21.9.17

Valve Kirsipuud meenutades


Eile tulnud surmasõnum oli ootamatu ja tuletas mulle meelde kõiki mu kohtumisi Valve Kirsipuuga. Olen temast kirjutanud mitu pikemat lugu eri väljaannetele ja hulga lühemaid samuti. Iga sellise loo kirjutamisega käisid kokku pikad koosistumised ja vestlused nii Valve kodus kui mujalgi.

Saime hästi läbi ja kui sattusime ühistele väljasõitudele, näiteks ajakirjanike liidu tööstussektsiooni mitmepäevastele teekondadele, olime sageli toakaaslased. Rääkisime kõikvõimalikest asjadest, sest Valvet huvitas kõik ja tal oli väga lai silmaring ning särtsakas ellusuhtumine. Elus olime sina peal, avaldatud intervjuudes ja artiklites  teietasime.

Viimastel aastatel kohtusime küll vähem, vaid paar korda Teadlaste Maja üritustel, aga nendeltki mäletan Valvet ikka elurõõmsana ja asjaliku uudishimutsejana.

2001. aasta novembrikuu Elukirjas ilmus minu intervjuu Valvega rubriigis „Vana tegija“. Avafoto tegi tookord Tiit Koha. Eneseirooniliselt kahmas Valve oma kogust kätte raamatu „Hukutav upsakus“ – ise ta küll upsakas polnud, kuigi Eesti elu tõelise staarina võinuks olla. Ülejäänud pildid olid Valve rikkalikust erakogust. Siia panen 2001. aasta augustis valminud intervjuu esialgse teksti, mille Valve läbi luges ja heaks kiitis. Ajakirjas ilmus see mõnevõrra lühendatuna.  Kes pikki blogipostitusi ei salli, võib lugemise siinkohal katki jätta.

VALVE KIRSIPUU: UUDISHIMU VIIB MIND EDASI
Linda Järve


Valve Kirsipuu on sündinud 1933. aastal Tallinnas, õppinud Tallinna 18.  ja 13. algkoolis, 7. keskkoolis, arve- ja plaanindustehnikumis, TPI-s ja NSV Liidu majandusmatemaatika keskinstituudis. Kõik koolid on ta lõpetanud kiitusega. 1965. aastast on ta majanduskandidaat, 1982. aastast dotsent. Pärast aspirantuuri Moskvas oli tema põhiliseks töökohaks Eesti Teaduste Akadeemia,  nii majandusinstituut kui ka rahvussuhete ja sotsioloogia instituut. Selle kõrval oli ta 1965-1993 Eesti Raadio majanduskommentaator, kelle saated iga aastaga aina populaarsemaks läksid, kuni 1983-1993 aasta "Majanduskommentaarini" välja.
Valve Kirsipuu abikaasa oli Friedrich Kirsipuu, keda aga enamasti Tiiduks kutsuti. Ka vanem poeg on Tiit, noorem aga Mart. Vanem poeg on isa kombel valinud tegevusalaks ehitamise, noorem tegeleb ema jälgedes majandusega. Vanaema Valvele teevad rõõmu neli lastelast: Karl (12), Nele (10), Mattis (9) ja Herman (3).
Riigikogulase Valve Kirsipuu tegevus on rahvale pidevalt näha olnud. Oma panuse eest Eesti ellu on ta Riigivapi ordeni V järgu kavaler.


Valve Kirsipuu toob lauale oma lemmikkruusid – sinisest kaladega kohviserviisist, mis talle kui Kalade tähtkujus sündinule südamelähedane on. Tema korter on värvikirev, maitsekas ja mugav, kusjuures kõik sopikesed on osavalt ära kasutatud. Ja me alustame.

Küllap oleks patt, kui “Elukirjas” ei kirjutataks inimesest, kelle neiupõlvenimi on Elu. Kas perekonnanimi Elu annab inimesele elurõõmu? Kust see nimi pärit ja kuidas teid mõjutanud on?
“See on väga hea küsimus, sest seob minu neiupõlvenime elurõõmuga. Selles on tõetera sees. Üldiselt olen väga eluhimuline, aga seda saab olla ainult koos rõõmuga. Elu on eestistatud nimi. Teatavasti oli 1930. aastate teisel poolel suur eestistamise laine. Minu isa ja minu sünnijärgne perekonnanimi oli Ello. Isal oli minu arvates üldse imekaunis nimi – Ernst Ello. Oma suguvõsas eestistas ta oma nime ainukesena. Tema kaks venda jäid Ellodeks edasi. Ta eestistas mõlemad nimed ja nii sai Ernst Ellost Ants Elu.
Minul on ka kaks venda. Nimi Elu seondub nii palju elulähedusega, et see võib mõnikord tüütuks muutuda. Vanem vend võttis 1950. aastatel tagasi oma varasema nime Ello. Noorem vend, kes oli sündinud Eluna, jäigi Eluks. Kumbki tahtis kanda seda nime, millega sündinud oli. Olin eestistamise ajal nii väike, et isaga sellest ei vestelnud. Tundub, et ema nii väga temaga nõus ei olnud, aga mida mees ütles, seda mees tegi.
Ka minu ema Elvine Johanna, keda Elliks kutsuti, suguvõsas toimus midagi analoogilist. Tema nimi oli Tikerberg. Ema poolt kaks onu eestistasid end Tikerpuuks.
Mina sain nime Elu kanda suhteliselt lühikest aega ja mind see eriti ei seganud. Head nimed ju – Valve Elu, eluvalve.”

Kas teid nime pärast ka narritud on?
“Lapsepõlves mitte. Pigem narritakse praegu seoses naabrivalvega. Suvekodus ütleb naabrimees ikka, no mis meil viga elada, naabri-Valve kohe omast käest võtta.
Elu ei seganud mind, aga Valve nimi mulle väga ei meeldinud. Nagu oleks koguaeg valves. Uurisin, miks mulle niisugune nimi pandi ja ema ütles, et sel ajal, kui mina sündisin, meeldis talle väga kirjanik Valve Saretok. Isa oli soovinud mulle nimeks panna Luule, aga ema tahtmine jäi peale.”

Mis veel meenub lapsepõlvest ja lähedastest?
“Mõlemad vanaisad olid surnud enne minu sündi. Vanaemad elasid. Mul on neist väga head mälestused, kuigi nad ei olnud muinasjutuvanaemad, kes oleks õhtuti võtnud lapsed põlve peale ja rääkinud mingit juttu, vaid töökad ja elus karastunud inimesed. Ka minu ema oskas suurepäraselt vastu panna eluraskustele, mis kahtlemata olid mitte päris igapäevased, kuigi terve Eesti rahvas on käinud sotsialismi hammasrataste vahelt läbi. Ema jäi 1944. aastal üksinda kahe väikese lapsega, kolmas tulekul. Isa oli sunnitud tagasitulevate Nõukogude vägede eest ära minema. Arvan, et me ei oleks jäänud Eestisse, kui ema poleks väikest beebit oodanud. Ta otsustas jääda oma kodukohta. Mäletan isegi viimast ööd enne, kui isa ära läks. Sõjaväelasena ei olnud tal mingit valikut, sest Vene väed tulid 21. septembri öösel Tallinnasse. Pärast venelaste sissetulekut viidi ema kohe ülekuulamisele, et teada saada, kus isa on. Pean saatust tänama, et ema siiski vabaks lasti ja sai hakata oma lapsi kasvatama. Ema ei kandnud oma muresid ilma peale. Meile vanema vennaga oli tol ajal nähtu tõeline elukool: kuidas mittemillestki võib midagi teha ja püsima jääda ka siis, kui kõnnid noateral. Kiitust ja tänu, mida ema suhtes tunnen, ei ole võimalik väljendada. Mu ema oli suhteliselt noor, 66-aastane, kui ta suri. ”

Kes teid on elus veel mõjutanud?
“Mind on väga palju mõjutanud kirjandus. Olin päris noor, 10-11-aastane, kui mind hakkasid huvitama teatud määral filosoofilise tagapõhjaga teosed elu eesmärkidest ja -mõttest, enese arendamisest. Meil oli kodus palju raamatuid. Enamasti olid need trükitud eesti ajal, kuni 1941. aastani. Pean enese kujunemise aluseks just nimelt seda kirjandust, mida ise soovisin lugeda, mitte koolis peale sunnitut.
Elasin Tallinnas Sügise tänaval, kus paljudel meie naabritel olid suured huvitavad raamatukogud. Olen senini tänulik neile peredele, kes võimaldasid mul lugeda oma raamatuid. Mu koolitee on olnud keeruline ja kummaline. Ei olnud kerge koolis käia ajal, kui ema üksipäini pidi meid kolme kasvatama. Selle tulemusena olin 8. klassist sunnitud minema tehnikumi, sest seal maksti stipendiumi, mis oli täiesti arvestatav sissetulek meie igapäevaelus.”

Kunagi rääkisite, et õmblesite oma kleidile monogrammi ja sellest tõusis suur pahandus...  
“Jah, see oli viiendas-kuuendas klassis. Õmblesin endale tähed VE tumesinisele kleidile. See tuli nii hästi välja, et üks meie õpetajatest – arvan, et see oli vanatüdruk –, nentis küüniliselt, et mõni  ütleb, et on vaene, aga vaadake, kuidas ise riides käib. Kusjuures see vägagi tagasihoidlik kleit torkas silma just tänu monogrammile. Niisuguseid olukordi tuli ette.”

Nii et lapsepõlv oli pigem õpetlik kui õnnelik?
“Kui keegi praegu annab vahel mõista, et mis te, eluvõõrad tegelased, seal üleval Toompeal istute ja ei tea, kuidas maainimesed elavad, tuleb mulle meelde, et olin 12-13-aastane, kui ema käis sügiseti mulle koolist puudumiseks luba palumas, et minna nädalaks kartuleid võtma. Üks kott kartuleid oli vaja selleks, et kleit või mantel selga õmmelda  – selle võttis õmbleja, teine kott oli endale söögiks. Olime vennaga väikesed, ema oli meiega kõrvuti vao peal ja püüdis meid aidata… Muidugi oli raske, hoopis kergem oleks olnud linnas palli mängida. Aga teisest küljest mõtlen senini nendele kartulivõtmistele heldimusega.
Ma ei ütleks, et see oli õnnelik aeg, aga arvan, et elu jaoks äärmiselt kasulik ja õpetlik. Võin kindlalt öelda, et mulle lapse- ja noorpõlves ei tulnud midagi kergelt. Aga sellel, mis on raskelt kätte tulnud, on väärtus, olgu see siis materiaalne või vaimne. See tegeliku elu omal nahal tundmine andis äärmiselt rikkaliku pildi elust Eestis. Ja muidugi ka mõistmise ning elutarkuse.”

Minu kohatud inimestest olete üks kõige uudishimulikum ja jutukam. See mulje on tekkinud aastate jooksul. Raadios rääkisite enda ka kindlasti tänu neile kahele omadusele populaarseks, pluss sinna juurde tugev kriitikameel. Kas nendest omadustest on teil elus kasu või kahju olnud?
 “Et ma olen uudishimulik, selle vastu ei vaidle ma teps mitte: olen olnud uudishimulik ja jään uudishimulikuks. Minu uudishimu on eluterve, see ei ole kunagi olnud suunatud teise inimese isiku vastu. Mind ei huvita, kes kellega käib, miks, millal ja kus. Mind huvitab, miks teatud grupid elavad nii ja mitte teisiti. Äärmiselt huvitav on, kuidas elavad teised rahvad, millised on nende kombed ja tavad, mis põhjusel muutuvad eluviisid ja arusaamad. Elame globaalsete muutuste ajastul. Olen väga uudishimulik selle suhtes, mis toimub teistes riikides ja miks muutuvad põlvkondade väärtushinnangud.”

Lemmikküsimus on miks?
“Jah. Olen mitu korda elanud läbi selle eluperioodi, mil lapsed muudkui küsivad miks ja miks. See võib tüütavgi olla. Siis mõtlen, et olen ise täiskasvanuna samasugune huviline kõike teada saama, ning seletan lastele, mida tean ja oskan. Nad ju loovad niimoodi oma arusaamadele vundamenti.
Väide, et ma olen jutukas, hämmastab mind natuke. Ma ei pea ennast väga avalaks. Samas pole kunagi olnud raske leida inimestega kontakti. On meeldiv, kui täiesti võõras inimene räägib äkki oma elust palju rohkem kui mõni lähedane. See tähendab, et tal on vajadus oma muret jagada, sest jagatud mure on juba pool muret. Leian, et vahel on vaja teisi ärgitada ennast avama ja tundma, et neid mõistetakse. Tolerantsus, mõistmine ja sallivus on Eestis äärmiselt olulised.
Ja veel üks kummaline vastuolu: olles avatud ühiskonnale ja ergutades teisi endaga suhtlema, ei ole ma seda oma lähedaste suhtes. Oma peres olen alati lähtunud põhimõttest, et kui inimene tahab, siis ta räägib ise, ja kui ta ei taha, siis ei ole minu asi urgitseda. Lähedased ei arva, et olen väga jutukas. Pigem võib-olla vastupidi, et olen küllalt kinnine. Tean oma lähedastest palju rohkem, kui nad oskavad arvata, ja kardan, et oma rääkimisega ehk teeksin kellelegi haiget, sest iga inimene tahab, et tal oleks midagi puutumatut ja privaatset.
Võib-olla tuleneb see vastuolu minu noorpõlvest. Olin 21-aastane, kui abiellusin. Sain oma tulevase mehega tuttavaks, kui olin 17-aastane. Tema vanemad elasid kõrvalmajas. Esimesest tutvumishetkest oli meie vahel väga tugev vastastikune tõmme. Kahe kuu pärast võeti ta sõjaväkke Taga-Baikalimaale. Ootasin teda neli aastat. Kui ta 1953. aasta detsembris tagasi tuli, olin juba ülikooli esimesel kursusel. Aasta pärast abiellusime. Ülikooli lõpetamise järel töötasin Teaduste Akadeemia süsteemis, tema oli ehituses juhtival ametikohal. Võtsime peres kohe algusest peale seisukoha, et tööasjadest kodus ei räägita.”

Millest te kodus rääkisite?
“Põhiteemad olid kirjandus ja kultuur. Muide, meie kirjanduslik maitse ei ühtinud. Abikaasale oli väga meelepärane kõik see, mis oli seotud sõjaga, diplomaatiaga ja ajalooga. Ta oli väga meheliku ellusuhtumisega – kõik, millega ta tegeles, pidi olema jõuline ja sihipärane. Mina muidugi olin huvitatud rohkem “naistekatest” ja klassikutest. Klassikaline kirjandus oli ka meie ühine kiindumus. Olime mõlemad äärmiselt teatri- ja kinolembesed. Kuni meil lapsi ei olnud, käisime peaaegu igal esietendusel.
Ka kunstikogumine oli meie ühine huvi. Meie pere kunst on muretsetud või kingiks saadud sel perioodil, kui mees veel elus oli. Uuemat on lisandunud põhiliselt tänu minu reisidele eksootilistesse paikadesse.
Mina olin väga muusikalembene. Laulsin TPI naiskooris, mitmes ansamblis ja isegi solistina, kusjuures mulle on alati meeldinud olla mõnes kollektiivis väljaspool kodu. Mees laulis hästi, mängis ka mõnd pilli. Aga teda ei huvitanud kollektiivne tegevus, ta oli väga kodukeskne, kodu oli tema maailm.”

“Klaver põõsas” saates ei ole te esinenud?
“Kõik minu sõbrad ja tuttavad on sama küsinud. Arvan, et “Klaver põõsas” elab niigi hästi.”

Olete kogunud  luulet heliplaatidel...
“Mitte ainult heliplaatidel. Arvan, et mul on päris korralik eesti luule kogu. Aga kui palju praegu üldse on neid peresid, kus mängitakse veel plaate? Luuleplaadid on mul alles, ka olen üht-teist alles hoidnud muusikaplaatidest. Hiljaaegu pojad küsisid, et ema, kas hävitame need plaadid ära. Vastasin, et see ei tule kõne allagi, sest ma olen saanud suure  naudingu nende kuulamisest.
Mul on plaadid, kus Jaan Kaplinski, Arvi Siig ja Paul-Eerik Rummo ise loevad oma luulet. Paul-Eerik Rummo on praegu mu kolleeg. Näen teda iga päev riigiasju ajamas ja aeg-ajalt olen lihtsalt unustanud, et ta on kirjutanud väga häid luuletusi. Rasketes ja keerulistes olukordades olen ikka võtnud luulekogu kätte või kuulanud luulet plaadilt. Kui mu ema suri aastal 1976, siis oli mu lemmikuks Paul-Eerik Rummo luuletus: “Üks kuningas oli kord maata…”. See on liigutav lugu väikesest kuningast, kes kogu elu unistas, et tal oleks oma maa ja kroon, ning surigi selle täitumata unistusega. Kui ta oli juba kaua olnud maa all, varisesid ühel päeval kirstulauad kokku ning kikkapuu juured ajasid end laudade vahelt läbi ja maa tuli kuninga juurde.
Minu jaoks oli see nagu luuletus minu emast, kes suurte raskustega pürgis päev päeva kõrval millegi poole, kuid tegelikult ei saanudki seda kätte, mida tahtis, sest kogu tema jõud, vaev ja aeg läks selleks, et hoida elus oma kolme last.”

Oleme rääkinud tõsistest asjadest, ka järgmine küsimus on väga tõsine. Kas abikaasa surm ja üksijäämine muutis teie elu palju?
“Jäin üksi pärast 42 aastat kestnud abielu. Olen rõõmus ja uhke, et mul on kaks poega ja neli lastelast. Mul ei teki hetkekski seda tunnet, et olen üksi. Jumal tänatud, ma saan nendega suhelda. Ma ei tunne mingisugust vajadust, et minu kõrval oleks keegi inimene elukaaslase mõttes, pigem vastupidi. See töö, mida teen viimased kaheksa aastat, seob mind inimestega nii tihedalt, et vahel hingan kergendatult, kui jõuan koju ja ei ole vaja arvestada kellegagi peale iseenda. Haruharva, kui saan mingisuguse eriliselt ilusa elamuse, näiteks viibin mõnes kaunis kohas siinsamas Eestis ja näen ilusat õhtutaevast, on niisugune tunne, et see on patt, et ma seda üksi näen. Keegi peaks olema, kasvõi selleks, et öelda talle, vaata, missuguseid imesid loodus suudab luua.
Mitte kunagi ei oska me aru saada või täielikult hinnata seda, mis on käeulatuses. Kui ma nüüd näiteks mõtlen nendesamade raamatute peale, mida tema luges (Valve Kirsipuu osutab käega riiulile, kus on abikaasa lemmikud ajalooraamatud ja kuhu ta nüüd ka ise ajaloolist kirjandust juurde on ostnud), mida ta mulle soovitas ja mida ma ei tahtnud lugeda, alates kasvõi Eisenhoweri eluloost või Churchillist või mis tahes muust tegelasest, siis nüüd ma loen ja näen, kui huvitav see on, ja tunnen, et ma just nimelt temaga tahaksin rääkida, sest meie maailmavaade ja arusaam elust oli küllaltki erinev. Aeg-ajalt tunnen, kui huvitav oleks nüüd, muutunud ühiskonnas, kuulata tema arvamust ühe või teise asja kohta.
Olen täiesti kindel, et niisugust inimest, nagu oli minu mees, ma enda kõrvale enam ei saa. Ja mul ei ole vaja inimest, kellega pean hakkama uuesti kohanema. Mul on jäänud väga häid sõpru ja tuttavaid nii ülikooli kui ka akadeemia päevilt. Mul on olnud head kolleegid. Arvan, et teatud küsimustes, eriti mis puudutab majandust ja selle edasiminekut, olen olnud ise küllalt jõuline.”

Kas olete enda arvates tugev analüüsija?
“Jah. Mul on sellest kasu olnud ka poliitikas. Panen sageli tähele, et poliitikas analüüsin hoopis teistmoodi, kui need inimesed, kes kunagi ei ole analüüsinud. Kõige halvem on, kui taunitakse ja tehakse otsuseid ainult järelduste järgi. Ühtegi tagajärge ei saa olla ilma põhjuseta. Kui sageli seda unustatakse!
Põhjuste ja tagajärgede seoste analüüsimine oli ju tegelikult 32 aastat minu igapäevane elu. Ei ole võimalik teadustööd teha ilma pidevate diskussioonideta. Sealt tuli ka teadmine, et ainult vaidluses sünnib tõde, kui tõde üldse on olemas.
Kui vastane oma argumentidega, oma teadmistega on tugevam kui mina, siis peaksin ju olema loll, kui temalt ei õpi. Kui suudaksime praegu ühiskonnas niisugust vaidlust tekitada, et teine pool kuulab teise ära, siis jääks väga palju konflikte olemata. Konflikt vaibub diskussioonis. Tunnen sellest ääretult puudust, olen ka püüdnud selgeks teha, et võiksime diskussioone arendada, aga olen aru saanud, et meie elu on praegu nii kiire, et vaidlusteks lihtsalt ei jää aega. Teaduste Akadeemias ütlesime selle kohta: kaua sa jõuad tulistada, kui vahepeal ei lae. Laadimine on teistelt teadmiste võtmine. See andis mulle äärmiselt palju. Kodus ei saa niimoodi vaielda, kodu vajab pehmemaid emotsioone.”

Kas teie perel on mingi eriline traditsioon?
“Meie traditsiooniks on kujunenud nüüd, mil pojad oma peredega omaette elavad, et  igal jõululaupäeval ja lihavõttelaupäeval korraldan piduliku lõunasöögi ja katan laua suure pereserviisiga. Kui terve pere kokku tuleb, on vaja, et kõik ilus oleks. Vanaema Valve võtab siis kätte, mõõdab oma lapselapsed ära ja teeb seinale märgid, kui palju keegi aasta jooksul kasvanud on. Ja sünnipäevi peetakse meie peres sellel päeval, kui tegelik sünnipäev on.
Olen väga tahtnud, et minu lapsed oleksid sama uudishimulikud nagu mina. Et nad ei kapselduks iseendasse ja näeksid oma ninaotsast kaugemale. Mõnes mõttes on see mul korda läinud. Olen Eesti Geograafia Seltsi liige. Mul ei õnnestunud tervele perele selgeks teha, et kui oluline on nende inimestega istuda õhtul kuskil lõkketule ääres, kuulata, mida nad rääkisid olemisest, elamisest, ajaloost. Aga noorema poja Mardiga käisin üheksa aastat igal suvel geograafiaseltsi ekskursioonil. Mina, kes kunagi ei ole suurt huvi tundnud botaanika vastu, võisin jääda seisma keset põldu, kui mõni professor Tartu Ülikoolist ütles äkki, et kas teate, proua, mis asja peale te praegu astusite. Selgus, et seesama kõrreke, mille peale astusin, on maailmas äärmiselt ainulaadne. Kui oleksin niisuguseid muljeid saanud iga päev suurtes annustes, siis see oleks mind tüüdanud. Et  sain neid üks kord aastas kolm-neli päeva, oli see minu jaoks erakordne doping. Hea, et sain seda pojaga jagada.
Nüüd olen püüdnud lastelastelegi pisut rohkem näidata,  kui seda on igapäevane keskkond. Kaks aastat tagasi olime vanima pojapoja Karliga Geograafia Seltsi välisekskursioonil. See oli vaimustav! Läksime läbi Slovakkia, Poola ja Ungari Sloveeniasse. Kõik need igaõhtused telkide ülespanemised ja hommikul kokkupanekud, ühisest katlast söömine ja muud koostoimetamised – suurepärane lihtsalt! Kord aastas olen püüdnud vähemalt kahele oma lastelastest näidata maailma kuulsaid kunstiväärtusi ning ajaloolisi kohti. Olen nendega käinud Itaalias ja Pariisis. See miks, miks, miks? peaks inimeses säilima väga kaua.”

Kas teil kellad ka tiksuvad miks-miks või teevad tik-tak?
(Naerab –- nakatavalt ja laginal.) “Kellad teevad tik-tak. Kui kellad küsiksid miks-miks, tähendaks see, et olen midagi tegemata jätnud. Mulle näib, et üldiselt olen jõudnud päris palju. Uudishimu on mulle edasiviiv jõud – see ütleb mulle, et ma ei tohi jääda istuma; pean teada saama, miks asjad elus ja maailmas toimivad just nii, nagu see tegelikkuses on ja mitte teisiti. Sest võib-olla järgmisel momendil seda olukorda enam ei ole või ei ole mind.”

Miks te läksite poliitikasse –  juhuslikult või teadlikult?”
“Juhuslikult. Minu käest on paljud küsinud, kaasa arvatud ka härra president, kes andes mulle üle Riigivapi ordenit, ütles “Ma ei saa aru, miks te ei olnud Põhiseaduslikus Assamblees?” Ma tean täpselt, miks ma ei olnud Põhiseaduslikus Assamblees.1989. aastal, kui Eestis olid esimesed vabad valimised NSVL Ülemnõukogusse, kui valiti Eesti Kongressi, tehti mulle korduvalt ettepanekuid kandideerida. Aga mulle tundus, et kõik see liikumine ei ole siiras, ei tulnud puhtast südamest, vaid inimesed püüdsid leida endale nö uut nišši, kust nad saaksid edasi minna. Sageli oldi huvitatud šõuga kaasa minemisest. Minu jaoks oli Eesti iseseisvus liialt väärtuslik, et minna tegema lihtsalt populismi. Poliitika on ju paljudele vahend edasitrügimiseks. Mina ei ole mitte kunagi olnud edasitrügija. Olen elus kõik saavutanud iseenda töö ja teadmistega.
Tegin rõõmuga oma raadiosaateid edasi ja juhatasin igasuguseid foorumeid. Kord tulime ühelt suurelt foorumilt ära koos Marju Lauristiniga. Kui ma ei eksi, oli see aprilli lõpul 1992. aastal. Marju Lauristin ütles mulle: “Kuule, Valve, kas sa ei arva, et sul oleks juba aeg poliitikasse tulla.” Olid alanud ettevalmistused 1992. aasta Riigikogu valimisteks. Mina ütlesin vastu: “Marju, sa tead selgesti minu seisukohta, et ma ei ole huvitatud parteisse astumisest.” Ta ütles, et saab minust aru, ei arvagi, et peaksin astuma sotsiaaldemokraatlikku parteisse – mõõdukad teatavasti olid koos sotsiaaldemokraatidega, aga et kui ma tahan õige koha peal õiget asja teha, siis ega mul selleks palju aega enam pole. See oli jumala õige jutt. Kuivõrd tol korral oli Riigikogu valimiste promo suunatud suurtele auditooriumidele, mis istus mulle suurepäraselt, jäin Marju jutu üle mõtlema. Leidsin tõesti, et tema ei sunni mind olema erakonna liige, vaid on võimalik olla mõõdukate juures sõltumatuna. Seal oli muide väga hea seltskond. Nii andsingi nõusoleku. Marju tegi mind kaasates väga õigesti, sest olin vist häälte poolest kolmas, kes Riigikokku pääses. Mäletan, et esimene oli Jüri Toomepuu. Kui meil oli esimene Riigikogu istung, siis Toomepuu tuli minu juurde ja ütles: “Ma tahan näha seda naist, kes on kogunud nii palju hääli”.
Niimoodi see läkski. Esimesed kolm aastat olin Riigikogus sõltumatuna, kuni loodi Reformierakond.”

Mingil hetkel vist oleks teist peaaegu peaminister saanud?
“Oli küll nii. 1994. aastal, kui Laarile Riigikogus umbusaldust avaldati, olin loenguid pidamas Kanadas Halifaxis ühes ülikoolis. President helistas mulle varahommikul ja tegi ettepaneku kiiresti koju tagasi tulla ja uuele ametipostile asuda. Ma usun, et talitasin väga arukalt, et ütlesin kohe “Ei”. 1992. aastal pakuti mulle ju rahandusministri kohta, kui Laar moodustas oma esimest kabinetti. Aga ma läksin Riigikokku puhta lehena, st üksi, parteituna, mul ei olnud oma meeskonda, kellele tugineda. Meeskond oli nendel, kes olid erakonnastunud. Üksik inimene ei tee mitte midagi ei valitsuses ega ka erakonnas. See peab olema tugev löögirusikas, kes midagi ära suudab teha. Minul ei olnud löögirusikat siis ja ei olnud tekkinud ka 1994. aastaks. Tegin oma igapäevast tööd rahanduskomisjoni esimehena ja – ausalt öeldes – millekski muuks tol ajal aega ei jätkunudki. See oli väga hea, et peaministriks sai siis Andres Tarand.”

Presidendiks ei ole te pürginud?
“Ei. Eestis tegelikult ei olda veel valmis naispresidendiks. Eesti inimene vajab tugevat turvatunnet ja seda saab praegustes tingimustes pakkuda muidugi mees.”

Praegu on levinud seisukoht, et võimulolijad räägivad muudkui edusammudest, aga rahva olukord halveneb pidevalt. Mida te sellest arvate?
“Tänavu aprillis sai meie valitsusel ja Riigikogul täis pool meile antud aega. Analüüse tegid nii valitsus kui ka Riigikogu, samuti sotsioloogid. Neist tuli välja mõtlemapanev vastuolu. Nimelt ütles valitsus Mart Laari näol, et selle kahe aasta jooksul on valitsus tegutsenud hindele 4+. Rahvas oma vastustes küsitlustele arvas, et valitsus ja Riigikogu on tegutsenud hindele 3-. Mõlemil on õigus. Kohe seletan, miks.
Valitsuse tegevus on olnud suunatud väljapoole Eestit, ikka selleks, et tagada Eesti iseseisvus. Ollakse seisukohal, et kuulumine Euroopa Liitu ja NATO-sse on vajalik esmajärjekorras ja selleks on vaja anda maksimum teavet Eestist väljaspoole.Valitsus on töötanud pingeliselt hommikust õhtuni selle nimel, et Eesti imagot kujundada välismaal. Et need näitajad, mis Eestist välja lähevad, oleksid positiivsed. See on korda läinud, selles ei ole mingisugust kahtlust.
Samal ajal on valitsus unustanud, et see, kelle arvel seda tehakse – Eesti rahvas, Eesti ühiskond, on väsinud. Rahva kannatus on nagu kummipael – venib ja venib. Ta venis suurepäraselt sel perioodil, kui rahvas ütles, et on iseseisvuse nimel nõus sööma kartulikoori. See aeg on ammu ümber. Rahva kannatus on nii läbi, et kummipael pole üksnes välja veninud, vaid on katkemise äärel. Rahvast huvitab väga vähe, mis toimub väljaspool Eestit ja väljaspool tema kodu; teda huvitab, mis on siin ja praegu: kas tal on võimalik rahulikult vaadata homsesse päeva, kas ta saab oma tänased vajadused rahuldatud või mitte? Valitsus, arvates, et teeb nii palju tööd, ei pea vajalikuks rahvale olukorda selgitada, ja rahvas ei saa aru, mis toimub. Mida kauem see olukord kestab, seda rohkem on rahva kannatus katkemise äärel. Sellepärast leian, et nii valitsus kui Riigikogu oleks pidanud palju rohkem tegema rahva vajaduste rahuldamiseks.
Erakondade asi peaks olema Eesti tulevik, Eesti ühiskonna ja rahva heaolu. Sageli on erakonnastumisel aga need eesmärgid unustatud ja kaitstakse enda erakonna teatud klanni huve. Omavahel ei leita ühist keelt, sest ei ole ühist diskussiooni. See on suur viga.”

Traditsiooniline küsimus: on teil eeskujusid poliitikas?
“Thatcher on olnud suur eeskuju, aga tundub, et Thatcher ja thatcherism on teinud samu vigu, mida nüüd Laar on teinud. Ja ega olegi midagi öelda: Laar on Thatcheri õpilane. Thatcher on olnud üks kõige jõulisemaid naispoliitikuid maailma riikide ajaloos. Aga... Kui püüdsin Thatcherit saada Eestisse esinema 1995.–1996. aastal, siis ütles mulle tema nõunik: ”Ega te ometi arva, proua, et Thatcher käib mööda maailma inimestega kohtumas heategevuse korras, ilma vastava tasuta?” Mina, rumaluke, arvasin küll, et ta tuleb väikest innukat riiki meelsasti aitama lihtsalt missioonitundest. See tõik on mind pannud mõtlema, kas kõik see, mis hiilgab, ikka on kuld.
Ajapikku olen kogunud väga palju huvitavaid mõtteid paljudelt poliitikutelt. Kasuks on olnud liikumine rahvusvahelistes poliitilistes ringkondades, selleks et teada saada, missugused eesmärgid ja taotlused kellelgi on. Aga eeskuju, kelle kohta ütleksin, et tema on mu iidol, tema järele tahaksin minna, mul ei ole.”

Viitasite eespool oma vanusele. Kas ei ole olnud tahtmist jätta aktiivne avalik elu kus see ja teine, olla suvilas, näpud mullas, jalad vees, või teha, mis süda lustib?
“Arvatavasti vaatan meie poliitilisele maastikule ja ühiskonnaelule tervikuna märkimisväärselt kriitilisema pilguga kui hulk mu kolleege. Olen tähele pannud, et mida noorem on minu poliitiline kolleeg, seda rohkem mõtleb ta, missuguseks enda tulevik kujundada ja kuidas elus läbi lüüa, aga mitte selle peale, mis Eesti arengule kasulik on.
Minul läbilöömise muret ei ole, elu on põhiliselt elatud. Küll aga hakkab mind üha rohkem tüütama meil leviv komme end iga hinna eest, vahendeid valimata maksma panna iseenda või oma grupi tahtmiste läbi surumiseks. Kui niisugune grupp haarab enda alla terve erakonna, siis on asi pahasti, sest esikohale kerkivad erakonna, mitte ühiskonna huvid.
Aktiivsest avalikust elust loobumiseks olen esimese sammu teinud. Keeldusin 1999. aastal kandideerimast Tallinna volikokku. Seal oldud kolm aastat jätsid mõru maitse, sest oleksin kolleegidelt oodanud suuremat löögirusikat selle läbiviimiseks, et Keskturu erastamine ei oleks läinud nii, nagu läks. Pärast seda leidsin, et aitab peaga vastu seina jooksmisest.
Ma ei arva, et tahaksin ainult oleskleda, jalad vees või näpud mullas. Olen liialt ühiskondlik inimene, et aktiivsest elust täiesti kõrvale jääda. Kodanikualgatus ja kodanikuühiskond vajavad Eestis jõudu ja tegusid. Mulle on tehtud huvitavaid ettepanekuid osaleda neis ettevõtmistes. Kui tõmbun kõrvale, siis poliitikast, mitte aga ühiskondlikust elust.”

© Linda Järve. Ilmunud lühendatult ajakirjas Elukiri nr 11, 2001.

19.9.17

Karl saatis tervitusi

Ilmselt armastab Karl ristsõnu lahendada. Nimelt tunnustavad paljud meie ristsõnad Rumeenia ainsa linnana Iași't. Igatahes on Karl pikemaks peatumiseks valinud just selle, Rumeenia esimese ülikooli asutamisega kuulsaks saanud linna lähimaad. Pruti jõe kallastel kvaakuvad konnad on selles arvatavasti kõige rohkem süüdi.

Kindlasti on Looduskalendri must-toonekurgede kaamera jälgijad juba aru saanud, et Karl on nende kureperede isa, mida nüüd juba paar suve vaadatud on. Tänavu kasvatas ta koos Katiga lennuvõimeliseks kolm tütart. Kus Kati ja tütred praegu viibivad, pole teada – arvatavasti on ka nemad õnnelikul teekonnal lõunamaale.

Aga Karl on seal Iași kandis juba mitu nädalat ja mitmendat sügist oma pika lennuretke vahepeal jõudu kogumas. Sealsetele linnuvaatlejatele näikse ta olevat hea tuttav. Tema „seljakotist“ ilmuvad ju rännuandmed nii rändevaatluskaartidele internetis kui ka must-toonekurgede hinge- ja eraelust huvitunute arvutiekraanidele. Oma rõngastusnumbrit näitab ta ka meelsasti. Karli on mõni päev tagasi pildistatud ja tema kohta on ilmunud ka kirjutisi. Nendest saab lugeda Looduskalender. ee foorumis (211. lk).

Mulle tegi nende piltide nägemine rõõmu, nagu oleks healt sõbralt tervitusi saanud.

Ja ajal, mil kured on teel soojale maale, on meeldiv ka see, et majaseinad juba praksuvad, nagu ikka kütteperioodi alguses, ja torud on leiged (tänavu nädal aega varem kui eelmisel sügisel).

Foto on laenatud FB leheküljelt SOR Iași, 14. sept 2017.

18.9.17

Tuttav, kes kogus naeratusi


Kord ammu oli mul tuttav, kes kogus naeratusi. Astus lihtsalt tänaval inimese juurde ja palus teda naeratada. Enamasti naeratati. Mõni küsis, miks. Mõni ei naeratanud, vaid vaatas kurja pilguga. Siis naeratas mu tuttav ise. Ta naeratas nii neile, kes talle naeratasid, kui ka neile, kes talle ei naeratanud.

Siis otsustas ta naeratusi jäädvustada. Ostis fotoaparaadi, astus inimese juurde ja palus teda naeratada. Enamasti naeratati, lubati ka pildistada. Mõni ütles kohkunult, et ei taha pildile jääda, sest hambad pole ilusad. Mõni jälle naeratas ka ilma hammasteta. Mõni ei kavatsenudki naeratada, vaid sai kurjaks. Päris pahaseks kohe. Mõni käratas, et ärgu tuldagu teda segama. Siis naeratas mu tuttav ise. Ta naeratas nii neile, kes pildistada lubasid, kui ka neile, kes talle ei naeratanud.

Aastad läksid. Fotosid naeratustest sai järjest rohkem. Kord arvas tuttav, et peaks hakkama neid albumisse panema. Ostis paksu albumi ja fotonurgad ka. Aga suri enne ära, kui pildid albumisse jõudis panna.

Tuttava lesk vaatas veel hulk aastaid neid naeratusi. Ühel päeval aga sidus pildid paelaga kokku ja sõitis sõbrannale suvilasse külla. Vaatasid sealgi neid naeratusi ja otsustasid siis pildid ära põletada. Lõkketules said naeratustest tillukesed lendlevad sädemed. Siis kustusid needki.

Kes ütles, et naeratus on tugevam kui surm?

Pildid internetist, alumisel olev „Naeratav ingel“, tuntud ka kui „Reimsi naeratus“, paikneb Reimsi katedraalil ja on loodud millalgi ajavahemikus 1236-1245.

13.9.17

Tänane vikerkaar


Tänane vikerkaar kl 14.42 pärast tihedat vihmasabinat. Lennuk lendas kaare alt läbi, aga oli nii tilluke, et moblafotole ei jäänud. Sajujärgne õhk oli hingamiseks imepuhas.

Aga muidu tundub mulle, et vana tuttav sügisväsimus on käes.  Kuigi puud pole veel sügiskirevad ja kaselt pudenevad kollased lehed alles ükshaaval. Pihlakad, jah, nemad on ammu punased. Siiski ajavad tuuleiilid mu mõnikord tasakaalust välja.

Siis peaks vaarikamoos aitama. Ei saa ju olla nukker ja viriseda, kui sul on vaarikamoos. Aga mida pole, seda pole. Sööme siis maasikamoosi...

1140.

9.9.17

Linnahalli seinamaalingu kaitseks

Kõrvaloleval pildil on ajakirjalehekülg Manivald Kesamaa luuletusega „Ei tule lõppu inimvoole“. (Seda peaks saama lugeda, kui pildile klõpsata.) See on kirjutatud Tallinna Linnahallile, mis tollal oli tuntud V. I. Lenini nim Kultuuri- ja Spordipaleena. Luuletus ilmus 1984. aasta detsembrikuu Nooruses, esimeses selle ajakirja numbris, millele ma vastse peatoimetajana alla kirjutasin. Olen seda meenutanud oma hiljuti ilmunud raamatus „Nooruse lugu“.

Aga praegu ei taha ma kirjutada oma raamatust, vaid linnahalli suurest seinamaalingust, mis palju kära on tekitanud.

Olgu kohe öeldud, et ma olen selle seinamaalingu mahapesemise vastu. Kuulumata ühtegi erakonda ei pea ma kujundama oma seisukohta poliitiliste mängude alusel. Mina soovin, et noored saaksid selle maalingu, mis tõotab kujuneda üheks vaatamisväärsuseks, lõpuni valmis teha ja olgu see siis noil linnahalli lagunevatel seintel seni, kuni hoonega midagi ette võetakse.

Panin tähele, et noorte seinamaaling kujutab üsna täpselt seda, millest Kesamaa oma luuletuses kirjutab – Eestimaa võlu.

Toona olime linnahallist vaimustuses. Mäletan, et suurte ekskursioonigruppidena käidi vaatamas selle hoone ehitamist – nägin minagi, kuidas selle koha peal, kuhu hiljem lava sai, suur ekskavaator töötas. Suure saali põhivormid olid selle ehitusvaatluse ajal juba ilmet võtmas.

Tuhandete inimestega koos olen ma veetnud linnahallis palju kauneid ja sisukaid tunde. Kontserdid, spordivõistlused, keskkooli vilistlaste kokkutulek, palju-palju muud. Suurepärase akustikaga saal, suur jääareen – kasutasime neid võimalusi ära siis, kui ajakiri Noorus 1986. a 40aastaseks sai, korraldades seal suures saalis piduliku kontserdi oma tuhandetele lugejatele ja hiljem õhtul väikeses saalis meeleoluka koosviibimise toimetusele ja autoritele. Ka Nooruse algatatud Eesti ja Soome noorte suur kultuuriüritus KUVA toimus seal, kinnikaetud jääga jäähallis said soomlaste muusikat kuulata taas tuhanded noored. Miljoonasate esinemist meenutatakse tänini.

Vahepeal on linnahall väga ära lagunenud. Ametkonnad on saamatud ja jõuetud olnud, omanikud samuti. Seintele on soditud kõikvõimalikke nilbusi ja roppusi. Nüüd otsustasid Tallinna kunstigümnaasiumi õpilased ning Pirados Brandi tänavakunstnikud Märt Sultsi eestvedamisel seintele väga ilusa ja sisuka maalingu teha.

Jah, tegijatepoolsete asjaajamistega polnud kõik korras,  omavolitsemise eest tuleks neid trahvida või karistada. Aga noored on oma energia minu arvates seekord suunanud hea eesmärgi teenistusse. Tahaksin väga seda maalingut valmiskujul näha.

Ja tegelikult pole ju noorte süü, et nende tehtud maaling kõiksugustele ametkondadele omamoodi häbimärgiks saab – tehtagu siis ometi midagi, et hoone korda saaks.

Veidi edasi mõteldes võib eeldada, et praegused noored seinamaalijad ka tulevikus oma kodumaa heaks midagi teha tahavad. Aga siin on üks aga – see tahtmine ei kao, kui nende algatust püütakse mõista ja poole pealt maha ei pesta. Vastasel korral, arvan ma, võtavad nad oma tulevikukavadesse Eestist lahkumise. Nii et ka selles suhtes on parem, kui huvitav, omapärane ja kaunis seinamaaling jääb.

Pildi seinamaalingust laenasin Facebookist.

EDIT: 12. sept 2017. Andsin allkirja petitsioonile „Aita Linnahalli seinamaaling lõpuni viia ja säilitada“.

EDIT: 15. sept 2017. Mul oli siin ka petitsioonile allkirja andmiskoha link, aga täna viis see kuhugi, kus vahepeal antud ligi 1000 häälest oli millegipärast saanud 128. Seetõttu eemaldasin lingi.
Kogu see poliitiline pahn, mis seoses seinamaalingu omavolilise tegemisega ja rahastamise valedega on kohalike volikogude valimiste eel üles kerkinud, ei muuda minu jaoks tõika, et noorte loominguline aktiivsus oli kiiduväärt ja graffiti väärinuks mitte mahapesemist, vaid lõpuni tegemist ja allesjäämist kuni selle ajani, mil järjest kiiremini varemeteks muutuv linnahall renoveeritakse või lammutatakse.

31.8.17

August. Lõpp


Tore kuu on olnud.
Vihma ja päikest. Päikest ja vihma. Väsimusest võidusaamist ja väsimusele allaandmist. Veidi kõndimist.
Oma raamatu ilmumist ja teiste raamatute lugemist. Kirjutamist ka - praegu on käsil üks kirjatööke, mis peaks ilmuma millalgi novembris.
Õnnelikke päevi.
Ühe sellise päeva pildihetked on siin.








Mobla-udused pildid, aga hetked ise olid minu jaoks lustakad.
Fotod: 27. aug '17.

29.8.17

Kuidas mu raamatul läheb? - Esimene müüginädal

Muidugi olen põnevil, kuidas mu raamatul läheb.

Täna jagas mõni päev tagasi müügile jõudnud „Nooruse lugu“ Rahva Raamatu biograafiate ja memuaaride TOP 10-s iseendaga 10. ja 11. kohta. Arvatavasti oli TOP-i algoritmis midagi sassi läinud, et just iseendaga. Aga esikümnesse sisenemine oli rõõmustav, sest reklaami pole raamatul olnud.


Apollo veebilehelt ma seda, millisel kohal on minu raamat biograafiate ja memuaaride seas, paraku ei näe, sest millegi või kellegi pärast puudub tal see teemamärgistus ning selle asemel on kirjas „elulood“. Kuigi elulugu on sama mis biograafia, ei ole seda edetabelis üldse näha. Vist on tegu mingi apsakaga.

E-raamatul läheb ka suhteliselt hästi. EDRK-lt sain autorieksemplari ja see võimaldas mu arvutispetsist sugulasel EDRK-ga koos parandada ära tehnilistest probleemidest tekkinud vead e-raamatus. Nii et EDRK-le suur aitäh koostöö eest!

Et Rahva Raamatus on müügil e-raamatu teine variant teiselt tegijalt, palusin ka sealt üht autorieksemplari, et see samuti üle vaadata. /Ei saanud./

Olen teatanud „Nooruse loo“ ilmumisest sõpradele ja kirjutanud siin blogis, samuti teavitasin kolleege Ajakirjanike Liidu listis. Paari endise töökaaslasega Nooruse toimetusest sain kokku, ajasime juttu, tore oli üle hulga aja näha ning mind rõõmustas, et raamat neid rõõmustas.

Kõige toredam on see, et minuni on (seni küll põhiliselt erakirjades) jõudnud mõned vastukajad. Nüüd jääb üle öelda „Nooruse loo“ toimetaja sõnadega:  „Loodan, et raamatut märgatakse, sellest räägitakse, seda arvustatakse. Noorus oli ikka väga märgilise tähendusega ajakiri toona.“

Mina loodan ka.

EDIT: 1. sept 2017. See Apollo apsakas, millest eespool kirjutasin, ei andnud mulle ikka rahu ja ma uurisin asja põhjalikumalt. Avastasin, et selle apsaka tulemusena on minu raamat (täiesti eestikeelne) pandud edetabelis konkureerima venekeelsete biograafiate ja memuaaridega (vt pilti allpool). Teatasin Apollole, et muidugi on päris huvitav konkureerida Galina Višnevskaja ja Julian Semjonovi elulugudega, aga sellest edetabelist ei saa ma küll aimu, milline on tegelik ostjaskonna huvi, ja palusin selle vea parandada.
4. septembril sai korda. Aitäh.

25.8.17

„Nooruse lugu“ on müügile jõudnud


Paar päeva tagasi ilmunud „Nooruse lugu“ on nüüd raamatukauplustesse jõudnud. Ise ma ei ole raamatut veel näinud, aga värskelt välja pandud virnast tegi sugulane täna poes pilti. Samuti on müügil e-raamat.

Vaata ka raamatu blogilehte.

23.8.17

Julian Fellowes „Lõpetamata minevik“


Julian Fellowes
„Lõpetamata minevik“

Kirjastus Varrak, 2017.
Inglise keelest tõlkinud Pille Kruus.

Mulle meeldisid nii telesari „Oru valitseja“, milles Julian Fellowes lord Kilwillie'i mängis, kui ka maailmakuulus sari „Downton Abbey“, mille stsenarist ja lavastaja ta oli. Sestap oli üsna ootuspärane, et ka tema romaani „Lõpetamata minevik“ („Past Imperfect“, 2008) lugesin.

Ehk küll see raamat tõenäoliselt köidab igas eas lugejaid, võivad elamused nende kõikide jaoks olla väga erinevad. Et tegevus hargneb kahes ajas, tolles 1960ndate aastate lõpu lõpetamata minevikus, ja üsna lähedal meie olevikule, 2008. aasta paiku, võivad nooremaid rohkem huvitada tollaste noorte möllupidude ja seltskonnas debüteerimise kirjeldused, mõnevõrra ka see, kes toonastest noortest saanud on, vanemate lugejate jaoks on aga romaan nostalgiline tagasivaade oma noorusajale ja neljakümne aasta vältel toimunud arengutele.

Süžeeliin, kunagiste sõprade ja hilisemate vaenlaste kohtumine, millel üks neist – Damian –  napilt enne surma palub, et teine otsiks üles tema kunagise sõbratari, kellel võib olla temaga laps, hargneb rohkete  tegelaste kaudu järjepanu kuni romaani lõpuni, enne kui jutustaja teatab, kes see laps on. Tähelepanelikum lugeja võis selle küll ka romaani keskel ära aimata, kuid mitte ilmtingimata.

Raamatututvustuses öeldakse, et otsirännakud viivad jutustaja tagasi aega, kus justkui kõik oli muutumises – ja oligi, kuid mitte alati oodatud suunas. Selle muutumise kirjeldusi oligi mul kõige huvitavam lugeda. Fellowes on 1960ndate aastate olustiku kirjeldamises sama täpne, nagu oli filmilindil Downton Abbey’ ülemteener – kõik on millimeetri pealt paigas, iga viimne kui volang ja lipsuke paikneb debütantide kleitidel just nii, nagu nende harmooniline ilu seda ette näeb. Kuid naiivselt üles löödud tüdrukud ise ei olegi nii süütukesed, kui võiks arvata. Nendega juhtub mõndagi. Sama kehtib edevate ennasttäis noormeeste kohta. Ja see on põnev.

Eri ajastute võrdlemine ei ole jutustaja jaoks kerge. Ta ise ütleb, et talle „on kuidagi masendavalt mõjunud see, et ma olen pidanud võrdlema seda, mida me noorena arvasime, et meid ees ootab, sellega, mis tegelikult tuli.“
Isa noogutas. „Tsiteerides sinu vanaema, võrdlemine on võigas.“
„Ja ka  mõttetu, aga see ei takista meil seda tegemast.“ Miskipärast oli mulle tähtis, et ta mind mõistaks. „Aga asi on enamas. Ma ei saa hästi aru, mida inimesed oma eluga peale hakkavad. Damian on võib-olla oma jälje jätnud, kuid keegi teine meist mitte.“
„Kõik ei saa olla maailmakuulsad miljardärid.“
„Ega peagi olema, aga kõigil on tarvis tunda, et nad on osa millestki mõttekast. et nende elul oleks lõppude lõpuks mõte ka laiemas kontekstis. Aga kuhu mina kuulun? Mida mina olen teinud?“


Sündmustiku arengu kõrval on sisukad Fellowesi arutlevad kõrvalekaldumised olustiku ja moraali võrdlustesse, kuidas oli toona ja kuidas on jutustaja otsinguaastatel. Mõned neist võrdlustest sundisid mind ja küllap sunnivad ka teisi raamatu lugejaid võrdlema sealseid olusid siinsetega. Näiteks arutleb jutustaja tema täiskasvanuelu jooksul Londonis toimunud muudatuste üle, „millest kõige suuremad ei ole röövimised ja üleüldine kuritegevus, isegi mitte mustus ja vedelema jäänud prügi, mida keerleb ja uitleb hunnikute viisi reelingute ja plataanipuude vahel, oodates asjatult, et keegi selle ära koristaks. Hoopis purjus inimesed on need, kes on mitte ainult Londonis, vaid peaaegu kõigis linnades tänavapildi kuulekate kodanike jaoks parajaks põrguks muutnud. /---/ Miks ei saa tänapäeva riigijuhid aru, et nende ülesanne on kontrollida antisotsiaalset käitumist, mitte inimese eraelu, reguleerida meie tegemisi seoses teistega, mitte neid, mis puudutavad vaid meid endid? Vahel tekib paratamatult tunne, et meie kultuur on lõpukorral, pidevas eituses, keerleb tühikäigul.“

Kirjutasin need tsitaadid siia ja mõtlesin, et peletasin Fellowesi raamatu ühiskondlikuma poole esiletoomisega ehk eemale need, kes kergemat lugemist otsivad. Ei maksa peljata, Fellowesil on õnnestunud vaaritada maitsekas ja paeluv segu, millest leiavad lugemisväärset nii näiteks naistekate sõbrad kui ka need, kes raamatutest tõsisemat mõtlemist otsivad. Niisuguste segude tegemise retsept on tal hästi käes, sestap võiks „Lõpetamata minevik“ ka värvikaks ja vaatamakutsuvaks filmiks saada.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Vt samal teemal: blogis Sõber Raamat.

16.8.17

Tasapisi

Ei näe enam erilisi põhjusi maailmaasjades sõna sekka öelda ja laseksin sellel rongil rahulikult ära sõita. Õigupoolest arvan, et tegin väga hästi, kui aastaid tagasi avalikust elust kõrvale tõmbusin – pensionilejäämine andis selleks hea võimaluse, ka takistab jupsiv tervis paljudest asjadest osa võtta.

See kõrvaletõmbumine on andnud mahti ennast ja teisi, maailma toimumist ja aja kulgu rahulikult, kusagile kiirustamata jälgida. Varem või hiljem peaks küllap igaüks selleks aega võtma.

Sellest blogist siin hakkab kuidagi üha rohkem raamatumuljete blogi kujunema. Praegu on lugemisjärg Julian Fellowesi „Lõpetamata  mineviku“ käes, mis mulle päris hästi sobib.

Minu enda uut raamatut „Nooruse lugu“ märkasin internetis  raamatupoodides eilsest juba müügil olevat e-raamatuna. Sellena, mille EDRK tegi. Rahva Raamatus minu teada tuleb müüki e-raamatu teine variant, teostajaks Flagella. Päris huvitav oleks vaadata, mille poolest need erinevad, aga e-raamatute  autorieksemplari ei ole mulle vist ette nähtud. (EDRKlt sain 22. augustil ka autorieksemplari, aitäh selle eest. Koostöös said tehtud e-raamatusse tehnilistel põhjustel tekkinud vigade parandused.)

Paberraamatu ilmumiseni on nüüdse seisuga jäänud vist veel mõni päev. (Raamat ilmus 22. augustil 2017.) Minult on küsitud ka esitluse kohta, kirjastuski küsis, kas soovin esitlust, aga kaldusin sinnapoole, et ei soovi (põhjus selleks on üldjoontes kirjas esimeses lõigus).

13.8.17

Stephen King surmast ja kirjutamisest

Lugesin järjest kaht Stephen Kingi väga erinevat raamatut, mille ühisnimetajaks ootamatult tõusis auto alla jäämine.

„Lemmikloomasurnuaid“ (nagu see pealkiri on eesti keelde ümber pandud, originaalis siis „Pet Sematary“, 1983; mina aga lugesin seda hoopiski vene keeles) on väga lühidalt öeldes üsna mõtlemapanev raamat lastest ja surmast, sellest, kuidas saada üle või mitte saada üle sellest, kui su kallid surevad, kui su lemmikkass auto alla jääb, kui sama juhtub su lapsega. Kas leinates loobuda ja alla anda või püüda midagi teha, et neid tagasi tuua, sest õudukates, mille spets King on, on ju kõik võimalik.

Olulisel kohal on raamatus lapsed, kelle kohta King kirjutab, et kunagi arvati, et peamine on hoida lapsi teadmatuses surmast, sest surm on saladus, õudus, millest lapsed ei pea teadma. Umbes samuti, nagu kuninganna Victoria aegadel arvati, et lapsed ei peaks midagi teadma seksist ja sellest, kust tulevad lapsed. Nii näebki peategelane oma tütres klassikalist näidet lapsest, kes on üle elanud tähtsa perioodi oma elus – teadasaamise surmast, aga seda veel ei mõista. Aga võib-olla ei saagi seda mõista ei lapsed ega täiskasvanud, sest minevik on nagu kiri, mida ei saagi täiesti läbi lugeda.

Mu esmamulje Stephen Kingist oli väga hea.

Teisena võtsin käsile tema kirjapaneku sellest, kuidas kirjutada raamatuid ehk memuaarid kutsetööst. („On Writing: A Memoir of the Craft“, 2000).

Autor väidab, et sai alles neljakümnesena aru, et peaaegu igat ilukirjanikku, kes on oma elus mõne rea avaldanud, on tabanud kellegi süüdistus, et ta raiskab oma jumalast antud annet tühjale-tähjale. Kas kirjutad raamatuid või maalid või voolid või laulad, see on ükskõik, sest ikka püütakse sinusse sisendada häbitunnet selle pärast, mida sa teed.  Selle väite taustal võib öelda, et Kingi ei häbistata ka selle raamatu puhul ja „On Writing“ on pälvinud eduka raamatu maine, kuigi taolisi raamatukirjutamise õpetusi on ingliskeelses kirjandusmaailmas palju.

Huvitav on raamatu esimene osa, kus King pajatab oma eluteest, kirjanduseni jõudmisest, olulisest toest ja armastusest, mida talle on andnud tema naine Tabitha, ühest või teisest seigast, mis on põhjustanud nii või teisiti kirjutamise. Teine osa tutvustab kirjanikuameti peensusi, autori töölauda alates grammatikast, lausetest ja, mis tema meelest veel olulisem, lõikudest. Ja tasapisi kulgeb King sõnakasutuse  õpetamisest teema arenduse ja haaravuse juurde.

Kolmas osa tuli sellesse raamatuse täiesti planeerimatult, aga on võib-olla üks põhjus, miks lugejad raamatust nii haaratud on. Selles kirjeldab King üksikasjalikult, kuidas ta 19. juunil 1999 auto alla jäi ja vaevu eluga pääses. Kui ta suutis taas jätkata kirjutamist, seisiski tal kõigepealt ees vajadus lõpetada „On Writing“.

Nüüd teen Kingi lugemises väikese vaheaja, kuigi tema krimitriloogia on järge ootamas.

Siia aga panen selle blogi vikerkaarepiltide täienduseks tänaõhtuse värvikaare – taas tuli see kaunis ilming mulle ühe vihmasagara ajal koduakna taha külla. Eks ole seegi mõnedes pärimustes sild elu ja surma vahel.

3.8.17

Tempora mutantur et nos mutamur in illis

Rääkisin telefonis ammuse sõbrantsiga. Ta ütles, et jäi nüüd pensionile ja tal olevat aega minuga kokku saada, tööd ja tegemised ei ole enam segamas, noh, et ei ole ju juba viis aastat näinud.

Üritasin täpsustada, et julgesti seitse tuleb ära.

Kui hakkasime siis meenutama, millal viimati nägime, selgus, et üksteist aastat tagasi – teisisõnu, vahetult pärast mu pensionilejäämist, mil kirevast seltsielust tagasi tõmbusin.

Ei  oskagi seisukohta võtta, kas nüüd peaks olema kiire kokku saada.

Ise üritasin neil päevil taastada üht umbes aasta tagasi kokku kuivanud kirjasõprust. Aga sellest vist ei tule midagi välja.

Vanadel ladinlastel oli õigus, et ajad muutuvad ja meie koos nendega.

Juulis tegin päris palju tööd (oma raamatu viimase trükieelse korrektuuri, mõned väikesed teiste tekstide toimetamised jms). Üle hulga aja oli seda harjumatult palju, väsisin kuidagi ära.

Blogimislainel ka eriti ei ole olnud ja vist niipea ei olegi, sest...

... avastasin Stephen Kingi ja hakkasin teda järjepanu lugema. Tuli meelde, kuidas umbes 30 aastat tagasi, kui Singapurist Melbourne'i lendasin, istus mu kõrval lõhkistes teksades noormees, kes süvenenult kogu tee mingit Kingi raamatut luges. Toona mõtlesin, et peaksin ka vaatama, millest King kirjutab. Nüüd siis on see aeg kätte jõudnud.

Esimesena võtsin käsile „Lemmikloomasurnuaia“ (1983), seejärel vaatan tema loomingulisse kööki – „On Writing“ (2000), siis riburada edasi. Muide, millegipärast olin Kingist kogu aeg mõtelnud kui klassikust, kellel 100. sünnipäev läheneb, aga nüüd märkasin, et ta on minust aasta noorem, seega täitsa oma poiss…

30.7.17

Saan nüüd saladuskatet kergitada...


EELTEADE: Võin nüüd siis saladuskatet kergitada ja oma lugejatele seda välja öelda, millele seni siin blogis vaid paar korda vihjanud olen. Eelmisel aastal tegin kirjastuse palvel päris kaua kirjatööd. Nüüd, augustis on sarjas „Aja lugu“ selle viljakesena ilmumas mu raamat „Nooruse lugu“.

Sellest andis täna teada kirjastuse Petrone Print veebileht:
https://petroneprint.ee/raamatud/nooruse-lugu/

Tänan Eesti Kultuurkapitali loometöötoetuse eest.

Aitäh toimetaja Ruth Mägile, keeletoimetaja Riina Tobiasele ja kujundaja Margit Randmäele.

Tegin siin blogis „Nooruse loole“ ka eraldi lehekülje, kuhu saab tulevikus kirja teave ja muu, mis raamatuga seostub.

Täiendan seda postitust ka tekstiga raamatu tagakaanelt:

Ajakiri Noorus oli ilmumise ajal (1946–1997) ülipopulaarne. Laialdasest levikust ja tohutust lugejahuvist hoolimata kadus see aga olematusse, et nüüd elada mälestustes ja legendides. Miks nii juhtus? Ajakirja tegemisest, tsensuurist, loomingulistest õnnestumistest ja ebaõnnest on oma vaatenurga kirja pannud Linda Järve, kes oli Nooruse peatoimetaja aastatel 1984–1994.

See raamat on lugu lugudest. Eesti noorte elust nõukaajal ja pärast meie taasiseseisvumist. Sellest, mille keskel ja millest elasid praeguste noorte vanemad ja vanavanemad. Mis neid rõõmustas, mis neile muret tegi. Mitmesugustest aastatest, sealhulgas riigile ja rahvale murrangulisest ajast.

Raamat on ka lugu ajakirjanike ja autorite esimesest, teisest ja kolmandast noorusest. Üsna kindlasti leiab lugeja siit tuttavaid nimesid, võib-olla isegi enda oma. Tegid ju ajakirjas esimese trükiproovi näiteks Triin Soomets ja Kaie Ilves, usinad kirjutajad olid Kärt Hellerma, Märt Luige, Hille Karm, Hans H. Luik, aga ka Tõnu Trubetsky ja Andrus Kivirähk, pilte joonistasid Lembit Remmelgas ja Hillar Mets.

See on Nooruse lugu.


Lisan siia ka, et see ei ole kirjaniku, vaid on ajakirjaniku raamat.

EDIT: 16. august 2017. E-raamat (1. variant, EDRK) eilsest müügil.
EDIT: 21. august 2017. E-raamat (2. variant, Flagella) tänasest müügil.
22. august 2017. Raamat ilmus.

22.7.17

Vaatamisi: „Katariina“ („Екатерина“, Vene, 2014)


Eile märkasin, et ETV+-s näidatakse praegu argiõhtuti Vene seriaali „Katariina“ („Екатерина“, 2014), mis võib olla maiuspalaks ajaloo- ja kostüümidraamade huvilistele.

See on film Katariina II-st ehk, nagu teda rohkemgi tuntakse, Katariina Suurest (1729—1796), alates tema saabumisest Venemaale 1745. a, mil ta oli alles Anhalt-Zerbsti printsess Sophie Friederike Auguste, kes pidi abielluma Vene troonipärija, kohtlase Peeter III-ga. Katariina nime sai ta õigeusku astudes Venemaa keisrinnalt Jelizavetalt. Katariina II valitses Venemaad 34 aastat.

Katariinat mängib Marina Aleksandrova (pildil ülal), kellele on ette heidetud, et ta välimuselt ei ole keisrinna sarnane. Esimesed kaks osa ära vaadanuna võin öelda, et noorukese printsessina on ta päris meeldiv, suutes välja mängida nii neiu ootusi kui ka pettumusi.

Lisaks kaunitele naistele on filmis palju meeste salasepitsusi, õukonnaintriige ja armuseiklusi, mille vastavuses ajalootõele maksab mõnikord kahelda, aga mis põnevust lisavad.

Keisrinna Jelizavetat (1709—1762), kes unistab troonipärija ilmaletoomisest, aga seda ei saa ning selle asemel igasuguseid asendusplaane mõlgutab, mängib praegusaja Venemaa üks tuntumaid näitlejannasid, kes ennast ise eestlannaks peab. Julia Aug (pildil kõrval)  on sündinud Peterburis, elanud lapsena Narvas ja õppinud sealses keskkoolis, saanud vanaemalt selgeks eesti keele, mis küll on veidi rooste läinud, aga mille taastamist ta peab kegesti võimalikuks. Keisrinna Jelizavetat mängib ta hästi ja on selle rollitäitmise eest saanud palju tunnustust nii preemiate kui ka kiidusõnade näol.

Praegu on veel mõni päev võimalik kaht esimest osa järelvaadata, esmaspäeva õhtul on ETV+-s kolmas osa. Seriaali esimesel hooajal oli 10 osa, ETV+-s on film vene keeles, võimalik, et internetis leidub mujal ka ingliskeelsete subtiitritega. Seriaali teiseks hooajaks võib pidada 12osalist Екатерина. Взлет, mille peaosaline on samuti Marina Aleksandrova ja mida saab tervikuna vaadata YouTube'ist.

Mina igatahes jätkan vaatamist põnevusega.

Pildid: filmiposter ja -kaader.

17.7.17

Kõige ilusam taevas?


Kus on kõige ilusam taevas?

Tavavastus kõlab: kodumaa taevas. Aga kui see välja jätta?

Loen sageli ühe hispaanlanna blogi. Viimati kirjutas ta inglise kunstniku John Constable'i (1776—1837) maalidest. Kiitis nende taevast kui kõige kaunimat ja omapärasemat, mida ta teab ja mis talle hinge läheb. Nii pilvi ja tormiaimust kui ka taevasina.

Constable'i maalide taevast on teisedki kiitnud. Väidetavalt sõidetakse tema maalide taeva otsingul spetsiaalselt Inglismaale. Et näha neid pilvi. Ja see jääb igaveseks meelde.

Panen siia ühe Constable'i 1821. aasta taevahetke. Ning tema Salisbury katedraali vaate 1831. aastast. Ta oli usin taevamaalija, katsetas ikka ja jälle, kuidas tõepärasem ja mõjuvam välja tuleb.

Vihmapilvede all kasvanuna ei otsinud ma mõned aastad tagasi Inglismaal reisides mitte pilvi, vaid rohelist värvi.

Aga hispaanlanna mõtiskluse teeb minu jaoks huvitavaks see, et minu meelest on kauneim taevas hoopistükkis Hispaanias, servapidi ka Portugalis. Mida lähemal sellele, kui maa äär kohtub ookeaniga, seda ilusam. Nii eriliselt kõrge, läbipaistev, kergete pilvede lennuga. Neil puhkudel, kui olen Pürenee poolsaarele sattunud – kahjuks ei ole seda olnud kuigi palju – kasutan iga võimalust selle taeva nautimiseks.

Eks sõltub ju palju sellest, kas taevavaataja otsib laotusest rahu või äikeseaimust. Iga hetk on isemoodi, mõni hetk jääb meelde. Aga kus on sinu kõige kaunim taevas?

15.7.17

Blogirännud – 8: kui ajakirjandus on mannetu

Elupõlise ajakirjanikuna, kes nüüdseks on aktiivsest tegevusest küll üsna eemale jäänud, on mul ühtaegu ebameeldiv ja meeldiv tunne, kui näen, et mõni blogija ajakirjandusest mäekõrguselt üle on nii teemasid tõstatades kui ka neid käsitledes. Ebameeldiv sellepärast, et ajakirjandus jälle kord mannetu on. Meeldiv sellepärast, et uuesti veendun, kui asjalikke ja teraseid inimesi maailmas leidub.

Mõni päev tagasi nägin, et Eesti Ekspress (või on see Delfi) on taas välja pannud  2012. aasta loo hooldehaiglas kannatavast tuntud filmimehest. Lugu kogub klikke ja on päeva loetavamaid makstud lugusid. Leht teenib selle pealt häbenemata. Kui lugejad vana väljapanekut kritiseerisid, ilmus pealkirja märge, et tegu on arhiivilooga. Iseenesest poleks selles ju midagi paha, kui lugu ei  kisuks lahti leinajate vanu haavu, sest mees on juba neli aastat surnud, ja annaks uusi teadmisi, näiteks ülevaate sellest, kas nonde aastate vältel midagi muutunud on, olgu paremuse või halvemuse poole. Aga seda ei ole.

Samal ajal on Tavainimese blogis selle teema süvakäsitlus – sellest, kuidas on lood praegu. Tavainimene on üldse täpse ja konkreetse mõtlemisega, probleeme märkav ja kajastav, aga see tekst on eriliselt tugev. Soovitan lugeda. Valus hakkab...

Elust ja inimestest kirjutavad mu meelest alati huvitavalt ja piltlikult (kuid Tavainimesest erinevalt) Ritsik, Tilda ja tarakanid, Vaalade kalmistu, veel mitmed teised, kellest kirjutan ehk edaspidi, sest mul on tahtmine taas ellu äratada oma blogirändude rubriik, mis täpselt aasta tagasi tukkuma jäi.

6.7.17

31. Pärnu filmifestivali filmid elamise kunstist

Sel nädalal näitab ETV 31. Pärnu filmifestivali peateemat „Elamise kunst" käsitlevaid filme. Neid on kuus ja televaatajad saavad parima valida Eesti rahva auhinnale. Mark Soosaare sõnul näidatakse, kuidas oma saatusest tugevamad inimesed on oma elust ning tööst kujundanud kunstiteosed. Kiita tuleb võimalust nii eel- kui ka järelvaadata endale sobival ajal. Olen oma muljed (kaldkirjas) pannud kirja enam-vähem kohe pärast vaatamist.

1. „Hiina van Goghid“ („China's van Goghs“, Hiina/Hollandi 2015).

Pressiteatest: Zhao Xiaoyong on pärit kaugest Hiina kolkakülast, aga oma elu üles ehitanud linnas, kus ta koos abikaasa ning sõpradega on  kuulsa hollandlase maalidest 90 000 koopiat valmistanud, mis Euroopas turistidele kaubaks läinud. Kui mees lõpuks Amsterdami jõuab ning seal Van Goghi originaalidega kohtub, siis tabab teda üsna kopsakas üllatus. Otsus alustada omaenda kunstnikuelu küpseb kähku.

Kaasahaarav, intensiivne ja meeldejääv film. Mulle meeldib värvikirevus ja seda oli küllaga, nagu ka paeluvaid vaateid nii Hiinast kui Hollandist. Päris kurb oli näha hetke, mil 20 aastat Van Goghi maale kopeerinud kunstnik avastas, et tegelikult on ta kogu aeg kasutanud valesid värvitoone, sest ta on maalinud fotode järgi, originaal on aga hoopis teistsugune. Peategelasest hakkas kahju ka siis, kui selgus, et tema mahukas töö on toonud talle ainult napi sissetuleku, samas on tema „partner“ Hollandis müünud neid koopiaid umbes kümme korda kallimalt. Ka lootis peategelane, et tema koopiaid on ostnud mingi suurem kunstigalerii, aga Amsterdamis  selgus, et tegu on suveniiriputkaga.

Ehmatavalt mõjus arusaam koopiate tegemise massilisusest. Ei ole ju Van Gogh ainus, keda nii suures mahus kopeeritakse. Sellest matkimisest on saanud omamoodi tööstus. Mõtlesin filmi vaadates, kui paljud neist hiina turistidest, kes maailma kunstimuuseume täidavad ja pidevalt väljapanekuid filmivad, võivad sisuliselt olla selle tööstusharu – matkimiskunsti – osalised. Ja kui paljud neist võivad olla enda poolt kopeeritava kunstniku originaalide nägemiseks kogunud aastaid reisiraha, et siis kohale jõudes avastada, et nende tööd on aidanud tellijatel rikastuda ja et neid sõna otseses mõttes nööritakse. Ning samasugune kopeerimine käib paljudes muudes eluvaldkondades, näiteks mood, arhitektuur jt.

Mitmesuguseid mõtteid tekkis hiinlaste filmi vaadates nii palju, et kõigi siia kirjapanemine nõuaks juba eraldi blogipostitust.


2. „Vallaslaps“ („Horugen“, Rootsi 2016)

Sünge joonisfilm on selle autori kunstnik Knutte Westeri vanaemast Hervorist, kes tuli 1909. a ilmale vallaslapsena. Tollases Rootsis oldi vallaslaste suhtes halastamatud. Hervori ema kihutati rasedana kodust minema kui hoor, ka tema sohilapse käekäik oli kurb. Masendav pildikeel annab väikese tüdruku eluraskused rõhuvalt edasi.

Väidetavalt on kunstnik teinud filmi jaoks ligi 800 joonistust, millest on ka kunstimuuseumides näitusi olnud. Mulle aga pakkusid enamat huvi vanad dokumentaalkaadrid rootslaste elust. Tegemist on sedatüüpi filmiga, mille teema on autorit vaevanud kaua-kaua ja filmitegemine on aidanud sellest painest vabaneda.


3. „Amazona“ („Amazona“, Kolumbia 2016).

Pressiteatest: Pärast vanema tütre traagilist surma jättis filmi autori Clare Weiskopfi ema maha oma ülejäänud pereliikmed ja kadus Amazonase ülemjooksule. Kolmkümmend aastat hiljem otsib Clare ema Kolumbia vihmametsadest üles.

Millegipärast mõjus selle treiler mulle seekordse televaatajate hääletuse filmidest kõige kutsuvamana, seepärast vaatasin eelvaatamisest. Oli küll huvitav, kuid mõneti veniv. 


Ema Vali elukreedot, mis asetab ta enda ettepoole oma väikestest lastest, ma õigeks ei pea. Kohati on Val väga egoistlik, kuid arvab, et tal on selleks õigustus: tema elu on tema elu. Ta on looduskatastroofi tõttu kaotanud vanima tütre, ilmselt pole kuigi palju sidemeid vanuselt järgmisega, kolmas tütar, filmi autor püüab ema mõista, sest on ka ise emaks saamas ja tahab olla teistsugune – luua oma lapsele stabiilse kodu. Ja veel on Valil poeg, kelle elu täiesti untsu minemas. Igavene probleem, kas vabaduse valik teeb õnnelikuks.

4. „Spandex Sapiens“ („Spandex Sapiens“, Soome 2015).

Pressiteatest: Kanadas üles kasvanud ja nüüd Soomes elav mees vaatab ennast kõrvalt ning püüab oma ainsast elust kujundada kunstiteost, kus peale tema on tegelasteks ka partnerid areenilt. Intiimseks läheb film siis, kui 40-aastane „maadluskunstnik“ ning rockstaar Michael kiindub naismaadlejasse Jessicasse.

Selle filmi eeltutvustuse põhjal arvasin, et jätan selle päris kindlasti vaatamata. Mõtlesin siiski ümber ja otsustasin vaadata algust, mis aga mind ootamatult köitis ja lõpuni vaatama meelitas. Michael Majalahti on otsustanud mitte olla  "kõike seediv hall sült" ja temast on saanud kuulus Starbuck, profimaadleja, rokkar ja kunstnik, kes esineb sageli filmides. Maadlejana on ta populaarne ka Jaapanis. Oma alal osav showmees. 

Film on tänu sellele mitmekülgsele karakterile hästi dünaamiline ja hoogne, kohati on kadumas piir dokfilmi ja mängufilmi vahel, siis jälle pöördutakse tagasi elulookirjelduse poole. Huvitav on transvestiiditeema. eriti selle seos samuti tugeva profimaadleja Jessica Love'iga, aga ka maadlejate tõsimeelsed arutlused naistest, nais- ja pereküsimuse lahendamine üldse.

Pärast filmi uurisin Wikipediast Michael Majalahti kohta ka rohkemat. Mõnikord on huvitav oma harjumuspärasest filmivaatamise maailmast välja astuda, et näha seda elu, millesse muidu tõenäoliselt ei sattu. Minu jaoks osutus „Spandex Sapiens“ üheks seekordse filmivaliku põnevamaks tükiks.


5. „Kui kastepisar päikeses“ („Like Dew in the Sun“, Šveitsi 2016)

Pressiteatest: Ameerika filmilooja Peter Entelli esivanemad on pärit Ukraina sajanditagusest juudikogukonnast. Nüüd elavad Peteri sugulased kahel pool rindejoont. Hoolimata pidevast raketitulest ja iga päev langevatest kaasmaalastest, on filmilooja lähedastel õnnestunud rahulootust mitte kaotada.

Seda filmi on väga raske kommenteerida. 1952. a Ameerikas sündinud filmimees Peter Entell, kes elab ja töötab Šveitsis, otsib oma juuri. Sada aastat tagasi pidi tema kaheaastane vanaisa koos perega lahkuma Esimese maailmasõja sõjaeelsest Ukrainast. Sinna jäänud sugulaste järglased elavad nüüdki kahel pool rindejoont. Entell otsib neid, mõtiskleb sellest, miks mõned maad on kogu aeg sõdade tallermaad, kuigi inimesed tahavad elada rahus. Palju surma, noored sõjamehed, palju lootusetust ja lootust ühekorraga, südamlikud laulud...

Režissööri intervjuust 2016. a: „I think the land and the people go together. It’s very fertile land located on a plain. Everyone can travel through there. It’s a crossing point. Turmoil I think it’s in our nature. All the data is there to support that anger and violence and killing is there and probably will always be there. I’m not very hopeful that humankind will overcome our aggression. I think we are an aggressive species. I do also believe in goodness. I believe we can also be generous and kind to each other. We have to act to find peace. The need for it is there.“ (Allikas: https://indienyc.com/2016-idfa-interview-peter-entell-director-like-dew-sun/)

6. „Naine ja liustik“ („Woman and the Glacier“, Leedu/Eesti 2016)

Kasutasin taas eelvaatamise võimalust. Filmi „naine“ on leedu glatsioloog Aušra Revutaite, kes elab juba üle 30 aasta üksinduses 3500 meetri kõrgusel Tjan-Šani mäestikus Tujuk-Su liustikujaamas. Nõukogude ajal oli Kasahstanis palju liustikujaamu, nüüd on need enamasti mahajäetud, kuid mõnedes peavad üksikud pühendunud teadlased oma võiks öelda igavest valvet.

Hästi on edasi antud liustiku n-ö hingeelu ja seda, et sealne karmus ja valvelolek on saanud põhiosaks napisõnalise Aušra loomuses. Aktuaalne teema kliima soojenemisest ja liustike sulamisest. Palju loodusvaateid ja -hääli. Lavastaja on püüdnud kujutada looduse majesteetlikkuses tekkivat üksildust. Dokumentaalfilmina on see minu jaoks siiski suhteliselt infotühi, pigem peaksin seda loodusfilmiks. Peategelase kohta oleksin tahtnud rohkem teada saada – peab olema väga vapper või väga elus pettunud, et suuta niisugustes tingimustes töötada ja elada. Kas see on töösse põgenemine või teadmine oma vajalikkusest?

Lihtsalt niisama märgin, et nii „Amazonas“ kui ka selles filmis on olulisel kohal kass. Kui vihmametsade kass vaevles sünnitusvaludes ja osa ta ilmaletulnud poegadest madudele söödeti, siis liustikufilmi kass ja koer on oma perenaise ainsad kaaslased, kusjuures koer kassi lakkamatult kiusab.


Illustratsioonid on kaadrid filmidest.

Kokkuvõtteks (9. juulil): Eesti rahva auhinna sai „Vallaslaps“. 
Mina andsin oma hääle hiinlaste Van Goghi filmile.

Kaks aastat tagasi kirjutasin 29. Pärnu filmifestivali televaatajate hääletuse kooselu-filmidest põhjaliku postituse. Eelmise aasta festivalifilmid ja -teema mind nii palju ei kõnetanud, et oleksin neist kirjutamiseni jõudnud.

30.6.17

Hüvasti, juuni!


Nii palju õisi tol põõsal ma varasematest suvedest ei mäleta. Ja tänu jahedusele õitsesid jaaniroosid sel suve hakul tõesti jaanipäeva paiku, mitte varem. Põõsas sättis end südamekujuliseks, nagu soovinuks oma tundeid näidata. Puhas armastus!

Nii jahedat suve algust on küllap varemgi olnud, aga taas ei mäleta ma, et nõnda pikalt ja pidevalt.

Juuni on mulle aastast armsam kui muud kuud. Võin kujutleda, kui ahnelt ma tollal ammu pärast sündi juunikuu esimesel õhtul terve kuu uusi eluhääli sisse ahmisin.

Terve kuu, aga ma polegi midagi erilist korda saatnud. Või kas peabki alati eriline olema? Kui ennast kellegagi ei võrdle, on hing rahul ja seda erilisust polegi vaja. Kui keegi sind teistega ei võrdle, on hing samuti rahul ja võimalikud solvumised jäävad olemata. Sellist laadi tõdemusi on ikka ja jälle tehtud; mina lugesin neid viimati Tõnn Sarve hästi läbitunnetatud e-raamatust „Kuidas olla“, mis oli mu juunilugemistest üks sisukamaid.

Moblafotod: 26. juuni ja 29. juuni.

24.6.17

Jaaniudumuidujuttu

Juba hulk aega näib mulle, et sel aastal on mu kodukandis pääsukesi palju vähem kui varasematel suvedel. Õigupoolest ei olegi ma neid ei ühe- ega ka mitmekaupa tiirutamas näinudki. Olen arvanud, et selle põhjuseks on lähikonna paneelikate katuste üldine uuendamine – palju pesi on selle käigus lõhutud, pääsukeste vähenemist võis juba eelmisel aastal märgata. Aga võib-olla on põhjuseks suhteliselt jahedad ilmad või putukate vähesus? Võib-olla kõik kokku. Igatahes tunnen ma pääsukestest puudust.

FB-sõbrad arvasid asjast nii ja naa, kuni selleni välja, et hoolimatu inimtegevuse tagajärjel puuduvad lehmad ja kärbsed, seepärast pole ka pääsukesi. Ja poliitikuid kippusid nad ka süüdistama. Noh, lehmi ei ole Mustamäel küll ka varasematel aastatel olnud…  Aga päris huvitav oleks teada, kas blogilugejate kodukandis üle Eesti on pääsukesed endiselt alles?

* * *
Looduskalendrist vaatas jaanihommikul vastu paks udu. Kalakotkas oma kahe titega oli kui udus hulpiva laeva kapten. Panen selle päikesetõusu eelse ilusa ja kuidagi müstilise kaadri siia. Ju oli udukuningaski jaaniööd tähistamas või varjas oma linikutega Koidu ja Hämariku kohtumist.


* * *
Lugesin eile Katrina Helsteini blogist muljet Andrzej Wajda filmi „Järelkujutis“ kohta. Ma ei ole seda filmi näinud ja ilmselt peaksin vaatama. Aga väga tuttavlikuna mõjus mulle Katrina arvamus, mis endisaja ajakirjanike tööd puudutas. Ega ju eriti palju ei teata sellest, et ma aastatel 1994-1999 Õhtulehes töötades mõned aastad linna- ja majandusosakonda juhatasin. Õhtuleht oli tollal teistsugune kui praegu, kirjutas hästi palju linnauudistest ja -probleemidest. Käisin vist küll enamikel Tallinnas tol ajal käsil olevatest suurematest ehitustest, tutvustasin neid juba alates arhitektide ja planeerijate tööst ning nurgakivi panekust. Iganädalastel  linnavalitsuse istungitel või vähemasti nendejärgsetel pressikonverentsidel ja sageli ka volikogu istungitel käies sain palju andmeid kavatsetava kohta. Jne.

Just seepärast tekkis mul Katrinat, keda ma ei tunne, lugedes tunne, nagu ta oleks paljut selle osakonna, kuhu kuulus eri aastatel 5-7 inimest, tööst oma silmaga näinud. Igatahes mõjus tema kirjutatu mulle hea meeldetuletusena (loodetavasti ta ei pahanda, kui teda tsiteerin): „Vanasti, siis kui oli veel ajakirjanikke, kes tahtsid kirjutada lugusid sellest, mis toimub linnas või vallas, siis käisid nad muide volikogu istungitel, kuulasid, mida linna- või linnaosa- või vallavolikogu otsustas või mis oli otsustamise järgus, otsisid lood üles ja teavitasid sellest inimesi pikemalt ette. Käisid äkki isegi korteriühistu rahva juures, tellija juures, tõenäoliselt ka mõne laiema silmaringiga  urbanisti juures, palusid kommentaari, uurisid, kas on ikka kasulik, et see projekt siin või seal valmis saab, ja kellele see kasulik on, kaua aega enne, kui keegi hull või vähemhull puu alla telkima ronis.“

* * *
Üks võhivõõras inimene tegi mulle täna rõõmu. Ta on üsna eakas, minustki palju vanem, aga varasematel aastatel üritas iga päev meie pika maja ümber ringi või paar jalutada. Nüüd ei olnud ma teda talvest saati näinud, aga keskpäeval astus ta oma tipa-tapa-sammu jälle. Hea oli näha, et inimene on elus.

16.6.17

Batalovist


Eile teispoolsusse lahkunud Aleksei Batalov oli mu ema lemmiknäitleja. Mulle meeldis ta ka, oli aval ja siiras, elutruu ja usutav, mängis huvitavaid inimesi. Pälvis oma rollide eest kõikvõimalikke autasusid. Ja need silmad...

Sündinud 20. novembril 1928, hakkas Batalov näitlema sõja-aastatel. 1950. a lõpetas õpingud Moskva Kunstiteatri stuudios. Üldse osales umbes 80 filmis, paaril korral oli ka ise filmilavastaja. Töötas koos väga tuntud režissööride ja andekate näitlejatega. Siin  nimetan vaid mõnda oma noorusaastate tippfilmi.

Suure kuulsuse tõi Batalovile 1957. a ikooniline „Kured lendavad“ (rež Mihhail Kalatozov) – sõja- ja armastusdraama, milles tema kõrval oli peaosas sellest filmist alates säravaks saanud filmitäht Tatjana Samoilova. See oli film, mis sõna otseses mõttes vallutas maailma nii oma lavastuse ja operaatoritööga kui ka unustamatute osatäitmistega.


1960. a mängis Batalov armunud moskvalast Gurovit Tšehhovi ühe tuntuma novelli ainelises „Daamis koerakesega“ (rež Jossif Heifits). Jaltas suvitades kohtus igavlev Gurov provintsikaunitar Anna Sergejevnaga. Vastastikune armastus kujunes mõlemale ühtaegu nii õnnistuseks kui ka väga kurnavaks eluepisoodiks. Anna Sergejevnat mängis Ija Savvina. 


Siitpeale saatis Batalovit väga intelligentse näitleja maine, mida tugevdas veelgi tema järgmine filmiroll. Kohe järgmisel aastal tohutut vastukaja põhjustanud „Ühe aasta üheksa päeva“  (rež Mihhail Romm) oli film aatomifüüsikutest ja vallandas palju vaidlusi. Füüsikud olid tollal popid, palju vaieldi füüsikute ja lüürikute nn vastasseisu üle – muidugi kujunes siis filmgi tõeliseks kassahitiks, kus Batalov oli füüsik Dmitri Gussevi osas ja tema partneriks oli Innokenti Smoktunovski. Peategelaste kolmikusse kuulus ka Tatjana Lavrova.


Enamik selle blogi lugejatest aga teab Batalovit kindlasti Gošana filmis „Moskva pisaraid ei usu“ (1980, rež Vladimir Menšov).


Vähem teatakse seda, et Aleksei Batalovi omapärast häält võib kuulda paljudes vahvates multifilmides: näiteks on ta Jutustaja legendaarses multikas „Siil udus“ (1975).



Avapilt on nõukogude filmikunsti propagandabüroo postkaart 1961. aastast (minu lapsepõlvekogust); ülejäänud pildid on kaadrid filmidest ja filmiplakatid (internetist).
Related Posts with Thumbnails