27/10/2017

Vaatamisi: „Legend Vahtang Kikabidze“ (2011)

Alustuseks kirjutan kohe, et tänase seisuga saab seda muusikafilmi ETV+ veebilehelt veel 7 päeva järelvaadata. Saade on venekeelne, sisaldab Vahtang Kikabidze mõtisklusi, filmikatkendeid ja laule.

Eile õhtul vaatasin telesaatekavu ja leidsin oma suureks rõõmuks, et ETV+ oli päeval näidanud muusikasaadet „Legend Vahtang Kikabidze“ (Studio Kvartal, 2011).  Tema esinemisi naudin ma alati väga. Käisin aastaid tagasi Kikabidze kontserteil nii Tallinnas, Leningradis kui ka Moskvas. Muidugi olen näinud ka tema esimest menukat peaosa filmis „Mimino“ (režissöör Georgi Danelia, 1977) ja mõnda teist filmi. Vanasti esines ta palju ka telesaadetes. Kuulan tema esituses laule hästi sageli internetist. Absoluutseks lemmikuks on laul „Minu aastad – minu rikkus“ („Мои года – моё богатство“).

Otse loomulikult vaatasin ma selle saate, õigupoolest dokumentaalsusele pürgiva muusikafilmi kohe ära ja kavatsen allesjäänud järelvaatamise päevade jooksul veel vähemalt korra vaadata. Minu jaoks oli selles filmis iga hetk nauding ja ma soovitaksin seda (isegi kohatisele kitšilikkusele vaatamata) kõigile, kellele Vahtang Kikabidze laulja ja näitlejana meeldib.

1938. aastal sündinud Buba, nagu teda sünnimaal kutsutakse, räägib südamlikult oma emast, Gruusia vürstitarist kuulsast Bagrationide suguvõsast, ja isast, kes lühinägelikkusest hoolimata läks sõtta ning jäi Kertši lähedal peetud rasketes lahingutes kadunuks. Räägib lapsepõlvest ja poisikeste mängudest, esimesest tätoveeringust, millest on laul „Esimene armastus“, naabritest ja sõpradest. Oma loometeest ja sellest, et tema südames on kodumaal Gruusial alati eriline koht, nagu ka sõpradel ja perekonnal. Räägib temale omase pehme ja leebe huumoriga sellestki, et „armastus on hambavalu südames“ ja pika eluga seostuv vältimatu sõprade kaotus on alati valus.

Ja muidugi laulab ta oma lauljateelt kuulajatele armsaks saanud laule nii gruusia kui ka vene keeles.

Muide, kel järelvaatamine meelest läheb või muidu ei õnnestu, leiab selle filmi ka YouTube'ist, kus selle pealkirjaks on „Настоящая грузинская легенда“.

Foto: kaader filmist.

26/10/2017

Igal aastal sündmus!


Ajalugu kordub. Viis aastat tagasi tuli esimene lumi maha 26. oktoobri hommikuks. Nüüd ka. Ja kui toonase foto ja tänaöise ilmavaatluse järgi otsustada, siis üsna samasuguses koguses ehk palju.

Kell seitse hommikul asus majahoidja usinalt tööle. Mõtlesin paar päeva tagasi loomaaias väisatud jääkarudele, et mismoodi nad oma uues elamises lumest rõõmu võivad tunda. Ja mõtlesin esimeses klassis õpitud luuletusele esimesest lumest: „Juba õhtul akna taga heljus lumi langedes, hommikul on õued aga kõikjal paksult hangedes...“

Igal aastal esimene: puhas ja uus. Igal aastal sündmus!

23/10/2017

Muid loomi väisamas


Keskpäeval tekkis uitmõte loomaaeda minna. Ninasarvikulaps ja jääkarude luksuselamine olid veel nägemata, enne uut vihmaaega oli täna sinnaminekuks päris paras päev.

Palju lehekulda ja veel viimast lehestikulopsakust. Mitmed loomad talvekorterisse kolinud. Ekspositsioonihooned kinni – ei teadnudki enne, et nad esmaspäeviti suletud on. Aga neid, kes väljas, nägi ikka. Mõned jäid ka moblasilma ette. Jääkarulapsuke oli päeva lõpuks küll juba üsna unine.







16/10/2017

Pihlakamaiguline valimispäev


Valimispäeval sai kuldses looduses kepikõndi tehtud. Polnud muret, sest hääletanud olin juba e-hääletusel. Kokku käisime umbes 6 km, fotod said tehtud ühes külastatud kohas – Glehni rahulas. Hästi ilus ja päikest täis päev oli.



Õhtul jälgisime valimiste statistikat. Pikale venis, aga oli parasjagu põnev. Olime hääled andnud erinevatele kandidaatidele, aga valituks osutusid kõik. Kokkuvõttes oli päev pihlakamaiguline.

Fotod 15.okt 2017.

10/10/2017

Mõni mõttejupp, veidi ka „Savimäest“

Pannkookide tegemise kõrval on hea mõtelda. Igasuguseid mõttejuppe sünnib. Näiteks sellest, miks paar nädalat bloginud pole.

Võiks ju teatada, et valitud sai esimesel  võimalusel ja nüüd on igati paslik postkasti tassitud valimisreklaami hunnikut iroonilise pilguga vaadata.

Võiks ju vaielda presidendiga nõukogudeaegse õnneliku lapsepõlve asjus.

Võiks ju kirjutada, kuidas Stephen Kingi mister Mercedese triloogia mind loodetust vähem köitis.

Aga teisalt, mis mõte sel on? Mis sellest muutuks? Valitud ju juba on. Lapsepõlv oli õnnelik ja seda teadmist ei muuda kellegi teise arvamus. King aga pole sellepärast, et nood raamatud mulle seekord ei sobinud, parem ega halvem kirjanik, kui ta on, ja küllap ma tema raamatuid ka tulevikus loen.

Veel lugesin ma  „Savimäed“ (Rein Põder, Eesti Raamat, 2017). Suvel olin kuulanud Vikerraadiost järjejutuna selle katkendeid ja tahtsin ka edasist teada. Nüüd, pärast Kingi-triloogiat oli Rein Põdra kirjutatusse kuidagi turvaline süüvida.

Kaks kolmandikku romaanist sobis mulle hästi. Peategelane tõlkija Sven meenutas mõneski mõttes Oskar Lutsu jutustuse „Soo“ peategelast Toomast. Oma mõtiskleva meelelaadi ja argiasjus avalduva teatud kohmakuse poolest, aga ka kalduvuse poolest üksi uidata olgu siis looduses või mõnes eelkäijate teoses.

Põdra raamatute omapäraks on alati see, et ta meenutab neis paljusid kirjanikke ja teoseid, loob sildu ajastute ja kirjutajate vahele. Seekord tekitas ta minus tahtmise lugeda „Savimäes“ mitu korda meenutatud Henry David Thoreau'd, vähemasti tema „Sügist“, kui praeguse ajahetkega kõige sidusamat teost. Kirjandusest ja kirjanikest oskab Põder kirjutada kuidagi pidulik-lummavalt ning see meeldib mulle kui lugejale.

Aga „Savimäe“ juurde tagasi tulles pean tõdema, et romaani viimane kolmandik, mille tegevus alguse aeglasest rütmist järsku justkui tüdines ja mitmeid sündmusi kiirelt ning kuidagi uisapäisa sisse tõi, sobis mulle vähem, tekitades kerge pettumusegi, sest oma lummavast ajatusest astus see välja ja jõudis päevakajalisse tegelikkusse. Aga võib-olla piirijärve ääres elades polekski teisiti võimalik?

Kuid sellest ei saanudki ma aru, miks „Savimäes“ kaks 26. peatükki oli (sisult küll erinevad, aga sama numbriga). Lugesin e-raamatut ega tea, kas nii on ka paberraamatus.