21/12/2017

Talvise pööripäeva tagasipilk 2017. aasta kirjatöödele

Talv algab ametlikult  täna kl 18.28. Küllap oleks stiilsem seoses talvise pööripäevaga pajatada millestki müstilisemast, päikese pesas tudumisest, peatsest valguse saabumisest, hingeuste paokil olemisest, avanevatest võimalustest, aga selle blogi traditsiooniks on talvise pööripäevaga kaasnev kokkuvõte minu lõppeva aasta kirjatöödest. Nii ka seekord.

Raamat ilmus augusti lõpus. Sinnamaani sai selle eelmisel aastal valminud teksti päris palju täiendatud ja kohendatud, korrektuurid üle loetud jne. „Nooruse loo“ kohta olen sel aastal blogis mitu korda kirjutanud, tegin ka eraldi lehekülje, kus on muu hulgas näha nii arvustuste kui ka katkendite lingid.

Ühtekokku sisaldab „Nooruse lugu“ poolsada peatükki ehk lugu. Ise ei pea ma seda elulooraamatuks, kuigi seda müüakse raamatupoodides elulooraamatute ja memuaaride sildi all. Minu jaoks on „Nooruse lugu“ ajakirjaniku raamat ajakirjast ja ajakirjandusest, võla tasumine ajakirjale, mida enam ei ole, meie ajakirjanduse ajaloo ühe mälestuse jäädvustamine, mille kohta mõnigi lugeja on tabavalt öelnud, et see on ajakirja elulugu.

Artiklite kirjutamist mul sel aastal plaanis polnud. Muude tekstide toimetamistööd tegin ka päris vähe. Ahjah, olin peaaegu unustanud, et aasta alguses kirjutasin ühe teksti kursuseraamatule, mida mu ülikoolikaaslased plaanitsesid, aga see lugu oli üsna lühike ja ma ei teagi täpselt, mis kursuseraamatu ideest saanud on.

Augusti keskel jõudis minuni soov, et kirjutaksin Eesti Lastekirjanduse Keskuse väljaandesse Nukits oma raamatublogist „Tütarlaps linnast“. Mis edasi sai, sellest on lugeda siin – igatahes ilmus see lugu detsembri alguses Nukitsas 2017.

Bloginud olen sel aastal just nii palju, kui mu blogidest paistab. Põhiliselt just siin ja „Tütarlapses...“

Kolmandat aastat tegin koostööd kirjastusega Varrak ja panin siia aeg-ajalt kirja lisaks muule loetule ja vaadatule oma lugemismuljeid Varrakult saadud raamatutest. Sel aastal on neid seitse:
Will Selfi „Vihmavari“,
Richard Flanagani „Kitsas tee sisemaale“,
Jean-Pierre Minaudier’ „Grammatika ülistus“,
Umberto Eco „Olematu number“,
Julian Fellowes’i  „Lõpetamata minevik“,
Stella Arbenina, paruness Meyendorffi  „Terrori käest vabadusse. Ühe inglanna dramaatiline elu ja seiklused Venemaal enne, keset ja pärast revolutsiooni“.


Varraku raamatute kohta kirjutatu leiab siit. Neist seitsmest nautisin enim „Grammatika ülistust“, mis oli ühtaegu muhe, vaimukas ja teabeküllane arutlus keelte ilust ja võlust. Praegu on käsil seitsmes: Simon Sebag Montefiore „Verev keskpäevataevas“. Koostööd Varrakuga kavatseme jätkata.

2018. aastal tahaksin ka veidi kirjatööd teha – meeles mõlguvad üks pikem ja mõni väiksem, kui jaksu jätkub, aga nendest juba siis, kui miskit küpsemas on. Uusi pakkumisi olen samuti nõus vaagima.

Tähetark Mang ennustavat järgmiseks aastaks tööka koera aastat. Mina olen koera aastal sündinud, nõnda peaks mulle järgmine aasta sobima. Ja eks ma siis mõnikord käin ikka ka blogis koera saba kergitamas.

No comments:

Post a Comment

Related Posts with Thumbnails