21.4.17

Aprill teeb nalja ehk Kahtluse vari

9. aprilli varahommikul nägin koduaknast Mustamäe kohal kummuvat valget vikerkaart ehk udukaart, mille üks ots ulatus kuu pannkoogilatakani ja teine kuhugi sinna, kus taevas peatsest päikesetõusust helendama hakanud. Valget vikerkaart, sisuliselt öösel, ei olnud ma varem näinud, aga see oli lummav vaatepilt, mis moblafotole ei tahtnud jääda, sest liiga pime oli.

Aga taevaste nähtustega ei ole aprillikummalisused piirdunud. Maistest oli üllatavaim see, et näoraamat mu siinset blogi mõnda aega ohtlikuks ehk kuritahtlikuks pidas. Kui sinna eelmise postituse linki tahtsin panna, tuli ette tekst, mis teatas, et see võib ohtlik olla. Aga captcha abil sai lingi üles panna. Kui seda klõpsasin, sain punases raamis hoiatuse, et selle lingiga on võimalik probleem. „Me oleme avastanud, et see link ... võib olla ohtlik.“ Ühesõnaga soovituse oma nina sinna mitte toppida.

No mida ohtlikku saab olla postituses autogrammikogujast? Aga lähemal uurimisel tuli välja, et millalgi aprilli alguses on mulle seni teadmata põhjusel ohtlikuks tunnistatud kogu see blogi. Näoraamatus olid ohtlikud lingid, mis viisid kultuurist, kirjandusest, kunstist, lahkunud sõpradest, minu elust jne viivate blogipostituste juurde. Ja seda hoiatust nägid tõenäoliselt kõik need võimalikud blogilugejad ükskõik millises maailma paigas, kes näoraamatu linkide kaudu püüdsid siseneda.

Tõeline „vanaema-terrorist“!

Hakkasin vastu. Kirjutasin näoraamatu turvakeskusele kaks kirja, selgitasin oma seinal ka sõpradele olukorda, sain soovituse pöörduda meie veebikonstaabli poole, sest näoraamat kasutavat oma tugevama õigust ja niikuinii ei vastavat. Guugeldades ilmnes ka, et paljud inimesed on sama probleemiga maadelnud kuude kaupa.  Õiguse taotlemine olevat lootusetu.

Ma ei teagi, mis mõjus, kas mu kirjad turvakeskusele või sekkus veebikonstaabel, kuid seitse tundi (!) pärast nende kirjade saatmist oli probleem lahenenud või lahendatud ja mu blogi jälle kahtlusest prii.

Aga päris eriline tunne on, kui sind (su blogi) asjatult üleilmselt võimalikuks pahalaseks tunnistatakse. Justkui oleksid mingisse teise aega või kohta sattunud, hoopis kellegi teisena...

Imelikest asjadest pajatavat raamatut lugesin aprillis ka. Murakami „Kafka mererannal“ paelus mind oma mõtetega aja ja ruumi suhtelisuse üle. Filosoofiliste mõtlustega ja eripäraste tegelastega.

Aprilliilm on samuti üsna ära pööranud. Nüüd lubatakse, et umbes nädala jooksul sajab iga päev vihma või lörtsi. Nagu sügisel...

Foto: AJ, 18. aprill 2017.

18.4.17

Kogujad: Mati Vihman ja autogrammid

Alustan blogis uue rubriigiga, mille nimeks saab „Kogujad“.

Kogujad on kollektsionäärid. Mõnede arvates kummalised inimesed, kes oma hobisse kiindunud ja sellele pühendunud on. Kogutakse kõikvõimalikke asju. Niisuguseid ka, mille kogumist ei oskagi aimata.

Olen elu jooksul kohtunud paljude kogujatega. Veel rohkematest saanud aimu nii blogidest kui ka kõikvõimalikest ajakirjandusväljaannetest. Mõnest olen ise ajalehtedes/ajakirjades kirjutanud. Seekordsele kirjatükile sai ajendiks kutse autogrammikollektsiooni vaatama.

Nimelt on Sääse raamatukogus (Sõpruse pst 186, Siili peatuse lähedal Mustamäel) 6. maini k.a avatud näitus „Kilogramm autogramme Mati Vihmani kogust“.

Selle nädala reedehommikul ehk teisisõnu 21. aprillil kl 10 toimub seal ka kohtumine autogrammikoguja endaga ja talle saab tema põneva hobi kohta igasuguseid küsimusi esitada. Kõik asjahuvilised on oodatud. Saab põhjaliku ülevaate kogumise 50 aastast ja kuuleb autogrammilugusid.

1967. aasta 1. oktoobril juhtus Loksa keskkooli 15aastane õppur Mati Vihman kuulama raadiosaadet, kus oma hobi tutvustas tolleaegne Eesti suurim autogrammikütt Helle Rätsep. Sellest innustatuna kirjutas ta mitmele kuulsale inimesele. Esimene vastus tuli järgmise aasta 1. veebruaril Kuuba peaminister Fidel Castrolt. Nüüdseks on Vihmani kogus rohkesti autogramme riigijuhtidelt, kosmonautidelt, kirjanikelt, kunstnikelt, näitlejatelt, sportlastelt ja veel paljudelt põnevatelt inimestelt nii välismaalt kui ka Eestist.

Autogrammi saamiseks on tulnud omamoodi vaeva näha: kirjutada kenasti, panna ümbrikule ilusad märgid, hiljem tänada. Olla igati diplomaatiline. Pusida sõnaraamatutes. Mati Vihman on kaugetesse maadesse kirjutanud oma soovist põhiliselt inglise keeles, aga saanud vastuseid soome, rootsi, prantsuse, saksa, itaalia, hispaania, portugali ja vene keeles. Mis ju on keeleõppijaile igati kasulik.

Mati Vihman on öelnud, et nüüdisajal on kirja teel autogramme palju raskem saada, kui tema kogumisaastate alguses. Austajate kirjadega tegelevad agentuurid, kelle teenused on tasulised, autogramme müüakse, ostetakse ja vahetatakse. Aga lootust ei maksa kaotada.

Autogramminäituse väljapanekust saab veidi aimu siit: http://fotoalbum.ee/photos/kool17/sets/1316153
Aga igal juhul tasub ise kohale minna.

Lisan, et see blogipostitus ei ole sponsoreeritud. Autogrammid lihtsalt on nii põnevad asjad, et neist kirjutada tahtsin. Foto on näitusekutselt.

/Selle blogi 1111. postitus./

11.4.17

Alama alamleht

Küsimusega "Kuidas tellida pension või toetus endale koju?" jõuab Google´is Omniva kodulehele:
https://www.omniva.ee/era/veel/pension

Sealt edasi juhatatakse, et pensioni või toetuse kojukande tellimiseks tuleb esitada avaldus Sotsiaalkindlustusametile.

Punase kirjaga sõna "avaldus" all peitub kodulehel link:
http://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/alama-alamleht

Nii on pensionärid ja toetuse saajad (sotsiaalkindlustusametis) tunnistatud alamast alamaks.

Omniva koduleht, nähtud 10. aprillil 2017, aga küllap nii juba hulk aega olnud.

10.4.17

Jean-Pierre Minaudier' „Grammatika ülistus“


Jean-Pierre Minaudier
„Grammatika ülistus“

Ühe kirgliku rahvaste- ja sõnahuvilise lingvistilised rännakud
Prantsuse keelest tõlkinud Indrek Koff
Kirjastus Varrak, 2017

Usun, et professor Aristele oleks see raamat meeldinud.

Minu ülikooliaastad algasid Paul Ariste sissejuhatusega keeleteadusse. Neile loengutele oli omane samasugune elegantne vallatus kõrvuti laialdaste teadmistega nagu Minaudier' „Grammatika ülistusele“. Kas Ariste just kõigega selles kirjatöös nõustunud oleks, ei söanda ma arvata, aga igatahes pakkunuks talle pinget selle esprii ja ta istunuks ülikooli kohvikus heameelega niihästi raamatu autori kui ka tõlkijaga ühe laua taga ja rääkida olnuks neil paljust.

Samuti on „Grammatika ülistus“ võrreldav paremate teostega kunagisest menusarjast „Maailm ja mõnda“, kuigi Minaudier ei pajata muljeid ühest konkreetsest maast, kuhu  ta oma reisikohvritega jõudnud on, vaid sellest keeltekeedukatlast, kus kõiki maailma keeli koos vaaritatakse ja milles erinevad koostisosad hõrku maitseid annavad. Kusjuures need keelekulinaarsed matkad viivad ka maakera kõige kaugematesse ja kättesaamatumatesse punktidesse, näiteks lapsepõlve unistustemaade eksootilistesse paikadesse.

Minaudier rõhutab, et ta pole keeleteadlane, vaid pelk grammatikahuviline, kelle jaoks keel on eelkõige kultuuriline nähtus. Tema raamatu pealkirja võinuks ehk tõlkida „gerundiumi poeesiaks“. Väsinud peaga ei ole mõtet seda raamatut lugema hakata, kuigi autori teadmised ja vaimukused võivad ka väsimuse minema peletada. Ehkki „Grammatika ülistus“ võiks olla aukohal lingvistikahuviliste laual, võib see paeluda iga terava mõistusega lugejat, kes ootamatuid seoseid ja sõnademängu armastab.

Tõlkija on selle raamatu puhul pigem nutikas kaasautor ja seda autori enda soovil, et teost Eesti kultuuriruumi jaoks ümber kohandada. Mis on õnnestunud.

Mulle meeldis selle hästi komponeeritud ja kena kaanekujundusega (Denis Dubois) teose puhul ka Minaudier' eesmärk „kaitsta ja illustreerida joonealust märkust kui kirjandusžanri, mida liigagi paljud kirjanikud on kahjuks ülekohtuselt eiranud“. Tema 100 joonealust märkust on raamatule oluline ja lugemisväärne lisa.

Äraarvamismängu võimalust pakuvad aga lehekülgi ääristavad 122 tsitaati autori grammatikaraamatutest, mille puhul võib mõtiskleda, mis keelest see lausejupike küll pärit on ja mida ütleb, et seda siis raamatu lõppu jõudes teada saada.

Üks tsitaat ka, et anda aimu selle raamatu lustlikust laadist:
„Kuid maailma kõige imelikum keel on ilmselt Põhja-Austraalias hinge vaakuv kajardildi keel, kõigi lingvistide unistus: see näitab suurepäraselt, et kõnelejate arvu ja keele tähtsuse vahel pole mingit seost, kuna kajardildi keelt pole tõenäoliselt kunagi rääkinud rohkem kui mõnisada täielikus eraldatuses elavat kütti ja korilast, kelle panus Tolstoi pärandi levitamisse on minimaalne, kuna Anna Arkadjevnaid leidub nende kandis kahetsusväärselt vähe; haistan koguni võimalust, et niisuguse moodsa  leiutise nagu „rong“ tõlkimiseks pole nende keeles vajalikku sõnagi.“

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Eelteadete kohaselt on tuntud estofiil, eesti kirjanduse ja kultuuri vahendaja Prantsusmaal Jean-Pierre Minaudier tänavuse kirjandusfestivali HeadRead külaliste hulgas ja teda saab kuulata Kirjanike Maja musta laega saalis 25. mail.

8.4.17

Sotsiaalsed mängud

Minus on ilmselt üsna suurel määral professionaalset kretinismi. Päris head krimkat* lugedes ei keskendunud mu tähelepanu mõrvadele, mida riburada mitu tekkis, ega ka peategelanna ja tema sõbrannade naiselikele arutlustele, vaid hoopiski sellele, kuidas peategelased ajalehetoimetuses töötasid, millised olid nende omavahelised suhted nii teose alguses kui ka lõpus eelkõige areneva ajakirjandusliku koostöö seisukohalt, kuidas nad võtsid vastu ühiseid otsuseid, õppisid kahtlema allikates ja toimuvas, muutusid uurijateks. Kuidas vanem õpetas nooremale, milliseid võimalusi pakub töö tänaval (võrreldav eestimaiste kirjanike legendaarsete turulkäikudega), ja noorem vanemale, kui kiirelt võib tänapäeval leida otsitavat internetist.

Kogu see huvitav sissevaade ühe Argentiina mõeldava toimetuse köögipoolele, mis nii väga tuletas meelde meie omi ajakirjanduslikke töömaastikke, tõi mulle muu hulgas meelde nõukaaegsed eriti populaarsed kirjutised rubriigist „Ajakirjanik vahetab elukutset...“, mille puhul ajakirjanik kuu või paar toimetusest eemal oli, mingit konkreetset tööd tegemas. Erilise huviga ootasid lugejad tollal Edasi legendaarse ajakirjaniku Olev Antoni karjakulugusid, aga mäletan, et ega Noorte Hääle Ilmar Rodengi oma mahlakate lugude ja lopsaka sõnakasutusega kehvem polnud.

See ühte või teise töövaldkonda süvitsi sisseelamine tuleb mulle ikka ja jälle meelde, kui jälgin praeguses online-ajakirjanduses vilksatavaid sotsiaalseid mänge, milles enamasti siiski puudub kunagistele ajakirjanike elukutsevahetuse lugudele omane põhjalikkus.

Nii elavad kolm nooremat inimest praegu SEB Elu- ja Pensionikindlustuse algatatud eksperimendi raames kuu aega rahasummaga, millega pensionärid peavad toime tulema. Väidetavalt tõi juba eksperimendi algus välja esimesed kulukohad, millest pensionipõlve saabudes tuleb loobuda. Aga kes siis ei teaks, et loobuda tuleb kõigest, mis vanainimese elule veidigi meeldivamat nüanssi annaks, kirjutab selle kohta üks kommenteerija. Ja teine arvab, et praegused eksperimenteerijad, kes püüavad hakkama saada keskmise pensioniga, unustavad ilmselt ära, et nad oleksid tegelike pensionäridena vanad ja haiged ning vajaksid ravimeid. Kolmas kommentaar aga küsib koguni: „Palju SEB „katsetajatele“ pappi annab selle lolluse eest? Tutvuse poolest?“

Eelnevalt nimetatud „sotsiaalses mängus“ puudub süvitsiminek ja põhjalikkus, ka puudub arusaam, et tegelikult ja tõesti on meil tohutu palju inimesi, kes pensionäripiskuga peavad päevast päeva toime tulema ja kellel ei ole eksperimenteerijate kombel tagataskus teadmist, et see piskuga läbiajamine on ajutine ning üleminev nähtus.

Usutavamana tundub ERRi teadusportaali Novaator eksperiment, kuidas kaks ERRi ajakirjanikku (Rain Kooli ja Allan Rajavee) 40-päevase paastuajaga, nende sõnul katsumusega, hakkama saavad. Rajavee on seda nimetanud seitsmeks nädalaks tulvil enesedistsipliini, kohanemist, uudset ajakirjanduslikku tööd ja igapäevast kombineerimist. Mul on olnud huvitav sellest lugeda, kuigi mu enda paastuaeg  nii radikaalne pole, piirdudes ainult lihast loobumisega.

Sotsiaalse mängu kategooriasse kuulub küllap ka minu tänahommikune dilemma, kas minna raamatumessile, et aprillipensionile lisandunud rahasumma eest osta laada odavmüügilt üks ammusoovitud raamat, või eelistada seda, et sama rahahulga eest saab ühelt teiselt odavmüügilt kuus vajalikku rõivaeset...

* Mainitud krimka on Argentiina krimikirjanduse kuningannaks tituleeritud Claudia Piñeiro „Betty Boop“, mis eesti keeles ilmus mullu Toledo kirjastuse väljaandena.

1.4.17

Jevtušenkost


Jevgeni Jevtušenko (18. juuli 1932 - 1. aprill 2017).

Nii palju tuleb meelde. Ta oli minu põlvkonna jaoks üks nooruslikult ja kirglikult mässulise luule esindajaid. Siinsel internetist leitud fotol on ta 1960ndatel aastatel.

Mäletan kohtumisi Moskvas 1986. a ja hiljem... Siberi lummemattunud pooljaama sildiga "Станция Зима", kus meie rong BAM-ilt tulles viivuks peatus... Seda, kuidas lugesin 1982. a tema romaani "Ягодные места", millest ka leheloo kirjutasin...

Oli ja jääb hulk häid värsse... Poeedi hääl...

Tema luuleline tõdemus, mis minu arvates küll igale ajakirjanikule juhtmõtteks sobiks:
"Maailmas ebahuvitavaid inimesi pole.
Maailmaks väikeseks on iga inimolend..."
 
Людей неинтересных в мире нет.
Их судьбы — как истории планет.
У каждой все особое, свое,
и нет планет, похожих на нее.

А если кто-то незаметно жил
и с этой незаметностью дружил,
он интересен был среди людей
самой неинтересностью своей.

У каждого — свой тайный личный мир.
Есть в мире этом самый лучший миг.
Есть в мире этом самый страшный час,
но это все неведомо для нас.

И если умирает человек,
с ним умирает первый его снег,
и первый поцелуй, и первый бой…
Все это забирает он с собой.

Да, остаются книги и мосты,
машины и художников холсты,
да, многому остаться суждено,
но что-то ведь уходит все равно!

Таков закон безжалостной игры.
Не люди умирают, а миры.
Людей мы помним, грешных и земных.
А что мы знали, в сущности, о них?

Что знаем мы про братьев, про друзей,
что знаем о единственной своей?
И про отца родного своего
мы, зная все, не знаем ничего.

Уходят люди… Их не возвратить.
Их тайные миры не возродить.
И каждый раз мне хочется опять
от этой невозвратности кричать.
/1961/

Ta oli hea esineja. Üks näide tema esinemisest on siin:
https://youtu.be/tpMt5Y_3LPU

30.3.17

Ajast, aja- või ajuvabalt

Täna hommikul avastasin ootamatult, et keegi on ühe päeva ära varastanud. Olin täiesti kindel, et täna on kolmapäev, aga mulle tehti selgeks, et olevat ikka neljapäev. Eile oli minu meelest teisipäev ja neid asju, mida ma tavaliselt kolmapäeviti teen, ei olnud ega ole ma sel nädalal teinud. Kuidas siis päeva kadumine võimalik on?

Minust targem peab süüdlaseks hiljutist suveaja keeramist, et see keeravat ka kuupäevad segamini. Aga kuupäevanumbrit teadsin ma küll, ainult nädalapäevad olid sassis ja isegi nüüd, neljapäeva õhtul, on mul tunne, et neljapäev on alles homme.

Nagu sellest veel vähe oleks ärkasin ma hommikul mõttega, et siis, kui saadakse aru, et aeg kulgeb inimesest sõltumatult, omatahtsi ja omasoodu, ollakse vaba. Seda mõista oli hea ja kergendav.

Siis jäävad ära kõik manipulatsioonid ajaga, oled ainult sina ja sulle sünnist surmani antu. Ja paradoksaalsel kombel ei ole siis vaja ka ühtki vabaaja veetmise keskust, sest kui aeg on vaba, siis on ta aeg iseeneses ja veedab ennast ise, hoolimata kübetki sinu kõikvõimalikust sekeldamisest. Kuhu ja kui kiiresti aeg kulgeb, kas mõnda päeva ära jättes või mõnda tundi juurde tekitades, kas alguse või lõpu poole, see on täiesti iseasi.


AJ tänasel moblafotol on Parditiik, kus ka pardid kulgevad omasoodu.

27.3.17

Nõuandeid blogikriisi puhul


Kui ma aastaid tagasi üsna algaja blogija olin, siis vaevas mind pettekujutelm, et blogima peaks enam-vähem iga päev, ja oli ka hirm, et äkki ei jätku teemasid. Teemasid on senini jätkunud ja vajadus või tahtmine iga päev postitada on ka üle läinud. Kirjutan siis, kui tahan, ja sellest, mida tahan.

Aga toona varustasin ennast abivahendiga, mida mul ei ole senini vaja läinud. Ostsin raamatu, mille pealkiri pakkus 365 moodust maailma muuta ja mis sisaldas iga päeva kohta ülevaadet sellest, mis päevaga on või võiks olla maailma mastaabis tegu, et ilmaelu päev-päevalt paremaks muuta. Autor oli Michael Norton, keda ka rahvusvaheliselt ühemehe-ideevabrikuks kutsuti.

Tänase päeva kohal on kirjas: hakka protestilauljaks! Kui ma aga kavatseksin selle soovituse järgi toimida, tabaks mind kodakondsete äge protest mu laulmise vastu, sest mis sa ikka laulad kõvasti ja valesti, kui sulle elevant on kõrva peale astunud. Nad lihtsalt eemalduksid minust vaikselt. Nii ma siis ümisengi omaette ja tänase päeva soovitus minu jaoks ei sobi.

Homme, muide, soovitab see sisukas raamat käimlatega tegelda ja sinna lastut mitte minema uhtuda, vaid kasutada kuivkäimlaid, mis ei ole reoveesüsteemiga ühenduses ja ei põhjusta keskkonnale mingit kahju, vaid võimaldavad oma aia või põllulapi jaoks komposti toota. Veel soovitatakse kasutada vaatega käimlat (võib-olla paremate mõtete tekkimise huvides). Küllap on need soovitused maailma paljudes paikades väga aktuaalsed. Mina homme neist siiski blogima ei hakka.

Nõndasamuti ei blogi ma ülehomme puuetega inimeste õigustest (kuigi see on mõistagi väga oluline teema), üleülehomme Marokosse reisimisest, 31. märtsil jalgpallifänniks hakkamisest või 1. aprillil masturbeerimisest rahu nimel. Need kõik on ohtrate internetilehekülgede viidetega varustatud soovitused sellest mitmekesisest ja üsna vaimukast raamatust – nii et kui blogiteemade valikuga hätta jääte, tasub endale mõni selline 365 päeva soovitustega köide muretseda. Selletaolisi leidub maailmas palju, igaühes erinevad nõuanded.

Blogige terviseks!

Illustreeriva tähendusega pilt internetist.

22.3.17

Jumal ei salli jukerdamist

Olen püüdnud vältida pahas tujus tehtud blogipostitusi. Alati see ei õnnestu. Täna on pahema jala päev. Talv läbi loksunud ilmad on ära väsitanud. Tervis loksub justkui samuti. Asi, millest palju lootsin, ei laabu kuigi sujuvalt. Virisemiseks oleks nagu põhjust.

Kuskilt pilveserva alt paistab ometi päikest.

Jaak Joala laulis oma „Linavästriku laulus“, et jumal ei salli jukerdamist. Loobun ka seekord oma pahast tujust kirjutamisest. Ehk lähevad asjad korda. Vahendan siin hoopiski üht ERRi algatust.

Kui sa mõne sõna peale vihane oled, siis peaks hästi sobima osavõtt ERRi kolesõna 2016 konkursist, kus valitakse mullune ebardsõna ja pakutakse sellele alternatiiv.

Vaata http://www.err.ee/584034/kolesona-2016-konkurss-aita-valida-mullune-ebardsona-ning-paku-sellele-alternatiiv

Kolesõnu koos põhjendustega võib pakkuda lingitud teksti kommentaariumis 31. märtsini. Aprillis tuleb finaalhääletus ja 1. mail saab kolesõna 2016 ja selle parim alternatiiv teatavaks.

Teen siin enese jaoks väikese kokkuvõtte seni pakutud sõnadest:
tsau tere asemel
bränd kaubamärgi ja tootemargi tähenduses
enesetapupommar
omamine
sotsiaalmeedia
graafik absoluutselt iga visuaalse abivahendi tähenduses
õõvastav, nörritav
omasooihar
taristu
sisend
psühhoanalüüs
trend
vilepuhuja (asemel võiks olla lokulööja)
lapspornograafia
kvaliteetaeg
reka
järgnevalt, koheselt
kootsing
persoon
kvoodipagulane
siseriiklik
päravaatur
esiklaps


Foto, 21. märts 2017.

19.3.17

Richard Flanagan „Kitsas tee sisemaale“


Richard Flanagan
„Kitsas tee sisemaale“

Sarjast „Moodne aeg“.
Tõlkinud  Kristjan Kannike.   
Kirjastus Varrak, 2016.

Mulle meeldib maakera kuklapoole kirjandus. Mu kõigi aegade kõige lemmikum raamat, millest ma veel selles blogis ei ole kirjutanud, on pärit Austraaliast. Veel mõned sealse kandi kirjanike romaanid ja novellid on mind vägagi paelunud. Seepärast otsustasin pikemalt mõtlemata ka Flanagani lugeda, olles kindel, et saadav elamus on seda väärt.

Ega ma eksinudki. Tasmaania mees Richard Flanagan on raamatus „Kitsas tee sisemaale“ („The Narrow Road to the Deep North“, 2013) oskuslikult kasutanud nii oma isa meenutusi Jaapani orjatöölaagrist Tai-Birma Surmaraudtee ehitusel kui ka omaenese kujutlusjõudu ja karakteriloomise oskust. Tema romaani ainestik on sõna otseses mõttes kõhedust tekitav, aga surmalemääratute paine kõrvale on ta põiminud kauni armastusloo ja vähem kauneid tüdimuselugusid ning peategelase, vananeva arsti mõttekäike. Lisaks veel ekskursid jaapani luulesse.

„Sel moel, mõtles Nakamura, on jaapani vaim raudtee ise ja raudtee on jaapani vaim, meie kitsas tee sisemaale, mis aitab Bashō ilu ja tarkust laia maailma viia.“

Kõik kokku on kohati üllatavalt filigraanne, poeetiline ja diskreetne, et siis jämeda robustsuse ja jahmatava otsekohesusega vahelduda.

Sellest romaanist saaks põneva filmi. Ma arvan, et selles filmis domineeriks pruun värv kõikides oma varjundites. Mudapruun raudtee-ehituse ja pommiplahvatuste kaadrites, hallikaspruun maharaiutavate peade kaelakortsudes, väljaheidete pruunikas löga, mille lakkamatu vihm laiali uhub. Tulekahjude pruuni lõõma oleks selles palju ning jahtuva tuha pruuni, aga ka mustjaspruune silmi ja juukselaineid, liivapruuni rannal, kus armsam käis, vanade raamatute pruunikaid nahkköiteid. Paljutki veel...

Ja veel on punast. Verd. Palju verd ja piinamisi. Peksu. Julmust. Mõnitamist. Koolerat. Surma.

Just see on põhjus, miks ma ei söanda seda väga hästi kirja pandud teost kõikidele lugemiseks soovitada. Kuid alustanul on raske raamatut pooleli jätta, sest nii väga tahaks, et tegelastel, noil üliväsinutel ja viletsaks muutunutel seal vangilaagris hästi läheks. Aga hästi minemine tähendab siinjuures paljude kannatuste üleelamist. Selleks aga aitab kaasa meeste karm sõprus. Kannatusi kirjeldades ülistab kirjanik inimlikkust.

On ka punane kameeliaõis, mis peategelasele ikka ja jälle meelde tuleb...

Võib kujutleda tõlkija tunnetepinget seda teost vahendades. Minu arvates on ta hästi hakkama saanud. Märkisin enda jaoks ära palju tsitaate. Kuid piirdun siin ainult kolmega.

„Löö! kuulis ta kedagi karjumas. Löö seda kuradi palli, enne kui kell heliseb ja kõik on läbi.
Ja sügaval südamepõhjas mõistis Dorrigo Evans, et terve tema elu oli olnud teekond selle punkti poole, kus ta oli hetkeks lennanud päikesesse ja pidi nüüd igavesti sellest eemalduma. Miski ei ole enam iial sama tõeline. Elul ei ole enam eales säärast tähendust.“

„Liin tervitas vihma ja päikest. massihaudades idanesid kolpade ja reieluude ja katkiste kirkavarte vahel seemned, rööpanaelte ja rangluude kõrvalt tõusid üles köitraod, mis väändusid ümber tiikpuust liiprite ja sääreluude, abaluude, selgroolülide, pindluude ja reieluude.“

„Kõik oli ühtaegu kummaline ja lahke. Lihtsatel toolidel oli hea istuda, ja ka paigal oli õige tunne ja inimesed tundusid head, ja nii kaua kui kestab see öö, mõtles Jimmy Bigelow, ei ole maailmas teist paika, kus ta olla tahaks.“

Romaanis on meenutatud mitut laulu. Selle ajastu hitte. Üks neist, šotlaste „Auld Lang Syne“ on meile eesti keeleski väga tuttav, algab sõnadega „On küünlavalgus hell ja soe, süda marsitaktis lööb...“ Vennaskond on seda „Lahkumismarssi“ laulnud, veel varem aga keegi meie tuntud solistidest. Mäletan seda oma lapsepõlvest. Siia valisin YouTube'ist paljude hulgast Julie Andrewsi esituse –


Peategelane meenutab oma armastatust mõteldes 1930. aastate kabareetähte Leslie Hutchinsoni (1900-1969), kes oli „lähedane kuningliku perekonna daamidele“. Kontrastina raamatu masendavamatele lehekülgedele kirjutangi seda postitust nüüd tema mahedate laulude saatel. Temast ei teadnud ma enne seda raamatut midagi. See laul, millest romaanis juttu – „These Foolish Things“ – ja laulja on siin:


Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Katkend raamatu algusest.

11.3.17

Peeter Tulvistega ajalikust ja igavesest

Kuhu teil kõigil küll kiire on?

Täna läks Peeter, mu pioneeri- ja keskkooliaastate hea sõber, kaaslane kokkutulekute lõkkevalves ja kooli näiteringis. Hiljem kohtusime harvem, aga meie noorusaja sõprusest oli nii tugev põhi all, et need trehvamised alati väga südamlikeks kujunesid ka siis, kui me mõnes asjas ehk ühel meelel ei olnud.

Tema eludaatumiks jääb: 28. oktoober 1945 - 11. märts 2017.

2008. aasta kevadel ajasin Peetriga Toompea lossis hästi pikalt juttu ja juunis ilmus Elukirjas selle vestluse tulemus, pikem kirjatükk „Peeter Tulvistega ajalikust ja igavesest“. Peeter andis selle juurde oma erakogu  fotosid. Loo suure avafoto pildistas Tiit Koha.

Et Elukirja arhiiv on internetist kadunud, saavad seda lugu lugeda ainult need, kel too ajakirjanumber juhuslikult alles on või kes sammud raamatukokku seavad. Sestap panen selle loo nüüd siiagi. Küll mitte täpselt selle variandi, mis Elukirjas ilmus, vaid ilma toimetuse parandusteta originaali. Illustratsiooniks panen ajakirja leheküljed.

Kes pikki blogilugusid meelsasti ei loe, võiksid lugeda loo lõppu – akadeemiku mõtteid kestmisest ning anekdooti, mida ta Elukirja lugejatega jagas.

Niisiis...

Peeter Tulvistega ajalikust ja igavesest
Linda Järve

Akadeemik ja riigikogu liige Peeter Tulviste ütleb, et arvatavasti on ta põhiosa oma juhioskustest saanud pioneerieas. Ta oli Tallinna pioneeride staabi liige, 10. keskkooli malevanõukogu esimees, kes kandis vormipluusi peal kaelas kirevat vilenööri. Mida kirevam see skaudilik vilenöör oli, seda rohkem oskusi ja tarkusi oli selle kandjal.

See oli meievanuste jaoks põnev aeg. Peetriga tutvusin naaberkooli külalisena tema malevakoondusel, mis oli pühendatud teaduse ja tehnika arengule. Koonduse oli kosmoselennuna lavastanud Peetri sõber Ingo Normet. Õhulaev „Lõbus 114“ startis Kuule saalitäie vaimustunud laste silme all. Veel iseloomustasid seda aega mitmesugused maastikumängud, kokkutulekud  ja aktiivilaagrid nagu unustamatu Tagametsa..

Tolle aja kihvtid pioneeritöötajad Gustav (Kutt) Vilbaste, Lembit Prits, Heino Väli, Harri  Lüüs jt  tahtsid pioneeriorganisatsioonis sisse seada neid kombeid, mis olid skautidel ja noorkotkastel olnud enne sõda. Küllap oli neil sellepärast ka pahandusi, aga nad ei jätnud jonni. Palju õpetati toimetulekut looduses keerulistes tingimustes, mitmesugust korraldamist ja juhtimist. Peeter lisab: „Mul on sellest ajast küll hea meel. Meil oli ka särav pioneerijuht Marta Kangro, kes läinud aastal suri – väga huvitav isiksus ja hea kasvataja. Kui tagantjärele mõtelda mu rektoriaastatele, siis ei olnud mul varem mingisugust juhtivat rolli ülikoolis. Olin väljaspool seda mängu, sest ei olnud parteis. Ja kui juhtus niimoodi, et olin pool aastat üsna ootamatult taastatava filosoofiateaduskonna asutajadekaan, seejärel ühe aasta prorektor ja viis aastat rektor, siis aitas mind just see juhikoolitus, mis oli pärit pioneeriajast.

Esiteks teadmine, et pead ise asju korraldama. Marta Kangro matkadel oli iga päev üks pioneer, kelle peale pandi selle päeva kogu korraldamine ja juhtimine: et kõik saaksid kõnnitud, kellelgi ei oleks liiga raske, kõhud saaksid täis, jalad ei oleks hõõrdunud, et saaks õigeks ajaks õhtule. See oli väga tugev koolitus. Kõige tugevam on see geograafidel ja bioloogidel, kelle amet on niisugune, et nad koos kõnnivad. Minu meelest ongi nendega suhteliselt lihtne asju ajada.

Teiseks vastutuse enda peale võtmine: laagris on kohutav olla, kui seal on halvad suhted. Juhi kohustuste hulka kuulub otseselt ka suhete ja meelehoiu hoidmine. Nii hästi või halvasti, kui ma neid kahte asja oskasin, olid need oskused pärit just tollest noorusajast. Arvan, et meie skaudi- ja noorkotkalaadne pioneeriaeg oli väga tore.“

Kaugemal õpib võrdlema
Pärast keskkooli lõpetamist läks Peeter õppima Moskva ülikooli. Ta oli küll kogu aeg unistanud, et läheb Tartusse ja käis koos Ingo Normetiga mitu korda ka keskkooliajal Tartu vaimuelust osa saamas. Peetrit tõmbas ajalugu, aga kodus tehti talle selgeks, et selle riigikorra  ajal ajalooga tegelda on paratamatu valetamine ja varjamine, millega pole mõtet ennast siduda. Lõpuklassis soovitasid ajalooõpetaja Silvia  Õispuu ja eesti keele õpetaja Helju Jõesaar tal konkureerida nn vabariiklikul kohal erialale, mida Eestis ei õpetatud. Eksamid oli võimalik teha eesti keeles ja Eestis. Kahele kohale konkureeris kaksteist noort. Peetrist sai psühholoogiatudeng kauges võõras suurlinnas.

„Moskvas sai hästi aru, et oleme teistsugused oma kultuuri ja ajaloo poolest. Ka võimaldas Venemaal olek vaadata Eesti asjadele võrdleva pilguga. Identiteedi seisukohast oli mulle kindlasti tähtsam kasvuaeg Eestis, aga asjade kõrvaltvaatamise võime tuleb tihtipeale siis, kui oled võõras kultuurikeskkonnas.

Kui vahel küsitakse, mida, kus ja kuidas ülikoolis õppida, siis oleks minu meelest mõistlik õppida kaks-kolm aastat siin ja siis, juba oma tahtmist teades, selles maailma ülikoolis, kus just seda asja eriti hästi õpetatakse, mis sind huvitab. Üks ülikooliaasta peaks kindlasti kohustuslikus korras mööduma väljaspool oma ülikooli ja riiki. See annab kogemusi juurde. Ameerikas on ülikoole, mida ei saa muidu lõpetada, kui pole aastat elanud välismaal.“

Virisemine ei vii kuhugi
Psühholoogiadoktor Tulvistelt küsitakse sageli, miks ta on riigikogus selle asemel, et olla kateedris, laboris või ekspeditsioonil. Ta vastab siis: „Arvan, et olen õiges kohas, muidu ma siin ei istuks. Minu meelest  teevad oma elu liiga lihtsaks need inimesed, kes arvavad, et on Eesti riigi jaoks piisavalt teinud, kui selle kallal virisevad. Virisemise traditsioon on meil sajandeid vana, sest riik on  olnud võõras. Kui kedagi oleks tarvis õpetada, kuidas üht riiki hukka ajada, siis selles me oleme suurepärased, oskame seda paremini kui keegi teine. Aga ma pean palju rohkem lugu nendest, kes tahavad midagi konstruktiivset ära teha, oma riiki ehitada. Seda hüpoteesi, et ühemiljoniline rahvas suudab pidada oma rahvusriiki, tuleb alles tõestada. Ka on meil õnnetult vähe omariikluse kogemust. Mida rohkem ajusid saame riigi ülesehitamisele kaasata, seda parem.“

Peeter Tulvistele teeb rõõmu, et  kogu nõukavärk kokku kukkus ja nüüd on meile terve maailm lahti. Ta ei arva, et endiste kommunistidega peaks midagi hirmsat tegema, aga seda ütleb küll, et kui nad hakkavad rääkima mingitest demokraatiatest ja teab millest veel, siis tuleks neile küll peksa anda. Nõukogude riik oli süsteem, kus mingi bande võttis ja pani riigi lukku: ütles, kus inimene tohib või ei tohi olla oma ainukese elu, kus ta tohib käia ja kus mitte.

„Hiljuti lugesin intervjuud Kristjan Palusalu tütrega. Ta lõpetas selle väga sümpaatselt: isa tahtis, et Eesti oleks vaba, ja praegust jorisemist ta poleks sallinud. Samasugune suhtumine oli Jaan Krossil väga tugevasti. Nüüd tagantjärele on tarku palju, kes enda meelest täpselt teadsid, mismoodi Eesti vabaks saab ja et see kohe juhtub... Siis nad pidid seda küll väga hoolega varjama kõikide inimeste eest. Tühja nad teadsid tegelikult. Arvati et vabaneme pärast mingit sõda, pärast võitlust ja raskeid kaotusi. Aga, et me niimoodi vabaks saame ühekorraga, seda ei osanud ju keegi ette näha, ja minu meelest see oli nii suur sündmus, et meil on nii vedanud, nagu üldse saab vedada. Peab katsuma lahus hoida  tõeliselt suuri ja tähtsaid asju ja väikeseid virisemisi.“

Karu tagumiku alt väljas
Sellega on psühholoogist riigimees nõus, et samas ei olnud inimeste teadvus nii järsuks muutuseks valmis. Ka mõni ta tuttav ei suuda tänase päevani sellega leppida, et Eesti niimoodi vabaks sai. Ta ütleb, et saab neist aru: nad arvasid, et vabadus tuleb tingimata suure sõja ja võitlusega. Nagu ajaloožanri reeglid ette näevad. Aga läks teisiti. Nagu läheks muinasjutus, kus prints on kuulnud, et kuskil on printsess, kes tuleb üles äratada, aga enne on vaja ületada kolm takistust. Esiteks lohe. Prints riietub raudrüüsse, istub hobusele, võtab mõõga ja kilbi ja sõidab lohe juurde. Kolistab lohe koopasuus, ütleb, et lohe, tule välja, ma tahan sinuga võidelda, printsessi vabastada ning temaga abielluda. Siis kostab koopast kobinat, lohe pistab pea välja ja ütleb: „Tahad oma printsessi, võta oma printsess ja kao siit. Mul on siin nii palju oma asju teha praegu.“

„Loomulikult, suure vaevaga oli ära õpitud karu tagumiku all elamine, ja siis äkki oli karu läinud... Inimene ei ole nagu James Bond, et pärast veest, tulest ja vasktorudest läbi käimist pühib kaks korda käega üle juuste, sätib lipsu sirgeks ja on valmis.

Saksamaal pidasin loengu ja mult küsiti, et kui alustaksite praegu Eestis kõiki muudatusi, mida teeksite siis teistmoodi selle tarkuse valguses, mis nüüd on olemas. Vastasin siis nii: "Kultuuripsühholoogia mätta otsast vaadatuna peaksime igal pool kõvasti kuulutama: kallid inimesed, me oleme elanud ühte tüüpi ühiskonnas, nüüd hakkame elama täiesti uut tüüpi ühiskonnas, kus kõik need asjad, mille järele oleme siiamaani igatsenud, on olemas. Aga me peame teadma, kuidas see ühiskond funktsioneerib. Seda absoluutne enamik inimestest ei tea ega kujuta ette.“

Meie jaoks uus ühiskond tuli ju ootamatult. Mul ei lähe kunagi meeles, kuidas 1988. aastal lasti mind esimest korda Nõukogude Liidust välja konverentsile Ungaris. Ungari oli tol ajal astunud juba pika sammu sellise ühiskonna poole, nagu meil praegu on. Tol ajal see vahe oli kohutav. Siis küsis üks ungari ametivend, mis tunne mul on seal ringi vaadates. Ütlesin, et kontrast on muidugi suur. Raamatud, mida me pidime salaja käest kätte andma, on vabalt poes müügil. Letid on igasugust kaupa täis. Ja ta ütles, aga pidage silmas seda, et kui teil peaks samamoodi kõik hästi minema, nagu meil on läinud, siis tekivad ka niisugused probleemid, mida teil praegu ei ole. Praegu ei ole teil poes midagi saada ja te kirute õigusega parteid ja valitsust, kes selles süüdi on. Aga kui poes on kõike, kuid teil pole raha, siis ei saa te enam valitsust kiruda. Kui olete aus, peate ennast kiruma, et naabril on raha, aga teil ei ole. Ja see arusaam on inimese jaoks palju valusam kui valitsuse kirumine.

Teise hädana nimetas ungari psühholoog seda, et inimesed hakkavad rabama tööd teha, surevad noorelt ära, abielud lähevad lõhki, sest kogu aeg tahetakse elada natuke paremini kui naaber.

Tulin tagasi ja katsusin seda juttu otsekohe kuhugi lehte sokutada, aga see ei olnud veel võimalik. Kui inimestel oleksid sellised teadmised olnud, ehk oleks neil siis olnud kergem. Praeguseks oleme harjunud ühiskonna kiire muutumisega. See annab teatud eelised võrreldes  näiteks nende Lõuna-Itaalia talupoegadega, kes elavad niimoodi, nagu nende esivanemad elasid sajandeid tagasi. Need eelised võib-olla tulevad meile kasuks.“

Elukaugusest ja elurõõmust
Teadusega tegeleks Peeter Tulviste hea meelega palju rohkem. Reedeti on tal kultuuripsühholoogia loengud Tartu ülikoolis. Ta ütleb, et muidugi jääb inimene ka ülikoolis töötades vanemaks, aga seal sul tulevad igal sügisel uued lapsed oma mõtteviisiga, kellega kokku puutud, ja see on värskendav.



Nii riigimehi kui professoreid peab tavamõtlemine elukaugeteks inimesteks. Tulviste ütleb selle kohta: „Erakordselt põnev aeg oli minu jaoks 2001. aasta presidendikampaania, mil sõitsin suvega Eestis läbi 40 000 km. Seda juhtub harva, et oma maa elus nii täieliku ettekujutuse saad, aga elukauguse probleemi pole mul elus olnud. Kui ma midagi ei tea, siis küsin.“

Tahan teada, kas Peeter on kahetsenud, et tookord Eesti presidendiks ei saanud. Ta vastab:  „Ilmselt mitte. Võib-olla mul oleks kurvem meel, kui oleksime kehva presidendi saanud, aga praegune president teeb oma tööd hästi.“

Peetri abikaasa psühholoog Tiia Tulviste oli meie jutuajamise ajal USA-s Fulbrighti stipendiumiga uurimistööd tegemas ja Peeter pidas plaani teda vaatama sõita ning ühes ülikoolis loengut pidada. Tütar Epp õpib Tartus eripedagoogikat. Poeg Jaan on mitmekesiste huvide ja ettevõtmistega: õppis psühholoogiat ja sinna otsa majandust.
Peeter ütleb, et elus on suur rõõm, kui haiguseid ja hädasid ei ole. „Kui oled natuke maailmas ringi käinud ja näinud tõelist vaesust, siis mõistad, kuidas sul vedanud on. Meie lapsepõlves pärast sõda peeti vaeseks seda, kel polnud midagi süüa, midagi selga panna ja kusagil olla, kes oli talvel külmaga õues. See on tõeline vaesus ja selle pilgu läbi on maailmas võrratult hullemaid kohti kui Eesti.

Haigustest on infarkt ainuke tõsine asi, mis mul on olnud. Olen tundnud seda eriskummalist tunnet, kui sind on kaheksa tundi opereeritud ja teadvuse tagasi tulles on esimesi mõtteid, et oleks võinud ka mitte ärgata. See paneb elu teistmoodi vaatama.“

Kestmine
Meievanused inimesed märkavad sageli, et üks või teine kaasteeline kaob. Peeter Tulviste: „See on imeilus lause, mida matustel öeldakse: inimesel, kes naisest sündinud, on lühikesed elupäevad ja palju tüli. Tänapäeva lääne tsivilisatsiooni häda on, et me liiga vähe mõtleme igaviku ja kaduviku peale. Vanasti oli inimestel elukorralduslikult võimalus ja isegi kohustus pühapäeva hommikul natuke aega igavikulistele asjadele mõtelda. Ma ei taha ütelda, et see tingimata kirikus peaks sündima, aga miks ka mitte, kui see on meie kultuuritraditsioonis niimoodi ette nähtud. Praegu vist mõtleb väga suur osa inimesi tõsiste asjade üle ainult siis, kui on matustel või mõne lähedase inimese kaotab. Seda on selgelt liiga vähe. Kui ei mõtelda inimese ajalikkuse peale ja sellest, et me siin väga lühikeseks ajaks oleme, siis jäävad paljud asjad üldse läbimõtlemata ja on  inimesele arusaamatud. Inimesel on üks elu, et siin maailmas ringi vaadata ja midagi teha. Kui raisata see muretsemisele, miks naaber saab rohkem palka kui mina, siis see on haletsusväärne.“

Lõpetuseks küsin, kas anekdoodikogumikke koostanud akadeemikul ka kohemaid mõni mõistujutt meelde tuleb, mida ta Elukirja lugejatega jagada tahab.

„Üks astronoom peab loengut ja ütleb: „Teadlastena teame, et kõikidel asjadel on oma algus ja lõpp. Nagu kõige muu kohta, käib see ka meie päikesesüsteemi kohta ja sealhulgas ka Maa kohta, millel elame. Nii palju kui me praegu oskame ütelda, jätkub seda kõike veel 14 miljardiks aastaks. Siis on lõpp.“

Selle jutu peale küsib üks naisehääl: „Kui kaua?“

Astronoom kordab: „14 miljardit aastat.“

Naine ütleb: „Jumal tänatud, ma kuulsin, et 14 miljonit.““

© Linda Järve. Ilmunud ajakirjas Elukiri nr 6, 2008.

9.3.17

Hakkame lõpetama, hakkame lõpetama! + 100 Hispaania toitu

Kevad tuleb, hakkame lõpetama!

Lõpetasingi eile oma augustis alanud kooliaasta. Isikliku. Omavalitud õppekavaga. Online-ülikool on selles mõttes hea, et annab vabalt võimaluse endale ise ainevaliku koostada ja seda sobiva intensiivsusega õppida.

Võtsin läbi ühtekokku 11 ainekursust, mis kestsid igaüks 4-6 nädalat. Inglise keelt ja kirjandust, psühholoogiat, tervishoidu, taoismi ja minu jaoks kõige olulisema ja meeldivamana hispaania keelt, mille õppeprogramm koosnes kuuest neljanädalasest kursusest.

Hea tunne on. Hispaania keele õppimine oli minu jaoks seekord kõige meeldetuletamine, mida õppisin umbes viisteist aastat tagasi, ka juba 50+ vanuses, Tallinnas rahvaülikoolis. Aga kuna õpetajad on erinevad, sain online-ülikoolist ka mõningaid uusi teadmisi. Niisugune meeldetuletamine on nagu värskendav dušš.

Blogilugejatele panen siia maiuspalaks lingi leheküljele, mis tutvustab sadat Hispaania toitu, mida peaks maitsma enne surma. Head isu tekitab see kindlasti.
https://www.comedera.com/100-platos-comida-espanola/

Muust õpitust olen üht-teist blogiski kirjutanud. Näiteks kursusest, mis sidus (eelkõige inglise) kirjanduse vaimse tervise problemaatikaga:

Stress ja murtud südame sündroom. Mõtisklused biblioteraapiast - 1. -
http://iltaka.blogspot.com.ee/2016/09/stress-ja-murtud-sudame-sundroom.html
Lein ja posttraumaatiline stress. Mõtisklused biblioteraapiast - 2. -
http://iltaka.blogspot.com.ee/2016/09/lein-ja-posttraumaatiline-stress.html
Depressioon ja bipolaarne häire. Mõtisklused biblioteraapiast - 3. -
http://iltaka.blogspot.com.ee/2016/10/depressioon-ja-bipolaarne-haire.html
Vananemine ja dementsus. Mõtisklused biblioteraapiast - 4. -
http://iltaka.blogspot.com.ee/2016/10/vananemine-ja-dementsus-motisklused.html

Kirjutasin ka taoismikursusest:
http://iltaka.blogspot.com.ee/2017/01/motiskledes-kulgemise-vaest-1.html

Kas ma oma „kõrges“ vanuses veel õpin? Arvan küll, et jätkan. Ka itaalia keele oskust võiksin ju samamoodi värskendada ja veel mõne teise online-ülikooliga tutvust teha. Nad pakuvad üsna palju tasuta õppe võimalusi ja see on kiiduväärt. Tunnistusi ma endale välja ostma ei ole hakanud, sest vaevalt ma enam kuskile tööle kandideerin, kus neid vaja on, ja pealegi ei piisa mu pensionist selleks raha. Aga ka ilma kõiksuguste sertifikaatideta hoiavad uued teadmised meele ja vaimu värske.

Pildi allikas.

3.3.17

Meenutused lapsepõlveradadelt. Järjejutt - 3.

Tallinna 28. kooli uksel, u 1958.
MEENUTUSED LAPSEPÕLVERADADELT (3)

Meie maailm avardus järk-järgult

Tähtis koht oli minu ja Marina jaoks Nõmme raamatukogu Õie tänaval. Sinna läksime otse mööda Metsa tänavat kuni lõpuni, siis tegime väikese ringi, sest ei tihanud vene kooli spordiväljakult läbi otse minna. Vene poisid kippusid meid kiusama. Nõmme raamatukogu legendaarne juhataja Hilda Kallik koos oma samuti raamatukoguhoidjast tütrega lubasid meil alati riiulite vahel raamatuid uurida, vahel ka lugejaid teenindada – usun, et mu lugemisharjumustele ja -armastusele just see tublit lisa andis.

Õie tänaval üsna raamatukogu vastas oli ka maja, kus ma olevat elanud oma elu esimese aasta enne Metsa tänavale kolimist. Seda ma loomulikult ei mäleta, küll aga räägiti mulle, et praegune Kiige park olevat olnud osa selle maja suurest aiast. Käisime tüdrukutega sealsetel kaldkiikedel sageli kiikumas ja kujutlesime suurt puud, mis olevat siinmail haruldane kreeka pähklipuu, muinasjutumetsa osana. Praegu see puu enam nii suur ei tundu, ka seisab ta traatide ja trosside toel vaevu koos.

Igal nädalal, enamasti laupäeviti, sai kogu perega käidud Valdeku saunas. See oli omamoodi rituaal, millest ei puudunud ka sauna kitsukesest puhvetist ostetud külmvärske limonaad. Saunasaba oli enamasti pikk, aga seal räägiti igasuguseid põnevaid asju ja seepärast läks aeg päris kiiresti.

Tänavad minu kodust kuni Valdeku saunani olid oma mäkketõusude ja -langustega väga lahedad soome kelguga sõitmise jaoks. Tõukekelk oli tüdrukupõlves meie suur lemmik ja sõitsime sellega enamasti mööda Lõuna, Ravila, Nurme ja Mai tänavat, kus autosid siis ju suhteliselt vähe liikus ja niimoodi lustiliselt kelgutada sai. Kõige rohkem käisime siiski haigla juures Lõuna tänava mäel, sest see oli kodule lähemal.

(Autode vähesusega seoses tuleb meelde, kuidas käisime mängukaaslastega Vabaduse puiesteel Nurme peatuses möödasõitvaid autosid ja busse vaatamas. Meil olid lausa vihikud, kuhu märkisime, mitut autot nägime ja mis "nägu" need need olid. Nii võisime seal tundide kaupa vahtida. Hiljem hakkas aga ka Nõmme tänavatel rohkem autosid sõitma, tsiklid olid päris tavalised.)
 
Uisutamiseks sobisid hästi nii 27. kooli alati hästi korras liuväli kui ka Hiiu tänava äärses metsatukas asuv suur liuväli. Teistel Nõmme liuväljadel sai ka käidud, aga vähem. Siis oli auasi, et liuväli oli pea iga kooli juures.

Suvel oli tore käia haigla juures asuvas väikeses pargis (Ravila ja Lõuna nurgal), kus olid imeilusad kiviktaimlad. Seal sai basseini kopikaid loobitud ja mööda müüre ronitud, aga ka lihtsalt mõnes varjulisemas kohas raamatuid loetud. Veel oli suve põhikoht Tähe tänava metsapargi kõlakoja ümbrus. Kui veel väike olin, asus kõlakoda hoopis teises kohas, Tähe ja Rahu tänava nurgal paiknevas pargis, kus loengkontsertidel alati palju publikut oli. Eriti vahvad olid nukuteatri külaskäigud – lihtsatest käpiknukkudest oli rõõmu palju. Sageli esinesid seal ka väga tuntud lauljad alates Georg Otsast ja Viktor Gurjevist. Tallinna 28. kooli õpilasena esinesin seal ka ise mitu korda. Hiljem tehti sinna tenniseväljakud ja kõlakoda viidi üle metsa. Mäletan, kuidas metsapargis õhtuti kino näidati. Eriti hästi on millegipärast meeles "Soomuslaev "Potjomkin"". Ka sealsel laval olen esinenud, siis küll juba Tallinna 10. keskkoolis õppides. Lugesime kooli näiteringi tüdrukutega Juhan Liivi luulet. Metsapargi pingiread olid alati rahvast täis, tagapool oli noorema rahva kurameerimise koht, eespool istusid lapsed ja vanemad inimesed. Mändide all olid jalgratturid, kauni kiviktaimlaga kaunistatud mäeveerul viis Vabaduse puiestee poole ilus trepp...

Kooliteed käisin algul 28. kooli mööda Tamme, Tähe ja Rahu tänavat, hiljem 10. keskkooli mööda Tamme ja Maleva tänavat. Toona tundus koolitee üsna pikana. Mäletan, et kui väikese tüdrukuna sügisepimeduses üksi koju juhtusin tulema, kõndisin keset tänavat ja laulsin enese julgustamiseks kõva häälega. Aga lapsepõlves polnudki sügisõhtud justkui nii pimedad nagu praegu... Nüüd tunduvad toonased vahemaad väikestena, Nõmmel käies tulevad alati meelde inimesed: "Selles majas elas..., tolles majas elas..., seal tegime seda ja seal toda". Mälestuste maailm on piiritu, siia said üles tähendatud vaid mõned killud.

/Lõpp./

© Linda Järve. Ilmunud kogumikus "Nõmme tänavalood" /tänavalugude kogumine ja säilitamine: Nõmme muuseum 2006-2007/

Vaata ka:
Meenutused lapsepõlveradadelt. Järjejutt - 1.
http://iltaka.blogspot.com.ee/2017/02/meenutused-lapsepolveradadelt-jarjejutt.html
Meenutused lapsepõlveradadelt. Järjejutt - 2.
http://iltaka.blogspot.com.ee/2017/02/meenutused-lapsepolveradadelt-jarjejutt_28.html

1.3.17

Vaatamisi: Trumani, Magda, Julieta ja Paulo Coelho lood (täiendatud)

Alates 1. märtsist on ETV2 kolmapäevaõhtuti näidanud Iberofesti hispaania- ja portugalikeelseid mängufilme. Programmi on valitud auhinnatud linateosed, mis on valminud viimaste aastate jooksul. Eelmisel aastal toimiti samamoodi ja siis ka kirjutasin nendest filmidest.

Tänavu olid mõistagi uued filmid ja vaatasin neidki kõiki. Seda blogipostitust alustasingi 1. märtsil, mil panin siia harilikus kirjas Iberofesti pressiteate filmitutvustused.  - Täiendasin neid kaldkirjas oma filmimuljetega kuni ekraanil oli filmidest viimane.

1. märtsil kell 21.35 mängufilm "Truman" (2015, Hispaania/Argentina, režissöör Cesc Gay). Madridis elav näitleja Julian loobub raskest haigusest teada saades ravist - ta tahab oma elu ise juhtida. Sel teel on tema kõrval sõber Tomas ja ustav koer Truman. Film on pälvinud viis olulist Goya auhinda (parim film, režissöör, stsenaarium, meespeaosatäitja ja meeskõrvalosatäitja) ja hulgaliselt teisi võite ning nominatsioone. -

- Vaadatud. Esmamulje kohe pärast filmi lõppu: täpne, kammerlik, mõtlik, nukker naeratus, peen iroonia, mõtisklus kaduvikust, sõpruse jõust ja sellest, et inimesed suudavad meid kuni elulõpuni üllatada ning et oma lemmikloom jäetakse parimale sõbrale, sest ainult nemad kaks on näinud ja põhjani mõistnud su hingeseisundeid. Head näitlejatööd ja hea võimalus tõeliselt heades rollides mängida. Ma ei olnud teinud eelnevat kodutööd ja ei teadnud, et ühes peaosas oli Argentina praegusaja parim näitleja ja teises Almodóvari filmides kaasa teinud samuti tippnäitleja. Seda ei teadnud ka, et „Truman“ juba meie PÖFFil ja kinodes linastunud on, seega on arvatavasti paljud seda ülimalt taktitundelist ja väga head filmi juba nautinud. Mulle meeldisid tüübid ja see ootamatuse hetk, mis peaaegu igaühega kaasnes. Koera oleks tahtnud natuke rohkem näha, aga oma lahkumisnukrust ja väsimust esitas ta hästi. Oli küll raske vähi- ja surmateema, aga jättis hinge mingi erilise helguse.

8. märtsil mängufilm "Ma ma" (2015, Hispaania/Prantsusmaa), mille peaosas on Penélope Cruz. Magda on õpetaja, keda tabab üks saatuselöök teise järel ja kelle suurim rõõm on tema kümneaastane poeg. Film pälvis Hispaania filmiauhinna Goya jagamisel kolm nominatsiooni, Cruz oli üks nominentidest. -  

- Vaadatud. Jälle vähifilm. Stiilipuhas, kuid plakatlik melodraama ulatub mammograafia vajalikkuse tõestamisest ja jalgpallikirest seksi, armastuse, emaduse, elujõu ja muude inimsuhete ülistamiseni. Pisarad on garanteeritud. Penélope Cruz on imekaunis ja üllas.

15. märtsil  "Julieta" (2016, Hispaania kultusrežissöör Pedro Almodóvar), põhineb Nobeli kirjanduspreemia laureaadi, Kanada kirjaniku Alice Munro lühijuttudel. Pressiteade väidab, et selle filmiga naaseb autor oma menukaimate filmide, melodraamade "Volver" ja "Räägi temaga" radadele, ning saab taas jutustada lugusid naistest nii, nagu keegi teine seda teha ei oska. "Julieta" võitis mullu kevadel Cannes'i filmifestivalil rahvusvahelise filmihuviliste ühingu parima režissööri auhinna. Hispaania esitas "Julieta" oma riiki esindama võõrkeelsete filmide Oscari-konkurentsis. Hispaania filmiauhindade Goya-galal võitis "Julieta" peaosaline Emma Suárez parima näitlejanna auhinna. -

- Vaadatud. Esmamuljena pean ütlema, et ei olnud päris minu tassike teed, nagu nüüd on kombeks öelda, kui asi väga ei istu. Ma kuidagi ei uskunud seda filmi ja ei elanud tegelastele ega loo arengule kaasa, vaid tundsin end Julieta käekäigu võrdlemisi ükskõikse kõrvaltvaatajana. Võib-olla oli see mõneti tingitud ka filmi eeltutvustusest, mis ootused kõrgele ajas, aga sealt kõrgelt tulid need kolinal alla. Siiski ei välista ma, et paljudele teistele võib see film vägagi sobida.

22. märtsil "Paulo Coelho lugu" (2014, Brasiilia/Hispaania, rež Daniel Augusto), eluloofilm kõigi aegade suurima müügieduga Brasiilia kirjanikust. Ebatavalise elusaatusega kirjanikku kehastavad filmis vendadest näitlejad Julio ja Ravel Andrade. -

- Vaadatud. Filmi tegelik pealkiri on „Palverändur – Paulo Coelho parim lugu“. Väga sümbolistlik. Keskendub muudatustele, mis Coelho ellu tulid seoses palverännakuga. Ma ei pea seda kuigi heaks filmiks, aga vaadates möödus ligi kaks tundi kiiresti. Häid näitlejatöid justkui polnud, vaid kuidagi väga palju närvilist sagimist. Kirjutasin mõned tsitaadid filmist üles (arvatavasti on need „Alkeemikust“, mille ümber kogu tegevus koondus).
Pea meeles, et kui sa midagi tahad, siis aitab kogu maailm kaasa, et su soov täituks.
Püüd uskuda sellesse, et elu on ime, aitab imedel sündida.
Sümbolite keelest – tuleb läbi lugeda see, mis on kirjutatud sinu jaoks.

Märtsis Iberofesti telekas näidatud filmidest meeldis mulle kõige rohkem esimesena vaadatud „Truman“ oma soojuse poolest. „Ma ma“ ja „Coelho lugu“ olid minu maitse jaoks liiga plakatlikud, „Julieta“ jättis ükskõikseks.

28.2.17

Meenutused lapsepõlveradadelt. Järjejutt - 2.

MEENUTUSED LAPSEPÕLVERADADELT (2)

Lemmikkiisu köögitrepil.
Mõtteis elavad nad kõik...

Muutunud on ka vastasmajad. Otse meilt üle tänava olnud õu on samuti hoopis teistsugune kui toona. Õuemaja tundub korras olevat, aga tänavaäärne hoone on tundmatuseni vananenud ja vist uuendamisele määratud. Selle majaga seoses mäletan alati rõõmsat lasteparve, sest seal hoovil käisid mängimas paljud ümberkaudsed lapsed. Seal elasid Luule ja Ivi ning nende vanemad, väike Sirje ja veel palju inimesi. 


Järgmine maja, nurgapealne, kus elas mu sõbratar Marina, on veelgi hullemas seisus, aga näha, et korrastatakse. Küllap paari aasta pärast on need majad hoopis uue ilmega. Ust, mis Marina koju viis, polegi enam, aga õuel on endiselt alles kuurilobudiku taoline hoone, kus minu lapsepõlves elas üks suur, paljulapseline perekond. Praegu seda vaadates ei usukski, et sinna tookord nii palju inimesi mahtus.

Muide, see kunagise Tamme tänava (siis Rahvamaleva ja nüüd vist lihtsalt Maleva) ja Metsa tänava nurgal asunud maja kuulub meie filmiajalukku, sest seal elas tuntud filmimees Grigori Kromanov, mängufilmi "Viimne reliikvia" looja.


Umbes 1950. a fotol on Helle, kellest ma ei mäleta midagi peale nime;
vastasmaja Luule, kes suri juba väga ammu;
Hilja, kellest mul on meeles, et ta sünnipäev oli 1. juulil;
mina väga mossis, sest teistel on süles minu lemmiknukud
ja mulle jäeti titeea kitarr, mis mulle kohe üldse ei meeldinud.
Hästi palju elas meie ümbruses vanu naisi. Nurgapealse maja perenaine oli lastekeeli Teri-tädi, oma koera Teri järgi; Metsa 35 omanikku kutsusime Tibu-tädiks, sest ta pidas kanu, siis olid meil veel Vanatädi ja Ülevalt-tädi. Neile oli omane sõjaeelne nn eestiaegne korrektsus, mida nad ka meilt üsna rangelt nõudsid, aga mida me mänguhoos väga sageli unustasime.

Metsa 39 suures kivimajas elasid venelased ja mustlased. Mustlaspere vanaema suhtus meisse ja meie temasse hästi, kõige noorem lapselaps Ljuba oli meie mängukaaslane. Kui mustlased oma õuel vahel harva lõket tegid ja seal juures laulsid, käisime ikka vaatamas. Ei mäleta, et meil seal rahvustevahelisi pahandusi oleks olnud ja ka vargustes ei kahtlustatud meie mustlastest naabreid kunagi. Häirivam oli see, et nad otse meie krundi kõrval kuuris siga pidasid. See kupatus kippus vahel haisema, aga mänguhoos oli päris vahva mõnikord selle sealauda katusele ronida (mis muidugi rangelt keelatud oli, aga kes sellest hoolis).


Metsa 33 suurele õuele sõitis minu lapsepõlves oma hobuse ja vankriga piimanaine. See oli vist neljapäeviti, võib-olla ka sagedamini. Siis käisid kõik ümbruskonna elanikud sealt plekkmannergutega piima ostmas. See oli väga hea maitsega. Hobusevankri saabumine oli oodatud sündmus. Tänav tolmas, sest ega Nõmme tänavad siis sel kombel asfalteeritud polnud nagu praegu.

Nõmme poole läksime tavaliselt mööda Sambla ja Põllu tänavat, siis Silla tänavalt, kus oli toidupood ja kust viis tee üle raudtee. Perroonid oli ju toona lühemad kui praegu. See oli igahommikune tee Nõmme turule. Vajadusel ka Nõmme jaama, kinno või kultuurimajja. Pesumajja tuli minna mööda Metsa tänavat kuni Seene tänava nurgani, kus pesumaja asuski. Põhiline apteek oli Apteegi (nüüd Mai) tänaval. 

Kodule kõige lähem pood oli Tähe tänaval, kuhu sai taas mööda Tamme ja Põllu tänavat. Selles poes oli tore müüjatädi Meeri (vähemalt on see nimi niisugusena meeles), kes alati naeratas, ostjatega pikalt vestles ja lastele aeg-ajalt mõne kommi pihku poetas. Jahu- ja suhkruvaestel sõjajärgsetel aastatel ulatus selle hinnatud kauba järjekord mõnikord mitmekümne meetri kaugusele, müüja rabas palehigis, aga ma ei mäleta, et ta oleks kunagi pahas tujus või ostjatega torssis olnud.

/Järgneb./

© Linda Järve. Ilmunud kogumikus "Nõmme tänavalood" /tänavalugude kogumine ja säilitamine: Nõmme muuseum 2006-2007/

Vaata ka:
Meenutused lapsepõlveradadelt. Järjejutt - 1.
http://iltaka.blogspot.com.ee/2017/02/meenutused-lapsepolveradadelt-jarjejutt.html
Meenutused lapsepõlveradadelt. Järjejutt - 3.
http://iltaka.blogspot.com.ee/2017/03/meenutused-lapsepolveradadelt-jarjejutt.html

26.2.17

Meenutused lapsepõlveradadelt. Järjejutt - 1.

Paljudes blogides meenutatakse praegu meemina lapsepõlve. On ju see niisugune varamu,kuhu võib igal ajal ikka ja jälle uuesti kõndima minna, märgates vanemaks saades neid varjundeid, mida nooremana ei oska näha.

Olen siin blogis lapsepõlvest üsna palju kirjutanud, pikemana näiteks oma lapsepõlve haiglatest, veidi ka kooliajast ja -kaaslastest.

2007. a aprillis tähendasin Nõmme muuseumi palvel üles oma mälestused lapsepõlveradadest, mis ilmusid muuseumi kogumikus "Nõmme tänavalood". Nüüd, kümme aastat hiljem panen need siiagi. Et lugu päris pikk oli, tuleb sellest blogis järjejutt. Lisan ka mõned kogumikus olnud piltidest.

Nii on see meenutus minu jaoks käepärasesse kohta talletatud ja võib-olla pakub ka neile blogilugejatele huvi, kellele see Nõmme muuseumi kogumik kätte ei ole sattunud.

MEENUTUSED LAPSEPÕLVERADADELT

Avatud aknast pääseb tuppa tuuleõhku, mis valget kardinat liigutab. Päikesekiir jõuab mu põsele ja ma ärkan. Köögist tuleb head toidulõhna, seal askeldab ema. Akna taga on õu kaevu ja selle juures kasvava pihlakaga, kuurid, pesuköök, vanaperenaise maja. Veel laiemalt võttes kuuluvad sellesse ringi ka köögitrepil nurruv kiisu, jasmiinipõõsad, toomingas, puuriidad, tagaaia vaarika-, tikri- ja sõstrapõõsad...  Kõik on nii tuttav ja turvaline.

Praegu ärkan nõnda vaid oma kaunimates unenägudes, aga aastakümneid tagasi oli see tegelikkus. Elasin Nõmmel alates sündimisest kogu oma lapsepõlve ja noorusaastad ehk 1946–1970, nõmmekaks pean end ka nüüd.

Meie pere elas üürnikena puust eramajas, mille aadress oli siis Metsa 37. Hiljem, pärast seda, kui senine minu meelest muinasjutuliselt ilus maja maha müüdi ja selle külge suur telliskividest  juurdeehitus ehitati, sai majanumbriks Metsa 37a (ja on seda vist tänini).

Pildil olev maja oli tollal tumerohelist värvi ja hästi mõnusa loodusliku aiaga. Majaperenaine oli sel ajal vanaproua Helene Mikelsen või Michelsen, kes ise elas hoovipealses majas. Pildil on näha esimese korruse n-ö paraaduks ja veidi eemal teisele korrusele viiv uks. Maja esimese korruse köögipoolne igapäevane uks pole näha, sest see jääb maja taha. Elasingi koos vanematega esimesel korrusel. Teisel korrusel elanud perekonna kõige tuntum inimene on praegu Pääskülas elav tuntud moekunstnik Lygia Habicht (tollal Edela).

Praeguseks on maja tundmatuseni muutunud, kaunitest verandaakendest pole enam ammu jälgegi (enamik neist läks juurdeehituse tõttu kinni). Ka majaesine aed on minu meelest nüüd lihtsalt kole.

Tahaksin väga, et nõmmelased teaksid, et kord oli see väga ilus maja. Sellepärast saatsin hiljuti Nõmme muuseumile ka maja pildi.


Kuhu vahtrahaldjad jäid?

Olen sellest majast kirjutanud ka "Õpetajate Lehes" 24. detsembril 2004. Tahtsin sellele loole siis pealkirjaks panna "Kuhu vahtrahaldjad jäid?", aga jõulukommentaarile polnud pealkirja ette nähtud. See lugu oli niisugune:
"Aina harvemini käin Nõmmel oma lapsepõlve ja noorusaastate kodu vaatamas. Maja on alles, aed ka, kuid mõlemad nii palju muutunud, et tasapisi kaob lähedustunne, mis mind nendega sidunud on.

Maja ja aia muutumine algas tegelikult juba ammu. 1950. aastatel oli see kahekordne 1920. aastatest pärit maja, kus üürnikena elasime, minu meelest ümbruse ilusamaid. Puust hoone suure veranda ning uhke kivitrepi ja nikerdatud uksega tänavapoolsel küljel. Hoovipoolelt pääses kööki mööda puutreppi, kus kassid päikese käes peesitamas käisid. Maja ühel küljeseinal oli vahva palli põrgatada. Teisel pool, just veranda akende all kasvas suur elupuu ja selle lähedal laiutas jasmiinipõõsas. Oli ka väiksem jasmiinipõõsas, maja ees sirutasid end kaks suurt kuuske, nende ümber oli metsaaluse moodi põõsastikuala, kust võis leida nii mustikaid kui ka seeni ning kus siilid ringi podistasid. Veel olid selles aias suur pihlakas kaevu juures, hiiglaslik haraline toomingas, mille mõrkjad marjad mulle hästi maitsesid, sõstra- ja tikripõõsaid, kaks lapsesilmade jaoks tohutu suurt kaske, üks tilluke tamm, palju mände, millest ühele oli kinnitatud korvirõngas...

Minule kõige armsam oli vahtrapuude rida aia ääres -- ühtekokku oli neid kaheksa. Ilusad suured puud, mis kevadel mahla andsid ja imeliselt õitsesid, seejärel tuli "vahtraninadega" mängimise aeg. Sügisel olid kirevate langenud lehtede hunnikud nii suured, et neisse võis uppuda. Kõige erilisem vaher kasvas otse õuevärava kõrval. Tal oli paari meetri kõrgusel suur krobeline muhk, millel ma lapsena tundide kaupa istuda armastasin. Siit oli vahva üle aia vaadata, kes tänaval askeldavad, ja küllatulijatele "tere" öelda.

1960. aastate algusel müüdi maja ära. Selle ostis üks tollane kolhoosiesimees, kes endale linnakodu soovis. Esimese asjana hakkas ta puumaja külge ehitama kivikolossi. See võttis aastaid: nende vältel sulgusid alatiseks verandaaknad, raiuti maha elupuu ja männid, suurem jasmiinipõõsas nihutati kasvama kohta, kus ta enam kuigi kaunilt ei õitsenud. Kunagi nii ilusast majast sai kole hiidhoone, mis oma aeda enam hästi ära mahtuda ei tahtnud. Aia avarus asendus kitsusega. Tekkis igasuguseid kuure ja kuurikesi. Maja ette tehtud köögiviljapeenrad asendasid põõsastiku ja siilidki lõpetasid ukerdamise. Kadusid mustikad ja seened. Suurte kuuskede juured raiuti läbi, et neist lahti saada. Kuivanud puud võeti maha -- nii sai peenardele rohkem valgust.

Elasin selles majas üle 25 aasta. Umbes niisuguse suure kolossina kitsaksjäänud aias ta mind ära saatiski. Kased olid veel alles, vahtrad ka. Lootsin, et jäävadki. Mõned aastad tagasi nägin koolivenda, kes mult küsis, kas ma tean, mis mu koduõues sünnib -- millegipärast võetavat seal maha ilusaid puid. Kui taas oma lapsepõlvemaad vaatama läksin, ei tundnud ma seda ära. Õu oli kuni väravani traataiaga poolitatud. Puumaja poolel olid tänavaäärsed vahtrad alles, kivimaja poolelt olid kadunud nii kased kui vahtrad. Polnud enam ka minu lemmikut ja küllap olid vahtrahaldjad kuhugi mujale kolinud. Aed on nüüd kaunis vaid mälestustes."
Hiljuti käisin toonaseid radu taas üle. Kunagises koduõues on jälle üht-teist muutunud. Tubades, kus kunagi elasin, on vist remont olnud, akende all oli ehituspraht. Tagahoovil asunud vanaperenaisemajast on saanud väga korralik elamu, õuele viib nüüd hoopis uhkem värav kui varem. Ega ma väga palju ei vaadanudki. Minu jaoks kadus selle koha kodune ilme ju koos lemmikpuude kadumisega. Mõttes tegin vaid oma kunagisele, nüüd olematule istumisvahtrale pai, libistasin käe üle ta pahkliku koore... Võib-olla need inimesed, kes nüüd selles majas elavad, ei teagi temast midagi. Elu läheb edasi, mängumaad muutuvad, ühest suurest aiast on saanud vist kolm (kui ma ei eksi) väikest... Võib-olla peabki nii olema.

/Järgneb./

© Linda Järve. Ilmunud kogumikus "Nõmme tänavalood" /tänavalugude kogumine ja säilitamine: Nõmme muuseum 2006-2007/.

Vaata ka:
Meenutused lapsepõlveradadelt. Järjejutt - 2.
http://iltaka.blogspot.com.ee/2017/02/meenutused-lapsepolveradadelt-jarjejutt_28.html
Meenutused lapsepõlveradadelt. Järjejutt - 3.
http://iltaka.blogspot.com.ee/2017/03/meenutused-lapsepolveradadelt-jarjejutt.html 

24.2.17

Nii see oli...

Üheksa aastat tagasi sai Eesti Vabariigi 90. aastapäeva paiku valmis minu raamat „Eestimaa ilu“, mille kaas blogi kõrvalveerus näha on. Nüüd, nii palju aastaid hiljem võib avaldada toonase saladuse, et õigupoolest rihtisimegi koos kirjastusega Kentaur just nõnda, et sellest saaks nagu meiepoolne väike sünnipäevakingitus Eestile.

Kõik laabus väga kenasti – raamatu mõttest, mida arutasime kirjastaja Anne-Mari Alveriga kirjastuste jõululaadal, valmimiseni läks vähem kui kolm kuud. Raamatu ilmumist toetasid kaks sponsorit, kellele see mõte meeldis ja keda ei tulnud pikalt paluda. Kaanel kasutasin oma sõbra ja kunagise töökaaslase kunstnik Tarmo Tali joonistust, mille taas kord siiagi panen, sest see sobib tänase pidupäevaga.

See lehelugude kogumik sisaldas väikest osa minu ajakirjanikuaastate jooksul kirjutatud vist küll sadadest lugudest. Põhiliselt valisin neid juba sel sajandil kirjutatute hulgast, sekka ka mõned varasemad. Ilmunud olid need Õhtulehes, Õpetajate Lehes ja Elukirjas.

Selleks ajaks olid lugejad harjunud, et sõnapaar „Eestimaa ilu“ tähistab meie kaunist loodust. Mina pean Eestimaa iluks eelkõige inimesi ja kirjutasingi neist, kes on hoidnud vanu ja loonud uusi väärtusi, mis kõik aitavad meie väikesel maal kaunim ja parem olla.

Nüüd hiljuti tegin sellele raamatule oma blogis ka eraldi lehekülje, kus on katkend eessõnast, sisukord ja isikunimede register, mida raamatus ei olnud, aga milles on enamik nimedest, mis selles raamatus ette tulevad.

Arvatavasti olete juba aru saanud, et ma ei ole kuigi sage raamatute kirjutaja ja koostaja, kuid tõenäoliselt ilmub tänavu uus raamat, mida eelmisel aastal kirjutasin ja mis praegu ühes teises kirjastuses töös on.

23.2.17

Poliitik ja postkaart


Kõiksugustest valimisreklaamidest, mis mu kodusesse postkasti jõuavad, varieerudes teksti pikkuselt ja mahult, ulatudes paksu ajakirja mõõdust õhukese reklaamileheni, eelistan ma tavamõõdus postkaarte. Või oleks nende kohta ehk õigem öelda postkaardilaadseid trükiseid.

Olen muud reklaamid ajapikku ära visanud, kui just ei ole tahtnud näha, kuidas on lood ühe või teise poliitiku valimislubadustega, aga postkaardikesi on kogunenud aastatega paarkümmend. Mõned on saadetud erinevateks pühadeks. Viimatised on paar päris kena postkaarti Eesti Vabariigi seekordseks aastapäevaks.

Sageli on neil poliitiku portree kas mõne ta lemmiktegevuse juures või koos lemmikloomaga või lihtsalt n-ö ametlik nägu. Urmas Paet on saatnud oma lapse joonistusi, mõni teine lihtsalt kena maastikuvaate, mille tagaküljel siiski ka poliitiku foto.

Seekord ei saatnud kaarti Jüri  Ratas, aga ta on seda aastate jooksul palju teinud küll üksi, küll koos isaga. Teine sage kaardisaatja on meie piirkonnas Rainer Vakra, kes nõnda end meelde tuletades inimesi näiteks  jõulude eel kontserdile kutsub. Kujundusauhinna mõjuva ja sisuka lakoonilisuse eest annaksin Mart Meri 2015. aasta kaardile. Muide, hiljuti nägin, et see kaart on osta.ee-s ühe euro eest müügil.

Teadupärast on üsna palju inimesi, kes selliseid kaarte koguvad, olgu siis huvist poliitilise postkaardi vastu või lihtsalt niisama. Internetis leidub ka päris palju õpetusi, kuidas postkaarte valimiskampaaniaid teenima panna ja millised poliitilised postkaardid tulemuslikumalt mõjuvad. Enamik neist õpetustest on pärit USAst ja Suurbritanniast, aga postkaartide mõju ei alahinda ka teised riigid.

Maailmas on päris suuri poliitiliste postkaartide kollektsioone, milles kaartide arvu loetakse tuhandetega. Valimiskampaaniatega seostuvad kaardid on muidugi ainult üks väike osa nendest. Poliitiliste postkaartide nimistusse kuuluvad niihästi ajalooliste sündmuste ja isikute jäädvustused kui ka mitmesugused plakati- või karikatuuripostkaardid.

Olgu, kuidas on, aga ennast postkaardile sättinud poliitikul on rohkem lootust oma pildi ja vaadete säilimisele kui mitut masti teabelehtede ja brošüüride saatjatel. Kaarti on lihtne alles hoida, muu kipub kas tulehakatiseks või sekundaarseks tooraineks saama või otsemat teed prügikasti rändama.

Pildil mõni näide mulle viimastel aastatel tulnud poliitikute postkaartidest.

15.2.17

Igale blogile oma rändrahn!

Ajendatuna palju vaidlusi tekitanud uuest Eesti brändimärgist ja lähenevast kevadest võiks ju püstitada loosungi: "Igale blogile oma rändrahn!"

Kindlasti on igaühel oma armas suur kivi. Ja kui ei ole, siis käige ära kas mõne kodulähedase või kaugema rändrahnumüraka juures, pildistage seda, pange pilt oma blogisse, kirjutage juurde, kus asub ja muud mida vajalikuks peate. Või kui pilte on vanast ajast arvutis või pildikarbis, siis pange need. Nii saab kokku üks rändrahnublogiliikumine või kivimeem toredate fotode ja kivilugudega.

Kui see mõte meeldib, laske käia!

Minu blogis on üsna mitmeid rändrahnupilte, mille juurde Mustamäelt ja Mustamäel pole kuigi pikk tee. Paar päeva tagasi käis mu lähikondlane aga selle müraka juures, milleni ma ise ei ole jõudnud, ja tänu tema ülesvõtetele saan blogis täiendada oma kivipilte.


See suur kivi on nagu hea laps mitme nimega: Rakukivi, Männiku hiidrahn ja Männiku rändrahn.


Asub Männiku karjääri Raku järve läänepoolsaarel (kuhu on enamasti üsna raske kuiva jalaga pääseda) ja on riikliku kaitse all 1959. aastast. Kivi mõõtmed on 11,9×9,5×5,7 meetrit, ümbermõõt 34,4 meetrit ja maapealse osa maht 238 m³.


Internetis nimetatakse Rakukivi mitmes kirjutises Tallinna suurimaks rändrahnuks.

AJ moblafotod, 12. veebr 2017.

14.2.17

Mina - vallutaja

Tuleb tunnistada, et kõikvõimalikud meelelahutustestid oskavad mett mokale määrida.

Neid vilgub FBs päris palju, mina teen neid üliharva, aga mõned päevad tagasi andsin veerand tunniks kiusatusele järele. (Linki ma nametests'ile siin panema ei hakka, FBs viibijatele on see niigi lihtsasti leitav.)

Loetud raamatute peategelastest olevat mulle kõige sarnasemad „Alice Imedemaal“ (mis tundubki selle testi üks stampvastuseid olevat, mida FBst palju silma hakkab) ja, kuivõrd see tulemus mulle ei meeldinud, lõi  teisel katsel ette „Tappa laulurästast...“. Ka see ei kuulu mu lemmikraamatute hulka, aga võib-olla tasuks n-ö värske pilguga ülelugemist.

Ühes testis pakuti testitegijale seadust, mille vastne USA president olevat tema jaoks teinud. Enamasti olid FBsse välja pandud kas seadused tasuta õlleportsjoni, pikendatud puhkuse, mõne tasuta reisi või muu säärase hüve kohta, aga mul läks kehvasti – presidendiukaas keelas voodis krõpsude söömise...

Siis uudishimutsesin ma veel, mis sõna võtab kokku kogu mu elu. Uudistevoost oli näha, et teistel oli selleks enamasti olnud „Armastaja“. Minu tulemus on siin.


Tegelikult see mulle isegi meeldib.

Sõbrapäeva teste on seal ka mitmesuguseid. Aga neid ma tegema ei hakanud.

1090.

12.2.17

Kassielu, kukeelu...

1. oktoobril 2015 oli ajalehe Mustamäe esileheküljel suur foto kunstiteosest, mis tänavakunstisündmuse Street Art Jam käigus hakkas kaunistama E. Vilde tee 71 otsaseina.

Mõjusa seinakaunistuse autorid on eesti kunstnik Andreas Luigas ja tema prantsuse päritolu ametivend Boisbourdin Rémi. Kuked sel seinamaalil seostuvad samas hoonetekompleksis paiknenud kuulsa restorani Kännu Kukk nimega, kassi kohta on linnaosa vanem Helle Kalda öelnud, et see lähtub faktist, et lähikonnas elas kunagi Mati Unt, kelle esikromaan „Hüvasti, kollane kass“ ilmus ajal, mil Mustamäed alles ehitati (1963) ja kes armastas hiirekuningaid kuni oma elu lõpuni.

Kavatsesin seda meeleolukat pilti kohe ka blogi jaoks pildistama minna, aga kuigi olen sellest seinast möödunud vahepeal küll mitukümmend, kui mitte mitusada korda, tegi need ülesvõtted alles täna hommikul mu lähikondlane.


Kui võrrelda tänaseid fotosid ajalehe esiküljel avaldatuga, siis hakkab silma, et vahepeal on muudatusi toimunud. Mitu muudatust, võiks küsida, nagu mõnikord võrdlevates piltmõistatustes tavaks. Aga vaadake ise (parema vaate huvides plõksige pilt suuremaks).


AJ moblafotod, 12. veebr 2017.

7.2.17

Clarice Lispectori valitud veerud


Clarice Lispector
„Selected Crônicas“

Essays.
New Directions. 1996.

Selle raamatu lugemine oli mul plaanis juba möödunud aasta augustis, kohe pärast seda, kui lugesin Clarice Lispectori tundelist esikteost „Metsiku südame ligi“ (e. k Toledo kirjastus, 2016) ja sellest ning kirjanikust ka siin blogis kirjutasin.

Siiski sain nende tekstide lugemise juurde asuda alles paar nädalat tagasi. Olen üldiselt väga kiire lugeja, aga on raamatuid, mille juures ma justkui peatun, loen märksa aeglasemalt, mõtteid, tundeid ja tajusid settida lastes ja neist jäänud muljeid selgima jättes. See on üks niisugustest raamatutest, mille lugemine on mul seetõttu veel pooleli, aga panen siia kirja esmamuljed.

„Valitud veerud“ – nii sobiks ehk tõlkida selle raamatu pealkirja „Selected Crônicas“. Tegemist on column'idega (crônicas) ehk autoriveergudega, mida Clarice Lispector seitsme aasta jooksul kirjutas Brasiilia juhtiva ajalehe Jornal do Brasil laupäevalehele.Täpsemini 1967. aasta augustist kuni 1973. aasta detsembrini. Lugude pikkus ja teema olid autori enda valida. Sellisena on need lood ühtaegu ajakirjaniku ja kirjaniku looming ja just niimoodi mulle huvitavad.

Mulle on alati meeldinud lugeda ajakirjanike loomingut, neid kirjanduslikke esileastumisi, milles kohtuvad tegelikkus ja väljamõeldis. Neist saab lugeda seda, mis on kirjutatud, ja mõtelda sellest, mis võib olla kirjutamata jäetud. On muidugi vaieldav, kas Lispectoris oli rohkem ajakirjaniku või kirjaniku ainest, liiatigi on ta enamiku oma lugejate jaoks eelkõige väga põnev kirjanik.

Clarice Lispectori sõnum on kohati imeline. Näiteks panen siia tema lühipala „Jah“ inglise keeles – veenduge ise, kui üritate seda maakeelde ümber panna, kui palju tõlke- ja tõlgendamisvõimalusi see pakub, tundudes ühtaegu nii tähtsusetu visandikesena kui ka üliolulise tõdemusena.

YES

I said to a friend:
 — Life has always asked too much of me.
She replied:
— But don’t forget that you also ask too much of life.
That is true.


Clarice Lispector tunnistas oma autoriveergudes avameelselt oma nõrkusi ja tugevusi:
„Minu loomuses on midagi lapselikku, mis tõrgub suureks kasvamast.“
„Olen alati teadnud asju ilma teadmata, et ma neid tean.“


Ta ütles, et soe punane värv on kampsuni hing ja sama soojade sõnadega jutustas lookese sellest, et kord elas tüdruk, kes veetis nii palju aega kanu uurides, et hakkas aru saama nende hingedest ja ängistusest.

Niimoodi, üsna lihtsalt suutis ta oma lugejatele kirjutada väga südamlikke ja tähtsaid asju, olgu siis tegu mälestustega, kuidas ema haigus ei lasknud väikesel tüdrukul karnevalirõõme tunda või kuidas üks teine tüdruk rahuldas oma võimuihalust temalt raamatut laenata tahtnud kooliõe kallal.

Või lugu naisest, kes seisab mere ääres ja siis aeglaselt vette sammub, tundes end  selle lainete ja mühina kaudu ühendatuna maailmakõiksusega, või teisest naisest, noorest ajakirjanikust, kes läheb intervjueerima prostituuti ja möönab lõpuks, et usutlus kujunes fiaskoks, aga meil on ju kõigil oma väikesed lüüasaamised.

Valitud veerud kogus kokku ja toimetas pärast Clarice Lispectori surma tema poeg. Portugali keelest on see kenasti ka inglise keelde tõlgitud. Need mõttemeditatsioonid, visandid, mõnikord pelgalt aforismid, teinekord proosaluuletused – kõik köidavad.

Vaata ka: veel üks looke samast raamatust minu blogis Suleke.
Related Posts with Thumbnails