8.4.17

Sotsiaalsed mängud

Minus on ilmselt üsna suurel määral professionaalset kretinismi. Päris head krimkat* lugedes ei keskendunud mu tähelepanu mõrvadele, mida riburada mitu tekkis, ega ka peategelanna ja tema sõbrannade naiselikele arutlustele, vaid hoopiski sellele, kuidas peategelased ajalehetoimetuses töötasid, millised olid nende omavahelised suhted nii teose alguses kui ka lõpus eelkõige areneva ajakirjandusliku koostöö seisukohalt, kuidas nad võtsid vastu ühiseid otsuseid, õppisid kahtlema allikates ja toimuvas, muutusid uurijateks. Kuidas vanem õpetas nooremale, milliseid võimalusi pakub töö tänaval (võrreldav eestimaiste kirjanike legendaarsete turulkäikudega), ja noorem vanemale, kui kiirelt võib tänapäeval leida otsitavat internetist.

Kogu see huvitav sissevaade ühe Argentiina mõeldava toimetuse köögipoolele, mis nii väga tuletas meelde meie omi ajakirjanduslikke töömaastikke, tõi mulle muu hulgas meelde nõukaaegsed eriti populaarsed kirjutised rubriigist „Ajakirjanik vahetab elukutset...“, mille puhul ajakirjanik kuu või paar toimetusest eemal oli, mingit konkreetset tööd tegemas. Erilise huviga ootasid lugejad tollal Edasi legendaarse ajakirjaniku Olev Antoni karjakulugusid, aga mäletan, et ega Noorte Hääle Ilmar Rodengi oma mahlakate lugude ja lopsaka sõnakasutusega kehvem polnud.

See ühte või teise töövaldkonda süvitsi sisseelamine tuleb mulle ikka ja jälle meelde, kui jälgin praeguses online-ajakirjanduses vilksatavaid sotsiaalseid mänge, milles enamasti siiski puudub kunagistele ajakirjanike elukutsevahetuse lugudele omane põhjalikkus.

Nii elavad kolm nooremat inimest praegu SEB Elu- ja Pensionikindlustuse algatatud eksperimendi raames kuu aega rahasummaga, millega pensionärid peavad toime tulema. Väidetavalt tõi juba eksperimendi algus välja esimesed kulukohad, millest pensionipõlve saabudes tuleb loobuda. Aga kes siis ei teaks, et loobuda tuleb kõigest, mis vanainimese elule veidigi meeldivamat nüanssi annaks, kirjutab selle kohta üks kommenteerija. Ja teine arvab, et praegused eksperimenteerijad, kes püüavad hakkama saada keskmise pensioniga, unustavad ilmselt ära, et nad oleksid tegelike pensionäridena vanad ja haiged ning vajaksid ravimeid. Kolmas kommentaar aga küsib koguni: „Palju SEB „katsetajatele“ pappi annab selle lolluse eest? Tutvuse poolest?“

Eelnevalt nimetatud „sotsiaalses mängus“ puudub süvitsiminek ja põhjalikkus, ka puudub arusaam, et tegelikult ja tõesti on meil tohutu palju inimesi, kes pensionäripiskuga peavad päevast päeva toime tulema ja kellel ei ole eksperimenteerijate kombel tagataskus teadmist, et see piskuga läbiajamine on ajutine ning üleminev nähtus.

Usutavamana tundub ERRi teadusportaali Novaator eksperiment, kuidas kaks ERRi ajakirjanikku (Rain Kooli ja Allan Rajavee) 40-päevase paastuajaga, nende sõnul katsumusega, hakkama saavad. Rajavee on seda nimetanud seitsmeks nädalaks tulvil enesedistsipliini, kohanemist, uudset ajakirjanduslikku tööd ja igapäevast kombineerimist. Mul on olnud huvitav sellest lugeda, kuigi mu enda paastuaeg  nii radikaalne pole, piirdudes ainult lihast loobumisega.

Sotsiaalse mängu kategooriasse kuulub küllap ka minu tänahommikune dilemma, kas minna raamatumessile, et aprillipensionile lisandunud rahasumma eest osta laada odavmüügilt üks ammusoovitud raamat, või eelistada seda, et sama rahahulga eest saab ühelt teiselt odavmüügilt kuus vajalikku rõivaeset...

* Mainitud krimka on Argentiina krimikirjanduse kuningannaks tituleeritud Claudia Piñeiro „Betty Boop“, mis eesti keeles ilmus mullu Toledo kirjastuse väljaandena.

No comments:

Post a Comment

Related Posts with Thumbnails