aga võeti hästi vastu mu pikk intervjuu „Karikakrad ja orhideed“ kuus aastat Venezuelas, kaks aastat Nicaraguas, lühemalt Costa Ricas, Trinidadis ja Tobagos viibinud Mai Väljasega, kes suursaadiku abikaasana oli seal saanud väga põhjaliku ülevaate nende riikide sotsiaalhoolekandest, koolidest, hariduselust, naiste ja laste igapäevast.
Mai Väljas oli väga hea vestluskaaslane ja selle loo tegemine puhas nauding. Veetsime koos pika päeva Väljaste suvilas ja Lahemaa rahvuspargi ilusates kohtades. Ta oli ikka sama kaunis inimene, nagu mäletasin teda kunagi väga ammusest ajast, mil käisin Tallinna 28. kooli esimeses klassis ja nooruke õpetajanna Mai oli meie paralleelklassi klassijuhataja.“


Pärast selle intervjuu ilmumist kohtusime Mai Väljasega üsna tihti. Paar aastat hiljem tegin samuti Nooruse tarbeks tema poliitikust abikaasaga pika usutluse „Üks hetk, Vaino Väljas!“, mis ilmus oktoobris 1991. Vaino Väljas rääkis oma ülipõnevatest tööaastatest esimese eestlasest ja hiidlasest erakorralise ja täievolilise suursaadikuna (1980-1988). Mai Väljasega aga ajasime kokku saades juttu nii mu kunagisest kooliajast kui ka tema elust, tervisest, perest, seltskonnaelust, veel paljudest muudest huvitavatest teemadest, mille kohta lubasin aga, et jätan need enda teada ja ei hakka neist lehelugusid kirjutama. Hiljem muutusid meie kohtumised harvemateks, aga jätsid ikka endiselt hea sooja tunde.

Kui märtsi alguses tuli teade Mai Väljase (sünd Goetz, 5. mai 1935 – 1. märts 2018) surmast, otsisin tollase Nooruse loo üles. Panen siia sellest mõned katked. Täna on selleks igati sobiv päev, sest eesti keele õpetajana oleks Mai Väljas emakeelepäeva puhul kindlasti heas meeleolus. Toona aga nägi ta niihästi hingelt kui välimuselt ilusa inimesena ilu ka neis maades, kus oli kaua viibinud.

„Karikakrad ja orhideed“ algas tsitaatidega raamatust, mis Mai Väljasel sel suvilaskäigu päeval kaasas oli ja mida ta väga hindas: need olid mõtted Myriam Castillo raamatukesest „Cuentos para crecer“ (Kasvamise lood). Mai Väljase sõnul oli neis lugudes midagi vanadest Ladina-Ameerika loodust ja inimest hingestavatest tarkustest segamini nüüdispedagoogika põhitõdedega. Ta lootis, et venetsueelalanna Myriam Castillo – noore ema, psühholoogi, pedagoogi ja kirjaniku – mõtted kasvatusest ilmuvad kunagi ka eesti keeles.

„Aeg, mis on antud teisele inimesele, on aeg iseendale, sest tunnen rahuldust sellest, mida ma võin teisele teha.“

„Vaba aeg on aeg, mil mõtled, unistad, kavandad, lood, tunned.“

„Vabadus on midagi väga kaunist. Ta on sinu oma ja sinus endas ning keegi ei saa seda sult võtta. Lapsele on vaja vabadust.“

„Olla üks liblikas, kes on aru saanud sellest, et kõige tähtsam on olla üks liblikas.“

Mai Väljas Costa Rica kohta (meenutan, et meie jutuajamine oli 1989. a):
„See on riik, kus pole sõjaväge olnud juba viiskümmend aastat ja inimesed on selle üle väga uhked. Mul on meeles ühest sealsest ajakirjast loetu: juba viiskümmend aastat tagasi olime uhked selle üle, et meil on rohkem õpetajaid kui sõdureid. Praegu on meil iga neljas rahva teener (inimesed, kes tegelevad kultuuri, meditsiini, hariduse ja teenindusega) õpetaja. 25 protsenti riigieelarvest läheb haridusele. /---/ Veel jättis see maa väga sümpaatse mulje oma noorusega, suure puhtuse ja hooldatusega, millegi seletamatult rõõmsaga. Costa Rica on erinev naabermaadest demokraatia ja kultuuritraditsioonide poolest.“

Imedemaaks oma erakordses ilus nimetas Mai Väljas Tobagot:
„Kookospähklisalud vahelduvad suhkrurooväljadega, kakao-, mandli- ja oliivipuudega. Lilled, lilled ja õitsevad puud. must lõunamaaöö, stiilbändi imeline muusika, inimese keha ja hinge sulandumine temperamentsesse tantsu.
Samas veendusin, et kõikidele ta ei ole paradiis. Talvekuudel sõidab sinna kokku palju turiste. Mäletan seal nähtud hotelli köögipersonali omapärast streiki. Seisti peaukse juures, potid-pannid trummideks, lauldi, tantsiti, ja selliselt esitati oma bossile nõudmisi. Siis mindi jälle kööki tööle.“

Trinidadiga seotud eredaima mälestuse oli Mai Väljasele samuti jätnud stiilbänd, kelle pillideks metallist silindrid igasuguses suuruses alates väikestest trummidest kuni vaatideni välja.

Nicaraguas oli suur osa noortest läinud revolutsiooniga kaasa, võideldes sandinistlike ideede eest, milles kesksel kohal oli loosung „Kõigile haridus!“. Osaleti kirjaoskamatuse likvideerimises – oli loodud omanäoline vanemate klasside õpilaste „haridusarmee“, kes käis külaelanikke õpetamas. Aga kõrvuti sellega oli märgata ka revolutsiooniga kaasnevat ülepolitiseerimist, seda, et rohkem kui õppida üles ehitama ja looma, seadsid mõned eesmärgiks õppida ainult vihkama, sõdima, võitlema ja vaenlast hävitama.

Venezuelas olid Mai Väljasele kui kaua aega õpetajana töötanud inimesele eriti südamelähedased loomeinimesed ja koolilapsed. Nendega kohtus la Embajadora alati kõige meelsamini. Nendest rääkis ta mulle pikalt ja põhjalikult ning näitas talle saadetud raamatuid ja artikleid. Poeesia oli Venezuelas noorte meelistegevusi nagu meilgi Eestis. Andekaid lapsi ja noori oli Venezuelas palju, ütles Mai Väljas ja jätkas:

„Ega meil neid vähem pole. Ainult et meil neid sageli ei märgata, lastakse hääbuda. Meid pole kümnete aastate vältel õpetatud nägema inimest enda kõrval, naeratama, abistavat kätt ulatama. Loetelu võiks jätkata. Hinge- ja südameharidust on vähe antud nii kodust kui koolist. Kui sellest on räägitud, siis korraks vaid, kampaanialikult, hiljem jälle unustades. Aga headust, hellust ja muud inimesele nii vajalikku tuleb kasvatada juba hällist saadik nagu kõige haruldasemat taime. Umbes nii, nagu hoolas aednik kasvatab orhideed.“

Kirjutasin tookord Mai Väljase muljete põhjal halastusest ja hoolekandest Venezuelas ja Nicaraguas; hinge äratusest, mis on Ladina-Ameerika koolide põhilisi eesmärke. Venezuelas näiteks kuulus loogilise mõtlemise õpetamine 9-aastase põhikooli üldnõudmiste hulka. Õpetamise põhisuunad olid järjestatud nii: 1. emakeel; 2. esteetiline kasvatus; 3. loogiline mõtlemine, sotsiaalne käitumine, rahvuslik identiteet; 4. terviseõpetus, kehaline kasvatus; 5. töökasvatus; 6. loodusteadused ja matemaatika.

Ma ei hakka siia panema kogu seda meie ammuse jutuajamise põhjal sündinud pikka lugu – kel soovi, saab seda (ehk mõnes raamatukogus) lugeda ajakirjast Noorus nr 7/1989, lk 1-4.

© Linda Järve.

Pildil: Nooruses ilmunud kirjutise algus koos Dmitri Prantsu fotoga.

11/03/2018

Saa või kurjaks

Iberofesti filmidest kirjutades juba märkisin, et omaaegse väga tuntud näitlejatekoolitaja Konstantin Stanislavski nimeks oli „Hispaania kuninganna“ eestikeelsetes subtiitrites saanud Estanislaski. Selline tõlkeviperus võib nalja teha, kuid näitab ka meie endi puudulikkust ja lähiajaloo vähest tundmist – mõjutas ju Stanislavski väga paljusid meie omaaegseid näitlejaid. Kui ei usuta, tasub üle lugeda näiteks Voldemar Panso imepärast raamatut „Töö ja talent näitleja loomingus“ (1965).

Kui filmitõlkija viga võib ehk välja veel kuidagi välja vabandada, siis see, et ka kultuurilehte Sirp niisugused vead sisse kipuvad, on minu arvates juba tõsisem ilming. Viimasest Sirbist lugesin vaimustunud nõiasaate vaataja kirjutisest kuulsast nõukaaegsest sensitiivist Dušast. Veebiväljavõte:


Tundsin, et olen lausa sunnitud sinna kommentaari kirjutama. Kopin selle siiagi:

„Artiklis nimetatud nõukaaegne imeravitseja ei olnud Duša, vaid Džuna. Haual kurvastati küll, et Duša vajab rahu, aga sõna „duša“ tähendab vene keeles hinge, seega taheti, et hing saaks rahu.
Džuna Davitašvili oli põnevamaid nõukaaegseid maailmakuulsaid sensitiive, kelle kohta leiab internetist palju andmeid alates Brežnevi ja Ševardnadze ravimisest kuni muude imetegude ja salapärase surmani.“

Kui ise toimetustes töötasin, tegin minagi vigu. Aga tollase ajakirjanduse vigade hulk oli palju väiksem kui nüüd (võib-olla ka seetõttu, et vigade eest karistati päris karmilt). Nüüd on täitsa tavaline, et näiteks Õhtuleht ja Postimees, Delfist rääkimata, kubisevad kõikvõimalikest ebatäpsustest.

Kuid kultuuriväljaande puhul (mis peaks ju olema üldise kultuuri viimane kants) muudavad vead mind lugejana eriti kurjaks ja/või kurvaks – pärisnimesid ja nendega seotud fakte saab ju nüüdisajal internetist väga ruttu ja põhjalikult kontrollida ka siis, kui kirjutamise või tõlkimisega kiire on.

Aga võib-olla teisi vead ei häiri? Võib-olla ollakse nendega juba täiesti harjunud ja nende üle nurisemine tundub asjatu kobisemisena? Ei tea...

09/03/2018

Vaatamisi: Iberofesti filmid Hispaania kuningannast, Mehhiko pangaröövlist ja teistest (täiendatud)

Üks selle blogi traditsioonidest on postitus Iberofesti ajal ETV2-s näidatavatest hispaaniakeelsetest filmidest, mis linastuvad märtsis kolmapäevaõhtuti. Kui need on mul kas otse- või järelvaadates nähtud, siis kirjutan muljetest lühidalt ka siin. Nii et täiendan seda postitust, kuni viimane film on vaadatud.

2016. a ETV2-s näidatud Iberofesti filmidest kirjutasin siin.
2017. a ETV2-s näidatud Iberofesti filmidest kirjutasin siin.

7. märtsil kl 21.35 "Hispaania kuninganna" ("La reina de España", Hispaania 2016).
Pressiteade lubab režissöör Fernando Trueba romantilist komöödiat, milles on osades Penélope Cruz, Cary Elwes, Mandy Patinkin jt. Põgenenud Goebbelsi tähelepanu eest Ameerikasse, sai algajast näitlejast Macarena Granadast Hollywoodi staar. Seal murdus ta kuulsuse koorma all ja naases kodumaale, et alustada uut elu. Film viib vaataja 1956. aasta Madridi USA kassahiti „Hispaania kuninganna“ filmivõtetele, kus Macarena kanda on kauaigatsetud roll - kuninganna Isabel I. Kuid tormiline minevik ei lase naist lahti.

- Seda filmi võib iseloomustada lausega: "Inimkond jätab naerdes jumalaga oma minevikuga". Film on pikk ja ebaühtlane. Umbes poole peal tundus, et parem oleks olnud, kui Franco-aegse filmitegemise sekeldusi oleks filmitud teistsuguses võtmes, võib-olla hoopiski itaaliapäraselt traagiliselt nagu Fellini filmides või Anna Magnani osatäitmistes. 

Teisest poolest saab "Hispaania kuninganna" sisse farsiliku hoo, galopiga vabastatakse sunnitööl viibiv režissöör, päästeoperatsioonil osaleb ka peaosalisest kaunitar, mannetu Franco saab teenitud kaotuse osaliseks. Aga kõik see kokku on lihtsalt mänguline taust kauni Penélope Cruzi näitamiseks - millegipärast näib mulle, et ta on kõikides filmides ühesugune. 

On ka mõni päris ehtsalt komöödialik seik, aga üldmulje jäi kuskile "on kah"-kanti. Mis ei välista, et mõnele teisele filmisõbrale võib see film vägagi meeldida.

Subtiitrites mõjus väga naljakana see, et kuulsa teatrimehe Stanislavski nime  kirjutati küllap vist hispaanialikust hääldusest lähtudes:
Estanislaski. Ilmne tõlkija hooletus või teadmatus. Lisan siia kõrvale ka ekraanitõmmise: >>>

14. märtsil kl 21.35 "Mehhiko tagaotsituim mees" ("El Más Buscado", Mehhiko 2014).
Pressiteatest: Mehhiko ajaloo kõige edukama pangaröövli Alfredo Ríos Galeana uskumatul elulool põhinev põnevik on tulvil õnnestunud ja liiva jooksnud pantvangidraamasid, võimukandjate eest ärakihutamisi ning koostööd, vanglatest põgenemisi, kavalust ja uskumatut rumalust. Rahvavaenlaseks number üks tituleeritud mees oli samal ajal lavalaudadel romantiliste ballaadidega üles astuv maskeeritud mariachi, kelle plaadid läksid rahvale südamesse. Hetkel on kunagine gangster 67-aastane ja kannab 25-aastast vanglakaristust sestpeale, kui ta 2005. aastal Los Angeleses arreteeriti.

- Ma ei ole eriline gangsterifilmide sõber, aga kogumulje sellest filmist oli üllatavalt hea. Meeldis filmi poeetilisus, vaheldusrikkus, kiire tempo, näiline kergus, mis oli segatud väga tõsiste teemadega. Peategelane on veendunud, et noorena tekkinud tahtmise ruttu kõike saada peab ellu viima, kuid siis leiab ta korraga, et tahab järjest rohkem või ei teagi, mida tahab nagu keegi, keda vaevab pidev näljatunne.

Politsei koostöö pangaröövlitega paneb jahmuma, kuid uue komandöri Zárate ametisseastumisega muutub (vähemalt mõneks ajaks) kõik, sest ta seab endale eesmärgiks Mehhiko tagaotsituima mehe kinnivõtmise. Ta saab sellega hakkama alles siis, kui tunnustab oma vastase mõistust ja taipab, et röövli leidmiseks tuleb ära kasutada tema vähem arukaid sõpru. Nii ongi see film sõprusest, armastusest, petmisest, kurbusest, südamlikest lauludest ja halastamatust surmast.  Minu jaoks oli päris huvitav ka ajakirjaniku roll.


21. märtsil kl 21.35 "Teoorias lubatud" ("Permitidos", Argentiina 2016).
Pressiteatest: Komöödia. Ladina-Ameerika filmifestivalide publiku lemmik Ariel Winograd viib meid taas võtteplatsidele. Camila ja Mateo on kaheksa aastat koos olnud, kui nende muidu hästi toimivasse koosellu lööb kiilu õhtusöögilauas lõõbitud „ühe öö luba" - kokkulepe, et oma ekraani-iidoliga kokku sattudes petmine ei loe. Nüüd kohtabki Mateo tänaval oma lemmiknäitlejat Zoe del Riot, kelle plakatid kaunistavad iga tänavanurka. Lõunamaisele temperamendile omaselt ei jää Camila oma unistuste printsi ootama, vaid korraldab tõelise kaasaegse telenovela, kust ei puudu ka ta enda "ühe öö luba".

- Hoogne, kuid ülepingutatud jant - tahtsin pooleli jätta, aga vaatasin ära ja ilmselt unustan.

28. märtsil kl 21.35 "Meeletu linn" ("Ciudad Delirio", Colombia-Hispaania 2014).
Pressiteatest: Romantiline draama, salsamuinasjutt, milles teeb kaasa üle 200 professionaalse tantsija ja 3000 statisti, on saanud oma tantsuseaded mitme Beyoncé video, Pedro Almodóvari filmi ning Jean-Paul Gaultier’ ja Prada reklaamide koreograafilt Blanca Li’lt. Sihi silme eest kaotanud Hispaania arst on tööreisil Colombia linnakeses Calis ning satub siin ühtaegu vaimustusse nii kaunist salsakooli direktrissist, lihtsast elustiilist kui ka võrratust muusikast ja tantsust. Pressiteate väitel kohustuslik film kõigile salsasõpradele.

- Meeleolukas paljude ilusate laulude ja tantsudega film sellest, et tants on Calis suurim rõõm. Sisult siiski üsna pretensioonitu armastuslugu. Tore oli näha noorukite ja laste tantsutreeninguid. 

Minus tekitas nähtu huvi Cali vastu, mida arvasin pressiteate põhjal olevat suhteliselt väikese linnakese, aga Wikipediast selgus, et seal oli juba 2005. a üle 2,3 miljoni elaniku, kellele tavaliselt lisanduvad turistid, aga ka rohked sportlased ja salsafestivalidest osavõtjad.  See on Colombias suuruselt kolmas linn.

Neist neljast filmist oli minu jaoks kõige huvitavam "Mehhiko tagaotsituim mees".

Pilte näeb suuremalt, kui neile klõpsata.

04/03/2018

Michael North „Sadama ja silmapiiri vahel. Maailma merede ajalugu“


Michael North
„Sadama ja silmapiiri vahel. Maailma merede ajalugu“
Saksa keelest tõlkinud Katrin Kaugver.
Kirjastus Varrak, 2018.

Tartu Ülikooli audoktori, Saksa tunnustatud ajaloolase Michael Northi teos, täpsemini öeldes uurimus „Sadama ja silmapiiri vahel. Maailma merede ajalugu“, on maiuspalaks ja täistabamuseks kõigile neile, kes armastavad merd ja tahavad meredega seoses ikka rohkemat teada saada; neile, kes tunnevad huvi maailma arengute ja seoste vastu; neile, kes on nautinud mammutsarja „Maailm ja mõnda“, ja neile, kes väidavad Ernest Hemingway kombel, et igas maailma sadamas võib mõnda eestlast kohata.

Tartu Ülikooli ajalooprofessor Anti Selart ütleb tagakaane raamatututvustuses, et Northi merede ajalugu on esmajoones meresõidu ja kaubanduse ajalugu, kuid kõneks on ka piraadid ja sõjamehed, looduseuurijad ja põgenikud. „Maailmamere ajalugu on kaugemale pürgivate, sadamast horisondi taha suunduvate inimeste ajalugu, kes saavad üle pelgusest tundmatu ees ning liidavad maid ja rahvaid – alates esimesest paadisõidust soolastel lainetel kauges minevikus kuni ookeani kaitsmise ja säästliku kasutamise hädavajaduse tunnistamiseni  tänapäeval.“

North väidab, et tema vaatenurga eelis on, „et me ei vaatle merd mitte üksnes mereäärsete naaberrahvaste rahvuslikust vaatevinklist, vaid heidame pilgu ka merede ühendatusele.“

Nagu faktirohkete teoste puhul ikka, nõnda on ka seekord tegu raamatuga, mida ei loe ühe õhtuga, vaid mis tahab pikemat süvenemist, korduvalt uuesti vaatamist, pakkudes kogu selle teaberohkuse kõrval rõõmu päris soravast ja huvitavast tekstist. Mulle meeldivad seda tüüpi raamatud.

North kirjutab ainestikust, mis annab lõpmatult toitu lugejas tekkivatele kujutluspiltidele ja fantaasialennule. Rohkesti on näiteid seiklustest, sekeldustest ning meredega seotud kultuurivaldkondadest ja tohutul hulgal põnevaid loetelusid ja kirjeldusi, millest lugeja võib teada saada seda, millest tal varem aimugi polnud.

Kas teate näiteks, et kunagi olid Vahemerel ja Lääne-Euroopas vahenduskaubanduses hästi olulisel kohal lisaks siidile, puuvillale, kitsenahkadele ning jaanalinnusulgedele ka kilptäid? Sellise lastiga laevad olid oodatud. Emaste kilptäide kuivanud keredest saadud värvainet kasutati kalevi ja siidi värvimisel, et saada kõiki värvivarjundeid sarlakpunasest violetseni. Niisuguseid ootamatuid teadasaamisi pakub Northi raamat küllaga.

2015. a ilmus Varrakus sama autori põhjalik käsitlus „Läänemere ajalugu. Kaubandus ja kultuurid“, mida ma ei ole lugenud ja seetõttu ei tea ka, milliseid Läänemere aspekte, mis kirjas maailma merede raamatus, on ta juba varem eraldi käsitlenud. Panen siia lingi Sirbis ilmunud ülevaatele (http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/magus-mesi/), mis rõhutab, et Northi huvitab mereajaloo uurimisel aastakümnete ja -sadade vältel kujunenud ja muutunud mentaliteet ning eluviis.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.
Related Posts with Thumbnails