24/09/2017

Kuidas mu raamatul läheb? – Esimene müügikuu

Tibusid loetakse sügisel. Nii minagi.

Kui uskuda raamatukaupluste edetabeleid, siis on läinud mitut moodi. Rahva Raamatus oli „Nooruse lool“ biograafiate ja memuaaride kategoorias kõrgeim koht 6. päris mitmel päeval. E-raamatute biograafiate ja memuaaride kategoorias sai vahepeal isegi esikohal oldud.

Apollos ma edetabeleid ei jälginud, aga rõõm on olnud olla Apollo kaupluste 15 lemmiku hulgas nii esikolmikus kui ka keskmiste seas. Uusi raamatuid tuleb järjest peale, inimeste ostuhuvid on laialdased ja raamatu koht edetabelites muutub kogu aeg.

Igatahes suur-suur aitäh kõigile neile, kes „Nooruse loo“ on üles leidnud“! Seda nii paber- kui ka e-raamatuna.

Olen ise suur e-raamatute lugeja, seepärast oli minu jaoks oluline, et sain mõlema versiooni e-raamatutes leidunud tehniliste vigade parandused tehtud. See tegemine kulges erinevalt.

EDRK-ga laabus asi kiiresti, nagu juba esimese müüginädala ülevaates kirjutasin. Sain neilt autorieksemplari, vaatasime selle arvutispetsist lähikondlasega üle ja saatsime parandused, mis kohe sisse viidi. Nägin ka parandatud eksemplari.

Rahva Raamatu e-raamatu pidin ise ostma, sest autorieksemplari ei saanud. Vaatasime selle samuti üle ja tegime nii tehnilised parandused kui ka leidsime, et mõni pilt on puudu. Saatsime parandused e-raamatuga tegelejatele. Vastuseks sain, et ostujuhi sõnul tehakse need ära ja raamatufail vaadatakse uuesti üle. Kummaline siiski, et autor peab paranduste tegemiseks (ja nägemisekski) raamatu ise ostma.

Nüüd on minuni jõudnud ka lugejate muljeid. Mõned katked:

Endine kolleeg: „Sain just sinu värske raamatu Noorusest ja sirvisin läbi. Paistab olema põhjalik ja usaldusväärne dokument nendest aegadest.“

Blogija, keda ma isiklikult ei tunne, kirjutas kommentaaris: „Palju õnne raamatu ilmumise puhul! See on huvitav, see on rännak aastate taha. Informatiivne „Nooruse“ lugu ja samas nii emotsionaalne nooruse lugu. Ka minu luuletused ilmusid Esimese trükiproovi rubriigis, aga mul polnud aimugi, kui palju sinna soovijaid oli...“

Veel üks kunagine kolleeg: „Alguses mõtlesin, et ei viitsi lugeda, aga huvitav oli. Hea, et nii paljudest inimestest kirjutasid ja et nimed olid. Hea, et räägid kõigest sellest parteijamast nii kiretult – mis olnud, see olnud, neid inimesi ei ole enam ja ega seal enam midagi muuta saa.“

Ainuke n-ö ametlik arvustus on seni olnud ERR-i portaalis. Jüri Pino pealkirjastas selle „Kohusetundlikud mälestused Pärnu maanteelt“ ja on temale omasel kombel sarkastiline.

(EDIT:  26. sept 2017 oli raamatust juttu ka ETV Kirjandusministeeriumi saates.)

Nii arvustuste kui ka internetis olevate katkendite lingid on sellel blogilehel, mille ma „Nooruse loo“ kohta tegin. Seal on ka raamatu sisukord ja isikunimede loetelu.

Selle kuu jooksul on raamat jõudnud või jõudmas ka raamatukogudesse.

Raamatukauplustes on raamatu kategooriaks biograafiad ja memuaarid, kuid ise ma seda elulooraamatuks ei pea. Minu meelest on täpsem raamatukogude e-kataloogi Ester kategooriamäärang, kus biograafiatele ja memuaaridele on lisatud ka sõnad kultuur ja ühiskond.

Lisan siia katkendi „Nooruse loo“ eessõnast, mis ehk huvilistele raamatu maigust enamat aimu annab:

„Kirjastus lootis, et tuleb rohket nalja ja särtsu sisaldav, sama rõõmsameelne, nagu ajakiri enamasti oli. Aga kirjutades tundsin järjest rohkem, et õigus on olnud mu kunagistel teiste väljaannete peatoimetajatest kolleegidel, kes on öelnud, et peatoimetaja töö ei olnud tollal mingi meelakkumine või naljamäng, ja võrrelnud seda kohati habemenoateral kõndimisega. Tänu kogu toimetuse jõupingutustele ja hoogsusele sündis vahva ja lugejaid köitev ajakiri, kuid peatoimetaja silme läbi vaadatuna ei olnud ajakirjanumbrite valmimises rohket nalja, vaid palju tüütut ja närve kulutavat tegemist tollase tsensuuri ja nendega, kes armastasid oma käske-keelde väljendada üsna räuskavalt, helistades partei keskkomiteest otsetelefonile peatoimetaja töölaual. Paraku on Nooruse ajast möödunud aastakümned ka kirjutaja kunagist särtsu vähendanud.
Minult on sageli küsitud, kuidas sai juhtuda, et ülipopulaarne ajakiri, mille trükiarv parematel aegadel oli üle 130 000, suurema osa oma lugejatest kaotas ja sõna otseses mõttes kustuma hakkas. Küsijad saavad vastuse selle raamatu lõpupeatükkidest, kus pidasin tarvilikuks kirjutada neist, põhiliselt majanduslikest põhjustest detailsemalt.“

No comments:

Post a Comment