16.8.17

Tasapisi

Ei näe enam erilisi põhjusi maailmaasjades sõna sekka öelda ja laseksin sellel rongil rahulikult ära sõita. Õigupoolest arvan, et tegin väga hästi, kui aastaid tagasi avalikust elust kõrvale tõmbusin – pensionilejäämine andis selleks hea võimaluse, ka takistab jupsiv tervis paljudest asjadest osa võtta.

See kõrvaletõmbumine on andnud mahti ennast ja teisi, maailma toimumist ja aja kulgu rahulikult, kusagile kiirustamata jälgida. Varem või hiljem peaks küllap igaüks selleks aega võtma.

Sellest blogist siin hakkab kuidagi üha rohkem raamatumuljete blogi kujunema. Praegu on lugemisjärg Julian Fellowesi „Lõpetamata  mineviku“ käes, mis mulle päris hästi sobib.

Minu enda uut raamatut „Nooruse lugu“ märkasin internetis  raamatupoodides eilsest juba müügil olevat e-raamatuna. Sellena, mille EDRK tegi. Rahva Raamatus minu teada tuleb müüki e-raamatu teine variant. Päris huvitav oleks vaadata, mille poolest need erinevad, aga e-raamatu autorieksemplari ei ole mulle vist ette nähtud. Näidisleheküljelt leidsin ühe ootamatu kummalise vea, mida viimases kirjastusest saadud korrektuurivariandis küll ei olnud. Trüki- ja digikuradi käigud on seletamatud.

Paberraamatu ilmumiseni on nüüdse seisuga jäänud vist veel mõni päev. Minult on küsitud ka esitluse kohta, kirjastuski küsis, kas soovin esitlust, aga kaldusin sinnapoole, et ei soovi (põhjus selleks on üldjoontes kirjas esimeses lõigus).

13.8.17

Stephen King surmast ja kirjutamisest

Lugesin järjest kaht Stephen Kingi väga erinevat raamatut, mille ühisnimetajaks ootamatult tõusis auto alla jäämine.

„Lemmikloomasurnuaid“ (nagu see pealkiri on eesti keelde ümber pandud, originaalis siis „Pet Sematary“, 1983; mina aga lugesin seda hoopiski vene keeles) on väga lühidalt öeldes üsna mõtlemapanev raamat lastest ja surmast, sellest, kuidas saada üle või mitte saada üle sellest, kui su kallid surevad, kui su lemmikkass auto alla jääb, kui sama juhtub su lapsega. Kas leinates loobuda ja alla anda või püüda midagi teha, et neid tagasi tuua, sest õudukates, mille spets King on, on ju kõik võimalik.

Olulisel kohal on raamatus lapsed, kelle kohta King kirjutab, et kunagi arvati, et peamine on hoida lapsi teadmatuses surmast, sest surm on saladus, õudus, millest lapsed ei pea teadma. Umbes samuti, nagu kuninganna Victoria aegadel arvati, et lapsed ei peaks midagi teadma seksist ja sellest, kust tulevad lapsed. Nii näebki peategelane oma tütres klassikalist näidet lapsest, kes on üle elanud tähtsa perioodi oma elus – teadasaamise surmast, aga seda veel ei mõista. Aga võib-olla ei saagi seda mõista ei lapsed ega täiskasvanud, sest minevik on nagu kiri, mida ei saagi täiesti läbi lugeda.

Mu esmamulje Stephen Kingist oli väga hea.

Teisena võtsin käsile tema kirjapaneku sellest, kuidas kirjutada raamatuid ehk memuaarid kutsetööst. („On Writing: A Memoir of the Craft“, 2000).

Autor väidab, et sai alles neljakümnesena aru, et peaaegu igat ilukirjanikku, kes on oma elus mõne rea avaldanud, on tabanud kellegi süüdistus, et ta raiskab oma jumalast antud annet tühjale-tähjale. Kas kirjutad raamatuid või maalid või voolid või laulad, see on ükskõik, sest ikka püütakse sinusse sisendada häbitunnet selle pärast, mida sa teed.  Selle väite taustal võib öelda, et Kingi ei häbistata ka selle raamatu puhul ja „On Writing“ on pälvinud eduka raamatu maine, kuigi taolisi raamatukirjutamise õpetusi on ingliskeelses kirjandusmaailmas palju.

Huvitav on raamatu esimene osa, kus King pajatab oma eluteest, kirjanduseni jõudmisest, olulisest toest ja armastusest, mida talle on andnud tema naine Tabitha, ühest või teisest seigast, mis on põhjustanud nii või teisiti kirjutamise. Teine osa tutvustab kirjanikuameti peensusi, autori töölauda alates grammatikast, lausetest ja, mis tema meelest veel olulisem, lõikudest. Ja tasapisi kulgeb King sõnakasutuse  õpetamisest teema arenduse ja haaravuse juurde.

Kolmas osa tuli sellesse raamatuse täiesti planeerimatult, aga on võib-olla üks põhjus, miks lugejad raamatust nii haaratud on. Selles kirjeldab King üksikasjalikult, kuidas ta 19. juunil 1999 auto alla jäi ja vaevu eluga pääses. Kui ta suutis taas jätkata kirjutamist, seisiski tal kõigepealt ees vajadus lõpetada „On Writing“.

Nüüd teen Kingi lugemises väikese vaheaja, kuigi tema krimitriloogia on järge ootamas.

Siia aga panen selle blogi vikerkaarepiltide täienduseks tänaõhtuse värvikaare – taas tuli see kaunis ilming mulle ühe vihmasagara ajal koduakna taha külla. Eks ole seegi mõnedes pärimustes sild elu ja surma vahel.

3.8.17

Tempora mutantur et nos mutamur in illis

Rääkisin telefonis ammuse sõbrantsiga. Ta ütles, et jäi nüüd pensionile ja tal olevat aega minuga kokku saada, tööd ja tegemised ei ole enam segamas, noh, et ei ole ju juba viis aastat näinud.

Üritasin täpsustada, et julgesti seitse tuleb ära.

Kui hakkasime siis meenutama, millal viimati nägime, selgus, et üksteist aastat tagasi – teisisõnu, vahetult pärast mu pensionilejäämist, mil kirevast seltsielust tagasi tõmbusin.

Ei  oskagi seisukohta võtta, kas nüüd peaks olema kiire kokku saada.

Ise üritasin neil päevil taastada üht umbes aasta tagasi kokku kuivanud kirjasõprust. Aga sellest vist ei tule midagi välja.

Vanadel ladinlastel oli õigus, et ajad muutuvad ja meie koos nendega.

Juulis tegin päris palju tööd (oma raamatu viimase trükieelse korrektuuri, mõned väikesed teiste tekstide toimetamised jms). Üle hulga aja oli seda harjumatult palju, väsisin kuidagi ära.

Blogimislainel ka eriti ei ole olnud ja vist niipea ei olegi, sest...

... avastasin Stephen Kingi ja hakkasin teda järjepanu lugema. Tuli meelde, kuidas umbes 30 aastat tagasi, kui Singapurist Melbourne'i lendasin, istus mu kõrval lõhkistes teksades noormees, kes süvenenult kogu tee mingit Kingi raamatut luges. Toona mõtlesin, et peaksin ka vaatama, millest King kirjutab. Nüüd siis on see aeg kätte jõudnud.

Esimesena võtsin käsile „Lemmikloomasurnuaia“ (1983), seejärel vaatan tema loomingulisse kööki – „On Writing“ (2000), siis riburada edasi. Muide, millegipärast olin Kingist kogu aeg mõtelnud kui klassikust, kellel 100. sünnipäev läheneb, aga nüüd märkasin, et ta on minust aasta noorem, seega täitsa oma poiss…
Related Posts with Thumbnails