3.8.17

Tempora mutantur et nos mutamur in illis

Rääkisin telefonis ammuse sõbrantsiga. Ta ütles, et jäi nüüd pensionile ja tal olevat aega minuga kokku saada, tööd ja tegemised ei ole enam segamas, noh, et ei ole ju juba viis aastat näinud.

Üritasin täpsustada, et julgesti seitse tuleb ära.

Kui hakkasime siis meenutama, millal viimati nägime, selgus, et üksteist aastat tagasi – teisisõnu, vahetult pärast mu pensionilejäämist, mil kirevast seltsielust tagasi tõmbusin.

Ei  oskagi seisukohta võtta, kas nüüd peaks olema kiire kokku saada.

Ise üritasin neil päevil taastada üht umbes aasta tagasi kokku kuivanud kirjasõprust. Aga sellest vist ei tule midagi välja.

Vanadel ladinlastel oli õigus, et ajad muutuvad ja meie koos nendega.

Juulis tegin päris palju tööd (oma raamatu viimase trükieelse korrektuuri, mõned väikesed teiste tekstide toimetamised jms). Üle hulga aja oli seda harjumatult palju, väsisin kuidagi ära.

Blogimislainel ka eriti ei ole olnud ja vist niipea ei olegi, sest...

... avastasin Stephen Kingi ja hakkasin teda järjepanu lugema. Tuli meelde, kuidas umbes 30 aastat tagasi, kui Singapurist Melbourne'i lendasin, istus mu kõrval lõhkistes teksades noormees, kes süvenenult kogu tee mingit Kingi raamatut luges. Toona mõtlesin, et peaksin ka vaatama, millest King kirjutab. Nüüd siis on see aeg kätte jõudnud.

Esimesena võtsin käsile „Lemmikloomasurnuaia“ (1983), seejärel vaatan tema loomingulisse kööki – „On Writing“ (2000), siis riburada edasi. Muide, millegipärast olin Kingist kogu aeg mõtelnud kui klassikust, kellel 100. sünnipäev läheneb, aga nüüd märkasin, et ta on minust aasta noorem, seega täitsa oma poiss…

No comments:

Post a Comment

Related Posts with Thumbnails