25.5.17

„Ootus“ („L'attesa“, 2015)

Eile õhtul ETV2st nähtud Itaalia/Prantsuse film „Ootus“ („L'attesa“, 2015), mida saab veel mõne päeva ka veebist järelvaadata, oli minu jaoks viimase aja lummavamaid filme. Sõnaaher, aga väga hea muusika ja just täpselt mulle sobiva pildikeelega. Jäi meelde, ja vist kauemaks.

Näib uskumatuna, et tegu on noore lavastaja Piero Messina esimese täispika mängufilmiga: nii läbitunnetatud on kõik – vaikus, üksindus, ootus, soovimatus, lein, kurbus, kaunid rõõmuhetked, usuline alatoon, sümboolsus ja lootusetus, ütlematajäämised, teadmatus...

Peaosas oma filmirollides enamasti varjunditerohkelt tundlik Juliette Binoche, kellele Messina viis aastat kirjutatud käsikiri oli kohe nii meeldinud, et ta Anna  nõudliku osa kõhklusteta vastu võttis. Koos Annaga ootab tema poega noor neiu Jeanne, keda mängiva Lou De Laâge' jaoks oli see esimesi filmirolle. Nad on omavahel heas kooskõlas.

Muusikat on filmis nii Cohenilt, meie Pärdilt kui ka Messinalt endalt.

Sirbist leidsin päris huvitava intervjuu mullu Eestis käinud Piero Messinaga: http://sirp.ee/s1-artiklid/film/vabadus-olla-vaba/

21.5.17

Umberto Eco „Olematu number“


Umberto Eco
„Olematu number“

Itaalia keelest tõlkinud Eva Kolli.
Kirjastus Varrak, 2017.

Maailm on täis vandenõuteooriate uskujaid. Umberto Eco õhukesepoolne romaan „Olematu number“ („Numero Zero“, 2015, mille tõlge eesti keeles võinuks ehk  tekstiloogikast, mitte kunagi ilmuvast ajalehest „Homme“ lähtudes olla „nullnumber“ või „proovinumber“) näitab ühtaegu vandenõuteooriate loomise mehhanisme kui ka toob esile mõned levinumad vandenõuteooriad. See on päris irriteeriv lugemine.

Eco käsitleb selles raamatus, mille tegevus toimub 1992. aasta 6. aprillist 11. juunini, oma kaasaja Itaalia olukorda, aga ei lähe vandenõuteooriaid valgustades mööda ka näiteks duce surma asjaoludest. Kellele Mussolini elukäik huvi pakub, sellele võib romaanist päris suure osa võttev surmalugu pinget pakkuda, seda enam, et üks ajakirjanikust vandenõuteoreetik ka ise surnuna leitakse.

Ühiskonna toimimise teed on mitmekesised. Eco seletab napisõnaliselt, kuid üsna huvitavalt ära mitu ühiskonnas toimivat faktorit, mille hulka kuuluvad ajaloo, poliitika ja majanduse alustalad ning negatiivsed ilmingud. Näiteks korruptsioon ja prostitutsioon.

Ma ei  ole kusagil juhtunud nägema paremat rahapesu selgitust, kui Eco selle kirja on pannud. Nii täpselt ja arusaadavalt, et see oleks lausa pärl kõigis majandusõpikutes.

Et jutt juba õppimise peale läks, siis kujutlen, kui põnev võiks olla näiteks tulevaste ajakirjanike või suhtekorraldajate seminar neist konstruktsioonidest, millega Eco ajalehe tegemist kirjeldab. Ta on suutnud seda teha nii, et see on ühekorraga otsene hoiatus lugejatele selle kohta, kuidas ajakirjandus neid haneks tõmbab, ja täpne õppematerjal meetoditest ja andmekogudest, mille abil ajakirjanikud seda hanekstõmbamist paremini teoks teha saaksid. Kusjuures Eco sõnul „ajakirjanduse roll pole mitte uudiste levitamine, vaid nende kinnimätsimine“ ehk uudiste uputamine suurde infomerre. Üsna terav on Eco iroonia nii võimurite kui ka tõlkijate, kirjanike, kirjastajate, ajakirjanike jms suhtes. Mõni näide:

„Toimetuse juht ei pea ise veel tingimata kirjutada oskama. Kaitseminister ei pruugi ju ka ise osata käsigranaadi splinti eemaldada.“

„Mitte uudised ei tee ajalehte, vaid ajaleht teeb uudised. Ning oskus neli erinevat uudist omavahel õigesti kokku seada tähendab juba esitada lugejale ka viies uudis.“

„... kas see vabandamismaania on alandlikkuse või häbematuse ilming – teed midagi, mida ei tohi teha, siis aga palud vabandust ja pesed niiviisi oma käed puhtaks.“

„Tänapäeval, nagu isegi teate, ei ole tingimata vaja süüdistuse ümberlükkamiseks tõestada, et see on vale – pruugib vaid süüdistaja autoriteeti õõnestada. /---/ Ta pole ehk küll pedofiil, ei ole oma vanaema maha koksanud ega altkäemaksu võtnud, aga kindlasti leidub temagi elus üht-teist valgustkartvat. Ehk siis tekitage tema ellu see valgustkartev...“

„Andmekogu juures on hea veel see, et seda pole vaja isegi näidata, vaid piisab sellest, kui inimesed teavad selle olemasolust ja et see sisaldab, ütleme nii, huvitavat informatsiooni. See ja see mõistab, et sa tead temast nii mõndagi, jääb küll saladuseks, mida just täpselt, aga igaühel on mõni luukere kapis, ning ta langebki lõksu – kohe kui sa temalt midagi palud, muutub ta vastutulelikuks.“


Kriitikud on Ecot süüdistanud, et „Numero Zero“ on liiga konspektiivne, justkui võimalike hüpoteeside kataloog, millega on põimitud tulevikuväljavaateta toimetusse sattunud kahe enesega rahulolematu ajakirjaniku armulugu. Aga samas pakub see kokkusurutus ja teatud kidakeelsus, mis tõepoolest on ootamatu, kui võrrelda seda Eco enese lopsakate ja kopsakate romaanide „Roosi nime“ (1980, e. k 1997) või „Baudolinoga“ (2000. e. k 2003), hästi palju edasi- ja kaasamõtlemise võimalusi.

Eco olevat „Numero Zero“ kirjutamisega alustanud selle sajandi algul ja tahtnud valmis jõuda 2004. aasta paiku. See oli omamoodi järg tema varasematele vandenõuteooriate alastele uurimustele, mis olid tipnenud romaaniga „Foucault' pendel“ (1988, e. k 2014). Siis olevat ta aga leidnud, et „Numero Zero“ sündmused ja tegelased ehk liialt „Foucault' pendli“ omadega sarnanevad, ja jätnud kirjapandu seisma.

Nähtavasti tuli ta mõniteist aastat hiljem järeldusele, et käsikirja teema on siiski nii Itaalias kui ka ühiskonnas laiemalt endiselt aktuaalne, mistõttu ta otsustas mitte jätta selle olematuks romaaniks, vaid valmis teha ning avaldada. Sellest sai tema viimane romaan.

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

15.5.17

Sibulaõis ja hommikufilmid


Aknalaual puhkes emadepäevaks üllatus. Sibul hakkas õitsema. Enne ajas üles vägeva varre, saavutus selle peal avanes hommikupäikeses. Ja kodu lähedal lasteaia juures õitses kirss. Meelitas juba mesilinde. Üksikuid võililli oli ka oma kollaste juustega näha. Vaat siis.

Ühes asjas olen eluaastate lisandudes nüüd (veel rohkem) ema moodi läinud. Emale meeldisid omal ajal saksa ja inglise krimkad, need mida Soome telest järjepanu vaadata sai. „Der Alte“, mis vist „Vanaks rebaseks“ oli tõlgitud ja teised. Mina käisin tööl ja mul ei oleks siis ka tahtmise korral olnud võimalik neid vaadata. Õigupoolest siis seda tahtmist polnudki, nüüd aga olen päris suure huviga ja üsna truult hakanud vaatama ETV argihommikusi filmisarju, nii krimkasid kui ka muid – küll mitte hommikul, aga järelvaatamisest mulle sobival ajal. Nii olengi järjest ära vaadanud „Paksu bossi“, „Isa Browni“, „Kolkakomissar Sophie Haasi“, midagi veel ning vaatan praegu Briti draamasarja „Doktor Martin“ kolkaküla perearstist.

Neile kõigile on ühine see, et peategelased on mõnevõrra isepäised ja pentsikud ning see pentsikus teeb need filmid kuidagi soojemateks ja lustakamateks. Esimesena jäin niimoodi pikalt vaatama „Paksu bossi“ ja selle lõppedes oli mul täitsa kahju, kui sain teada, et sümpaatset advokaat Gregor Ehrenbergi kehastanud Dieter Pfaff on siitilmast lahkunud ja uusi osi enam ei tule. Seevastu „Doktor Martinile“ on uued osad tulekul, sest hiljuti anti teada, et Martin Clunesiga filmitakse Cornwallis sarja järjekordset hooaega.

Need maailma ja inimestesse heatahtliku muigega suhtuvad filmid aitavad üsna hästi lõõgastuda ja on sel viisil nii mõnigi kord päris headeks seltsilisteks. Nõudlikumale filmigurmaanile need ehk ei sobi, aga ega sibul ei peagi alati kibe olema...

13.5.17

„The Mountain Shadow“, „Shantarami“ järg


Gregory David Robertsi rohkem kui 900-leheküljeline romaan „The Mountain Shadow“ (2015) on järg „Shantaramile“ (2004), mille lugemine mulle aastaid tagasi tõeliseks elamuseks kujunes. Kirjutasin „Shantaramist“ siin.

Kümme aastat kirjutatud järg niisugust erakordset elamust ei pakkunud. Kui „Shantarami“ puhul oli lausa võimatu mõnda lehekülge vahele jätta ja loetu köitis pidevalt, siis „Mäe vari“ nii paeluv ei olnud.

Neile, kes „Shantarami“ ei ole lugenud, võib „Mäe vari“ isegi väga hea raamatuna näida. Neile, kes on osade tegelaste ja sündmustiku kulgemisega juba „Shantarami“ kaudu kursis, on „Mäe vari“ pinnapealsem, hüplikum, kohati tundub, et mõni sündmuse kirjeldus või filosoofiline arutelu võiks lühem olla.

Sündmustik on endiselt põnev, Bombay kuritegelike gängide kurjus ettearvamatu. Mootorrattad ja politseisireenid. Peategelane nagu järjest õilsamaks muutuv rüütel kõigi, kohati üsna veriste sekelduste keskel. Kaunid, kuid lõpmatult saladuslikud ja salakavalad naised. Tark mees Idriss, kes siiski väidab, et gurusid ei ole olemas. India oma kirevates ilmingutes hädast ja õnnetustest kuni peohiilguse ja õnnistuseni, äärmisest vaesusest tohutu rikkuseni.

Autor on oma viimastel aastatel avalikust elust tagasi tõmbunud ja järjest vähemaks jäänud avalikes esinemistes hakanud rõhutama, et peategelane Lin ehk Shantaram pole siiski päris tema, kuigi paljud elulookäigud kattuvad, vaid osaliselt väljamõeldud tegelane väljamõeldud seltskondades ja olukordades. Kuid tal pole pääsu, sest enamik lugejaid peab mõlemat teost mitte romaaniks, vaid elulooraamatuks.

- - -
Lugemissoovitus: Gregory David Robertsi intervjuu The Sydney Morning Heraldile pärast "The Mountain Shadow" ilmumist, 5. okt 2015 - http://www.smh.com.au/entertainment/books/gregory-david-roberts-final-interview-on-the-shadow-mountain-by-shantaram-author-20151005-gk1o20.html

4.5.17

Kogujad: Proua Tiia utekari

Selle loo peategelasel on homme sünnipäev. Palju õnne! Lugu ise ilmus ajakirjas Elukiri 2006. a oktoobris. Proua Tiia oli mulle silma jäänud ühiselt reisilt. Nüüdseks on tema kogu(d) täienenud, aga lugu ma täiendama ei hakanud. Olgu, nagu oli.

Proua Tiia utekari
Linda Järve

Elukirja Gotlandi reisil oli üks daam väga rõõmus, et sai oma kogu täiendada kenade lambapostkaartidega. Lambad on sel saarel au sees, sestap ka kaardivalik suur.

Tiia Paeväli on Rahvusvahelise Eesti Filatelistide Seltsi Estonia juhatuse sekretär. REFS Estonia jätkab 1931. aastal asutatud filateeliaseltsi vaimsust ja hoiab ülal margikogumise traditsioone. Tiia Paeväli jaoks on margikogumine, millele on lisandunud ka postkaartide ja ümbrike kogumine, olnud peretraditsioon. See oli nii tore, kui ta õhtutundidel sai arutleda nüüdseks siitilmast lahkunud abikaasa Antsuga ühe või teise margiga seotu üle.

Enne kui proua Tiiale Keilasse külla läksin, lappasin taas läbi ühe vana lasteraamatu. Oleme ju põlvkonnast, kellele väga meeldis läti kirjanike Cīruli  ja Imermani 1957. aastal ilmunud raamat „Kuuenda klassi aare“, mis pajatas sellest, kuidas kahe kooli õpilased margikogumises võistlesid, oma kogu täiendasid ja hoidsid. Eeskuju pakkus see, kui hoolikalt nad markidesse suhtusid. Tänu lustakatele tegelastele Peetrile, Anna-Kellale, Indulisele, Maiale, Romanile jt oli seda tore lugeda ja polnud imeks panna, et noil aastatel väga paljud lapsed marke kogusid. Mitte ainult tolle raamatu pärast, aga filateelia oli üldse populaarne ning kogumisõpetusi ilmus ajakirjanduses palju.

Proua Tiia kogujahuvi on pärit siiski hilisemast ajast, aga ometi kooliga seotud. Poeg Jaanus õppis toona Kohtla-Järvel praeguse Järve Gümnaasiumi teises või kolmandas klassis, kui vana filatelist Lembit Pupp soovitas poisikesel hakata marke koguma ja saatis markidevahetuse asjus kirja Saksa DV Sammlerexpressi, kus see kirjasõprade kuulutuste hulgas ilmus. Vastuseid tuli sadu, sest ega kirjutajad teadnud, et tegemist oli koolipoisiga. „Siis hakkasid issi-emme kogumisega tegelema,“ meenutab Tiia Paeväli.

Algul koguti Nõukogude Liidu marke (kogus on peaaegu kõik alates 1961. aastast ilmunud margid), samuti Kuuba, Mongoolia, Saksa jt nn demokraatlike riikide marke. Olemas on vanad, sõjaeelse Eesti margid ja täielik kogu pärast Eesti taasiseseisvumist ilmunud marke.

Tiia Paevälile on eriti armsad jõulumargid, mida tal on kaks suurt albumitäit kõikvõimalikest maadest, suurriikidest pisikesteni välja. Kui õhtud pimedaks ja pikaks kipuvad, siis on nendest tillukestest rõõmsatest värvipiltidest lähtuv  hingerahu eriti märgatav. Jõulumarke on ta kogunud nüüdseks kümme aastat ja umbes sama kaua on talle meeldinud ka lambaid kujutavad margid. Kord ütles üks tuttav, et kui ta juba „lambamarke“ kogub, miks siis mitte lammastega postkaarte. Tõepoolest, miks mitte. Nüüdseks on proua Tiia „lambakarjas“ paarsada kaarti. Reisidelt kaasa toodud, sõpradelt kingiks saadud, teiste kogujatega vahetatud.

Enamasti kogutakse mingeid erilisi marke ja kaarte (näiteks tuletõrjeautosid, karumõmme jne kujutavaid) siis, kui nendega on seotud koguja amet või nimi. Reedame nüüd saladuse: Tiia Paeväli neiupõlvenimi on Utt. Koolis olevat teised lapsed teda selle nime pärast narrinud, aga nalja sai siis, kui ta töötas ühes asutuses Põdra ja Siku nimelistega. Helistajad naersid tihtipeale, et on vist loomaaeda sattunud. Muidugi on tema jaoks tore näha utekesi postkaartidel ja markidel.

Huvi äratab seegi, et ega lammastega marke väga palju pole ja ka kaartidel eelistatakse enamasti kujutada kiisukesi-kutsukesi – ilmselt lähevad need üldised lemmikud müügiks paremini. Aga kogujal on alati põnevam, kui tema kogutavaid objekte pole liiga palju. Siis jaksab nende kohta ka paremini teavet hankida, kogu on enamasti täielikum ja seda on kergem süstematiseerida.

Üks kogumisobjekt on Tiia Paevälil veel. Kui ta hakkas rääkima „tappidest“, ei saanud ma võhikuna alguses midagi aru. Need on Eestis ilminud postkaardid, mis on trükitud Tõravere trükikojas ja mille taga on lisaks trükikoja nimele kirjas ka „Tartu Postkontor TaP-...“ (punktide asemel on kaardi number). „On huvitav, kui suures valikus ja mitmekesiseid kaarte on selline suhteliselt väike trükikoda tootnud,“ ütleb proua Tiia.

Filateelia ja filokartiaga tegelevad Eestis vist enamasti keskealised ja vanemad inimesed. Noortel on rohkem arvutihuvi. Ka proua Tiia lapselapsed on öelnud, et nende klassis ei kogu keegi marke. Nojah, kirjugi saadetakse ju järjest vähem. E-post on paljude jaoks ainus, mida nad tunnustavad. Aga nii tore on vaadata eritemplitega ümbrikuid, samuti mitmesuguste maade ja maakohtade templitega ümbrikuid. Mis saab olla ilusam kui jõulupildiga ja -margiga ümbrik või mõne väikese Eesti maakoha (näit Palamuse, Hiiumaa jt) ühe või teise üritusega seotud postkaart, mark ja eritempliga ümbrik?

Kohalikud haruldused köidavad kollektsionääre alati. Võhikul on margi-, ümbriku- ja postkaardikogudest palju avastada, aga koguja enda jaoks on tegu veelgi põnevama maailmaga, sest tema on enamasti rikkam oma mälestuste ja juurdeuuritu võrra.

Üks raamat tuli mul proua Tiiaga vesteldes veel meelde – Mirabilia sarjas ilmunud Andrzej Piwowarczyki „Lahtine aken“, kus filatelistide keskel möllavad kired tapmiste ja tagaajamisteni välja. Kas ka selline elupool on talle tuttav? Proua Tiia naerab vastu: „Ma ikkagi ei ole filateelia alal nii tugev spetsialist. Ma olen rohkem amatöör oma lammaste ja jõulumarkidega. Minu kogud on mitte varandust, vaid hingesoojust täis.“


© Linda Järve. Ilmunud ajakirjas Elukiri nr 10, 2006. Foto loo juurde tegi Tiit Koha.

1.5.17

Blogija egoismipilveke

Täielik egoist ja kirglik blogija... Mida muud arvata sõnapilve põhjal, mille moodustas üks FB-rakendus sõnadest, mida ma FBs kõige rohkem kasutavat.

Egoismiga tegelikult vist ikka nii pahad lood ei ole. Lihtsalt olen FBsse hästi palju oma blogipostituste linke üles pannud ja alustanud neid sõnadega "minu blogis". Eriti kirglik blogija ma ka pole, ikka kipub lühemaid või pikemaid vahesid sisse tulema ja endiselt pean ennast rohkem ajakirjanikuks kui blogijaks. Aga sõnapilve puhul võib ju igasuguseid huvitavaid järeldusi teha.


Mulle tundus, et blogisse sobib see sõnapilv paremini kui FB seinale. Sestap paningi selle meelelahutuseks või -jahutuseks siia.

"...palju aitäh kõikidele"

27.4.17

Pidu tuleb, pidu tuleb, armas koolimajake!

12. mail tähistab mu esimene ja kõige armsam koolimaja oma 90. sünnipäeva. On pidu ja puha. Täpsemat teavet toimuva kohta saab kooli koduleheküljelt ja FBst.

Sel puhul uurisin blogi ja enda tarbeks internetist ja trükistest kõiksuguseid aastaarve seoses Nõmme koolidega üldse ja selle hoonega eriti.

20. novembril 1897 avati Nõmmel Hallikivi rabas von Glehni rahadega ehitatud hoones alaealiste poiste koloonia ehk Eestimaa põllu- ja käsitööliste alaealiste varjupaik, mida ka alaealiste kurjategijate parandamise asutuseks kutsuti. On arvatud, et just seda võib pidada Nõmmel koolihariduse andmise alguseks.

Kui alaealiste kurjategijate parandamise asutus 1900. a Tallinnasse Magasini tänavale kolis, asus vabanenud ruumidesse algkool. Esimese von Glehni asutatud üldharidusliku kooli aadress oli Männi tn. 2. Glehn palkas sinna ka õpetaja. Esimesed dokumenteeritud andmed Nõmmel eksisteeriva kooli kohta on 1900. a Riias ilmunud aadressraamatust. 1906. a kolis kool Nõmme jaama lähedale Raudtee tänavale, aasta hiljem tegutseti Pärnu maanteel.

Glehni tööliste lapsed said koolis õppida tasuta, mujalt tulnud pidid maksma õppemaksu neli rubla aastas. Muide, kui Glehn oli oma lossi juures kuulsa Palmimaja külastajatele avanud, siis maksis sinna sissepääs 10 kopikat ja see raha läks vaesemate kooliõpilaste toetamiseks.

1908. a läks Glehn õpetajaga tülli ja Glehni kool suleti, kuid avati sama aasta sügisel juba kroonu algkoolina. 1909. a töötas kool täielikult lastevanemate ülalpidamisel. 1912. a kolis see, nn kõrgem kroonu algkool endisesse Glehni vorstivabrikusse (praegu Nõmme muusikakooli hoone). Vahepalana ütlen siin kohe, et kui mina 1953. a Hiiul Tallinna 28. kooli esimesse klassi läksin, olid kaks meie paralleelklassi endiselt selles Nõmme vorstivabriku majas ja seal õppis ka minuga üheealine onutütar.

1917. a nimetati Nõmme aleviks ja kool sai Nõmme alevi 6-klassiliseks algkooliks, mis järgmisel aastal nimetati ümber rahvakooliks. Paar aastat hiljem oli koolis 169 õpilast ja 8 õpetajat.

12. novembril 1926 sai Nõmme linnaks. Alevikooli asemel otsustati järgmise aasta sügisest avada kaks Nõmme linna algkooli, mis mõlemad töötasid aadressil Suur-Pärnu mnt 3a.

Ja nüüd algaski minu esimese koolimaja ajalugu. 1927. a saadi luba Hiiu kooli ehitamiseks. Selleks anti laenu 5,5 miljonit marka 35 aasta peale. Sama aasta augustis pandi koolile nurgakivi. Järgmisel aastal kolisid Nõmme kaks eestikeelset algkooli Hiiu koolimajja (praegune aadress Raudtee 55). Lisaks oli tollal Nõmmel veel üks eesti algkool, vene eraalgkool ja saksa algkool.

1931. a liideti I ja II algkool  Nõmme Linna Hiiu Algkooliks, kust järgmisel aastal lahkusid 7 klassi Kivimäe algkooli ja 1935. a Rahumäe algkooli. 1939. a valmis Nõmme Gümnaasiumi hoone (mis minu keskkooliaastatel oli Tallinna 10. keskkool, praegune aadress Raudtee 73), kuhu läksid vahepeal Hiiu algkooli majas pesitsenud Ühishumanitaargümnaasiumi õpilased. Nii võib öelda, et Hiiu algkooli hoone oli nagu Nõmme kõigi koolide kasvupuu, mis teistesse koolidesse hargnes ja neile aluse andis.

Kui Nõmme Gümnaasium eraldus, muutus 1927. a ehitatud majas tegutsev Nõmme Linna Hiiu Algkool hommikupoolikul töötavaks 6-klassiliseks kooliks, samas hoones oli õhtupoolikul tööstuskeskkool.

1940. a. nimetati kool Tallinna Linna 28. Algkooliks. 1942-1944 oli kooli ruumides Saksa sõjaväehaigla. Sel ajal töötasid kõik Nõmme koolid Rahumäel, kus igale koolile oli eraldatud päevas 2-3 tundi. Hiljem olid tunnid Rahu tänava tenniseväljakute riietusruumides. Tunni pikkus oli 20 minutit. Sellest ajast on üsna põhjalikke meenutusi Nõmme Muuseumi 2004. aasta trükises „Nõmme koolilood“.

Seejärel, kuni 1. septembrini 1951 oli Hiiu koolimajas vene kool, mis kolis Valdeku tänavale ja sai Tallinna 30. keskkooliks. Siis said Hiiu kooli õppurid taas hakata oma koolimajas käima, kooli kutsuti Tallinna 28. mittetäielikuks keskkooliks.

Minu õpiaastatel oli kool algul Tallinna 28. 7-klassiline kool, seejärel asendus sõna -klassiline sõnaga -aastane ja täpselt siis, kui ma seitsmenda klassi lõpetasin, sai koolist kaheksa-aastane kool. Nii juhtuski, et ühtekokku õppisin selles koolihoones 9 aastat (ühe aasta olin vahepeal haige), esimesest kuni kaheksanda klassi lõpuni. Vist peaaegu kõigis selle klassiruumides.

Muidugi teadsin ja tundsin oma koolimaja hästi, iga trepikonarust või kriimustatud uksepiitagi selles. Iga õpetajat.

Õpetajatest peaksin lausa eraldi blogipostituse tegema, sest nad kõik väärivad meenutamist ja siinkohal läheks see pikale. Kooli veebilehelt leitud fotol on minuaegne koolidirektor ja mu klassivenna ema Õnneleid Berg.

Praegu piirdun aga meenutusekilluga, mis mul ja teatrimees Voldemar Pansol on ühine, temal küll palju varasemast ajast. Ta on kirjutanud: „Meie gümnaasiumi saalinurka sigines massiivsest tammetüvest õõnestatud kapp massiivsete lukkude ning hingedega. Seda hüüti Kleini kapiks. (Selle oli Glehn meisterdanud Keila kiriku juures murdunud vanast tammest.“

Seda läikivat tumepunakaspruuni kappi mäletan imehästi. Mu kooliaastatel ei seisnud see enam saalinurgas, vaid oli kooli kantseleis, kuhu mul sageli asja oli, sest olin üsna sageli klassivanemaks valitud ja kantseleist oli siis vaja üht-teist tuua. Ilus kapp oli, hästi omapärane, kuidagi masajas ja vägev. Minuaegsetel koolilastel hästi meeles, aga nüüd juba palju aastaid Glehni pargi Tähetornis, kus seda näevad vaid vähesed.

Mulle on armas ja kodune olnud just praeguse koolimaja vanem osa, see mis nüüd 90-aastaseks saab. Siinsel pildil on selle spordiplatside (talviti liuvälja) poolne külg vahetult enne juurdeehitusega alustamist. Suuremate akendega osas oli all saal ja üleval klassiruumid, teises oli esimesel korrusel kooliteenija korter.

1965. a valminud juurdeehituses olen käinud ainult korra mingil vilistlaste kokkutulekul.

Pärast 28. kooli lõpetamist läksin Tallinna 10. keskkooli, mis rohkem tuntud Nõmme Gümnaasiumina. Juhtus nii, et palju-palju aastaid hiljem sai ka kunagine 28., siis juba Hiiu Põhikool Nõmme Gümnaasiumi osaks, kus õpivad nüüd algklassid.

Fotode allikad: koolihoone pildid on Nõmme Gümnaasiumi koduleheküljelt, Glehni kapp aga siit 
Fotode paremaks vaatamiseks klõpsa pildil.

21.4.17

Aprill teeb nalja ehk Kahtluse vari

9. aprilli varahommikul nägin koduaknast Mustamäe kohal kummuvat valget vikerkaart ehk udukaart, mille üks ots ulatus kuu pannkoogilatakani ja teine kuhugi sinna, kus taevas peatsest päikesetõusust helendama hakanud. Valget vikerkaart, sisuliselt öösel, ei olnud ma varem näinud, aga see oli lummav vaatepilt, mis moblafotole ei tahtnud jääda, sest liiga pime oli.

Aga taevaste nähtustega ei ole aprillikummalisused piirdunud. Maistest oli üllatavaim see, et näoraamat mu siinset blogi mõnda aega ohtlikuks ehk kuritahtlikuks pidas. Kui sinna eelmise postituse linki tahtsin panna, tuli ette tekst, mis teatas, et see võib ohtlik olla. Aga captcha abil sai lingi üles panna. Kui seda klõpsasin, sain punases raamis hoiatuse, et selle lingiga on võimalik probleem. „Me oleme avastanud, et see link ... võib olla ohtlik.“ Ühesõnaga soovituse oma nina sinna mitte toppida.

No mida ohtlikku saab olla postituses autogrammikogujast? Aga lähemal uurimisel tuli välja, et millalgi aprilli alguses on mulle seni teadmata põhjusel ohtlikuks tunnistatud kogu see blogi. Näoraamatus olid ohtlikud lingid, mis viisid kultuurist, kirjandusest, kunstist, lahkunud sõpradest, minu elust jne viivate blogipostituste juurde. Ja seda hoiatust nägid tõenäoliselt kõik need võimalikud blogilugejad ükskõik millises maailma paigas, kes näoraamatu linkide kaudu püüdsid siseneda.

Tõeline „vanaema-terrorist“!

Hakkasin vastu. Kirjutasin näoraamatu turvakeskusele kaks kirja, selgitasin oma seinal ka sõpradele olukorda, sain soovituse pöörduda meie veebikonstaabli poole, sest näoraamat kasutavat oma tugevama õigust ja niikuinii ei vastavat. Guugeldades ilmnes ka, et paljud inimesed on sama probleemiga maadelnud kuude kaupa.  Õiguse taotlemine olevat lootusetu.

Ma ei teagi, mis mõjus, kas mu kirjad turvakeskusele või sekkus veebikonstaabel, kuid seitse tundi (!) pärast nende kirjade saatmist oli probleem lahenenud või lahendatud ja mu blogi jälle kahtlusest prii.

Aga päris eriline tunne on, kui sind (su blogi) asjatult üleilmselt võimalikuks pahalaseks tunnistatakse. Justkui oleksid mingisse teise aega või kohta sattunud, hoopis kellegi teisena...

Imelikest asjadest pajatavat raamatut lugesin aprillis ka. Murakami „Kafka mererannal“ paelus mind oma mõtetega aja ja ruumi suhtelisuse üle. Filosoofiliste mõtlustega ja eripäraste tegelastega.

Aprilliilm on samuti üsna ära pööranud. Nüüd lubatakse, et umbes nädala jooksul sajab iga päev vihma või lörtsi. Nagu sügisel...

Foto: AJ, 18. aprill 2017.

18.4.17

Kogujad: Mati Vihman ja autogrammid

Alustan blogis uue rubriigiga, mille nimeks saab „Kogujad“.

Kogujad on kollektsionäärid. Mõnede arvates kummalised inimesed, kes oma hobisse kiindunud ja sellele pühendunud on. Kogutakse kõikvõimalikke asju. Niisuguseid ka, mille kogumist ei oskagi aimata.

Olen elu jooksul kohtunud paljude kogujatega. Veel rohkematest saanud aimu nii blogidest kui ka kõikvõimalikest ajakirjandusväljaannetest. Mõnest olen ise ajalehtedes/ajakirjades kirjutanud. Seekordsele kirjatükile sai ajendiks kutse autogrammikollektsiooni vaatama.

Nimelt on Sääse raamatukogus (Sõpruse pst 186, Siili peatuse lähedal Mustamäel) 6. maini k.a avatud näitus „Kilogramm autogramme Mati Vihmani kogust“.

Selle nädala reedehommikul ehk teisisõnu 21. aprillil kl 10 toimub seal ka kohtumine autogrammikoguja endaga ja talle saab tema põneva hobi kohta igasuguseid küsimusi esitada. Kõik asjahuvilised on oodatud. Saab põhjaliku ülevaate kogumise 50 aastast ja kuuleb autogrammilugusid.

1967. aasta 1. oktoobril juhtus Loksa keskkooli 15aastane õppur Mati Vihman kuulama raadiosaadet, kus oma hobi tutvustas tolleaegne Eesti suurim autogrammikütt Helle Rätsep. Sellest innustatuna kirjutas ta mitmele kuulsale inimesele. Esimene vastus tuli järgmise aasta 1. veebruaril Kuuba peaminister Fidel Castrolt. Nüüdseks on Vihmani kogus rohkesti autogramme riigijuhtidelt, kosmonautidelt, kirjanikelt, kunstnikelt, näitlejatelt, sportlastelt ja veel paljudelt põnevatelt inimestelt nii välismaalt kui ka Eestist.

Autogrammi saamiseks on tulnud omamoodi vaeva näha: kirjutada kenasti, panna ümbrikule ilusad märgid, hiljem tänada. Olla igati diplomaatiline. Pusida sõnaraamatutes. Mati Vihman on kaugetesse maadesse kirjutanud oma soovist põhiliselt inglise keeles, aga saanud vastuseid soome, rootsi, prantsuse, saksa, itaalia, hispaania, portugali ja vene keeles. Mis ju on keeleõppijaile igati kasulik.

Mati Vihman on öelnud, et nüüdisajal on kirja teel autogramme palju raskem saada, kui tema kogumisaastate alguses. Austajate kirjadega tegelevad agentuurid, kelle teenused on tasulised, autogramme müüakse, ostetakse ja vahetatakse. Aga lootust ei maksa kaotada.

Autogramminäituse väljapanekust saab veidi aimu siit: http://fotoalbum.ee/photos/kool17/sets/1316153
Aga igal juhul tasub ise kohale minna.

Lisan, et see blogipostitus ei ole sponsoreeritud. Autogrammid lihtsalt on nii põnevad asjad, et neist kirjutada tahtsin. Foto on näitusekutselt.

/Selle blogi 1111. postitus./

11.4.17

Alama alamleht

Küsimusega "Kuidas tellida pension või toetus endale koju?" jõuab Google´is Omniva kodulehele:
https://www.omniva.ee/era/veel/pension

Sealt edasi juhatatakse, et pensioni või toetuse kojukande tellimiseks tuleb esitada avaldus Sotsiaalkindlustusametile.

Punase kirjaga sõna "avaldus" all peitub kodulehel link:
http://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/alama-alamleht

Nii on pensionärid ja toetuse saajad (sotsiaalkindlustusametis) tunnistatud alamast alamaks.

Omniva koduleht, nähtud 10. aprillil 2017, aga küllap nii juba hulk aega olnud.

10.4.17

Jean-Pierre Minaudier' „Grammatika ülistus“


Jean-Pierre Minaudier
„Grammatika ülistus“

Ühe kirgliku rahvaste- ja sõnahuvilise lingvistilised rännakud
Prantsuse keelest tõlkinud Indrek Koff
Kirjastus Varrak, 2017

Usun, et professor Aristele oleks see raamat meeldinud.

Minu ülikooliaastad algasid Paul Ariste sissejuhatusega keeleteadusse. Neile loengutele oli omane samasugune elegantne vallatus kõrvuti laialdaste teadmistega nagu Minaudier' „Grammatika ülistusele“. Kas Ariste just kõigega selles kirjatöös nõustunud oleks, ei söanda ma arvata, aga igatahes pakkunuks talle pinget selle esprii ja ta istunuks ülikooli kohvikus heameelega niihästi raamatu autori kui ka tõlkijaga ühe laua taga ja rääkida olnuks neil paljust.

Samuti on „Grammatika ülistus“ võrreldav paremate teostega kunagisest menusarjast „Maailm ja mõnda“, kuigi Minaudier ei pajata muljeid ühest konkreetsest maast, kuhu  ta oma reisikohvritega jõudnud on, vaid sellest keeltekeedukatlast, kus kõiki maailma keeli koos vaaritatakse ja milles erinevad koostisosad hõrku maitseid annavad. Kusjuures need keelekulinaarsed matkad viivad ka maakera kõige kaugematesse ja kättesaamatumatesse punktidesse, näiteks lapsepõlve unistustemaade eksootilistesse paikadesse.

Minaudier rõhutab, et ta pole keeleteadlane, vaid pelk grammatikahuviline, kelle jaoks keel on eelkõige kultuuriline nähtus. Tema raamatu pealkirja võinuks ehk tõlkida „gerundiumi poeesiaks“. Väsinud peaga ei ole mõtet seda raamatut lugema hakata, kuigi autori teadmised ja vaimukused võivad ka väsimuse minema peletada. Ehkki „Grammatika ülistus“ võiks olla aukohal lingvistikahuviliste laual, võib see paeluda iga terava mõistusega lugejat, kes ootamatuid seoseid ja sõnademängu armastab.

Tõlkija on selle raamatu puhul pigem nutikas kaasautor ja seda autori enda soovil, et teost Eesti kultuuriruumi jaoks ümber kohandada. Mis on õnnestunud.

Mulle meeldis selle hästi komponeeritud ja kena kaanekujundusega (Denis Dubois) teose puhul ka Minaudier' eesmärk „kaitsta ja illustreerida joonealust märkust kui kirjandusžanri, mida liigagi paljud kirjanikud on kahjuks ülekohtuselt eiranud“. Tema 100 joonealust märkust on raamatule oluline ja lugemisväärne lisa.

Äraarvamismängu võimalust pakuvad aga lehekülgi ääristavad 122 tsitaati autori grammatikaraamatutest, mille puhul võib mõtiskleda, mis keelest see lausejupike küll pärit on ja mida ütleb, et seda siis raamatu lõppu jõudes teada saada.

Üks tsitaat ka, et anda aimu selle raamatu lustlikust laadist:
„Kuid maailma kõige imelikum keel on ilmselt Põhja-Austraalias hinge vaakuv kajardildi keel, kõigi lingvistide unistus: see näitab suurepäraselt, et kõnelejate arvu ja keele tähtsuse vahel pole mingit seost, kuna kajardildi keelt pole tõenäoliselt kunagi rääkinud rohkem kui mõnisada täielikus eraldatuses elavat kütti ja korilast, kelle panus Tolstoi pärandi levitamisse on minimaalne, kuna Anna Arkadjevnaid leidub nende kandis kahetsusväärselt vähe; haistan koguni võimalust, et niisuguse moodsa  leiutise nagu „rong“ tõlkimiseks pole nende keeles vajalikku sõnagi.“

Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Eelteadete kohaselt on eesti kirjanduse ja kultuuri vahendaja Prantsusmaal estofiil Jean-Pierre Minaudier tänavuse kirjandusfestivali HeadRead külaliste hulgas ja teda saab kuulata Kirjanike Maja musta laega saalis 25. mail.

8.4.17

Sotsiaalsed mängud

Minus on ilmselt üsna suurel määral professionaalset kretinismi. Päris head krimkat* lugedes ei keskendunud mu tähelepanu mõrvadele, mida riburada mitu tekkis, ega ka peategelanna ja tema sõbrannade naiselikele arutlustele, vaid hoopiski sellele, kuidas peategelased ajalehetoimetuses töötasid, millised olid nende omavahelised suhted nii teose alguses kui ka lõpus eelkõige areneva ajakirjandusliku koostöö seisukohalt, kuidas nad võtsid vastu ühiseid otsuseid, õppisid kahtlema allikates ja toimuvas, muutusid uurijateks. Kuidas vanem õpetas nooremale, milliseid võimalusi pakub töö tänaval (võrreldav eestimaiste kirjanike legendaarsete turulkäikudega), ja noorem vanemale, kui kiirelt võib tänapäeval leida otsitavat internetist.

Kogu see huvitav sissevaade ühe Argentiina mõeldava toimetuse köögipoolele, mis nii väga tuletas meelde meie omi ajakirjanduslikke töömaastikke, tõi mulle muu hulgas meelde nõukaaegsed eriti populaarsed kirjutised rubriigist „Ajakirjanik vahetab elukutset...“, mille puhul ajakirjanik kuu või paar toimetusest eemal oli, mingit konkreetset tööd tegemas. Erilise huviga ootasid lugejad tollal Edasi legendaarse ajakirjaniku Olev Antoni karjakulugusid, aga mäletan, et ega Noorte Hääle Ilmar Rodengi oma mahlakate lugude ja lopsaka sõnakasutusega kehvem polnud.

See ühte või teise töövaldkonda süvitsi sisseelamine tuleb mulle ikka ja jälle meelde, kui jälgin praeguses online-ajakirjanduses vilksatavaid sotsiaalseid mänge, milles enamasti siiski puudub kunagistele ajakirjanike elukutsevahetuse lugudele omane põhjalikkus.

Nii elavad kolm nooremat inimest praegu SEB Elu- ja Pensionikindlustuse algatatud eksperimendi raames kuu aega rahasummaga, millega pensionärid peavad toime tulema. Väidetavalt tõi juba eksperimendi algus välja esimesed kulukohad, millest pensionipõlve saabudes tuleb loobuda. Aga kes siis ei teaks, et loobuda tuleb kõigest, mis vanainimese elule veidigi meeldivamat nüanssi annaks, kirjutab selle kohta üks kommenteerija. Ja teine arvab, et praegused eksperimenteerijad, kes püüavad hakkama saada keskmise pensioniga, unustavad ilmselt ära, et nad oleksid tegelike pensionäridena vanad ja haiged ning vajaksid ravimeid. Kolmas kommentaar aga küsib koguni: „Palju SEB „katsetajatele“ pappi annab selle lolluse eest? Tutvuse poolest?“

Eelnevalt nimetatud „sotsiaalses mängus“ puudub süvitsiminek ja põhjalikkus, ka puudub arusaam, et tegelikult ja tõesti on meil tohutu palju inimesi, kes pensionäripiskuga peavad päevast päeva toime tulema ja kellel ei ole eksperimenteerijate kombel tagataskus teadmist, et see piskuga läbiajamine on ajutine ning üleminev nähtus.

Usutavamana tundub ERRi teadusportaali Novaator eksperiment, kuidas kaks ERRi ajakirjanikku (Rain Kooli ja Allan Rajavee) 40-päevase paastuajaga, nende sõnul katsumusega, hakkama saavad. Rajavee on seda nimetanud seitsmeks nädalaks tulvil enesedistsipliini, kohanemist, uudset ajakirjanduslikku tööd ja igapäevast kombineerimist. Mul on olnud huvitav sellest lugeda, kuigi mu enda paastuaeg  nii radikaalne pole, piirdudes ainult lihast loobumisega.

Sotsiaalse mängu kategooriasse kuulub küllap ka minu tänahommikune dilemma, kas minna raamatumessile, et aprillipensionile lisandunud rahasumma eest osta laada odavmüügilt üks ammusoovitud raamat, või eelistada seda, et sama rahahulga eest saab ühelt teiselt odavmüügilt kuus vajalikku rõivaeset...

* Mainitud krimka on Argentiina krimikirjanduse kuningannaks tituleeritud Claudia Piñeiro „Betty Boop“, mis eesti keeles ilmus mullu Toledo kirjastuse väljaandena.

1.4.17

Jevtušenkost


Jevgeni Jevtušenko (18. juuli 1932 - 1. aprill 2017).

Nii palju tuleb meelde. Ta oli minu põlvkonna jaoks üks nooruslikult ja kirglikult mässulise luule esindajaid. Siinsel internetist leitud fotol on ta 1960ndatel aastatel.

Mäletan kohtumisi Moskvas 1986. a ja hiljem... Siberi lummemattunud pooljaama sildiga "Станция Зима", kus meie rong BAM-ilt tulles viivuks peatus... Seda, kuidas lugesin 1982. a tema romaani "Ягодные места", millest ka leheloo kirjutasin...

Oli ja jääb hulk häid värsse... Poeedi hääl...

Tema luuleline tõdemus, mis minu arvates küll igale ajakirjanikule juhtmõtteks sobiks:
"Maailmas ebahuvitavaid inimesi pole.
Maailmaks väikeseks on iga inimolend..."
 
Людей неинтересных в мире нет.
Их судьбы — как истории планет.
У каждой все особое, свое,
и нет планет, похожих на нее.

А если кто-то незаметно жил
и с этой незаметностью дружил,
он интересен был среди людей
самой неинтересностью своей.

У каждого — свой тайный личный мир.
Есть в мире этом самый лучший миг.
Есть в мире этом самый страшный час,
но это все неведомо для нас.

И если умирает человек,
с ним умирает первый его снег,
и первый поцелуй, и первый бой…
Все это забирает он с собой.

Да, остаются книги и мосты,
машины и художников холсты,
да, многому остаться суждено,
но что-то ведь уходит все равно!

Таков закон безжалостной игры.
Не люди умирают, а миры.
Людей мы помним, грешных и земных.
А что мы знали, в сущности, о них?

Что знаем мы про братьев, про друзей,
что знаем о единственной своей?
И про отца родного своего
мы, зная все, не знаем ничего.

Уходят люди… Их не возвратить.
Их тайные миры не возродить.
И каждый раз мне хочется опять
от этой невозвратности кричать.
/1961/

Ta oli hea esineja. Üks näide tema esinemisest on siin:
https://youtu.be/tpMt5Y_3LPU

30.3.17

Ajast, aja- või ajuvabalt

Täna hommikul avastasin ootamatult, et keegi on ühe päeva ära varastanud. Olin täiesti kindel, et täna on kolmapäev, aga mulle tehti selgeks, et olevat ikka neljapäev. Eile oli minu meelest teisipäev ja neid asju, mida ma tavaliselt kolmapäeviti teen, ei olnud ega ole ma sel nädalal teinud. Kuidas siis päeva kadumine võimalik on?

Minust targem peab süüdlaseks hiljutist suveaja keeramist, et see keeravat ka kuupäevad segamini. Aga kuupäevanumbrit teadsin ma küll, ainult nädalapäevad olid sassis ja isegi nüüd, neljapäeva õhtul, on mul tunne, et neljapäev on alles homme.

Nagu sellest veel vähe oleks ärkasin ma hommikul mõttega, et siis, kui saadakse aru, et aeg kulgeb inimesest sõltumatult, omatahtsi ja omasoodu, ollakse vaba. Seda mõista oli hea ja kergendav.

Siis jäävad ära kõik manipulatsioonid ajaga, oled ainult sina ja sulle sünnist surmani antu. Ja paradoksaalsel kombel ei ole siis vaja ka ühtki vabaaja veetmise keskust, sest kui aeg on vaba, siis on ta aeg iseeneses ja veedab ennast ise, hoolimata kübetki sinu kõikvõimalikust sekeldamisest. Kuhu ja kui kiiresti aeg kulgeb, kas mõnda päeva ära jättes või mõnda tundi juurde tekitades, kas alguse või lõpu poole, see on täiesti iseasi.


AJ tänasel moblafotol on Parditiik, kus ka pardid kulgevad omasoodu.

27.3.17

Nõuandeid blogikriisi puhul


Kui ma aastaid tagasi üsna algaja blogija olin, siis vaevas mind pettekujutelm, et blogima peaks enam-vähem iga päev, ja oli ka hirm, et äkki ei jätku teemasid. Teemasid on senini jätkunud ja vajadus või tahtmine iga päev postitada on ka üle läinud. Kirjutan siis, kui tahan, ja sellest, mida tahan.

Aga toona varustasin ennast abivahendiga, mida mul ei ole senini vaja läinud. Ostsin raamatu, mille pealkiri pakkus 365 moodust maailma muuta ja mis sisaldas iga päeva kohta ülevaadet sellest, mis päevaga on või võiks olla maailma mastaabis tegu, et ilmaelu päev-päevalt paremaks muuta. Autor oli Michael Norton, keda ka rahvusvaheliselt ühemehe-ideevabrikuks kutsuti.

Tänase päeva kohal on kirjas: hakka protestilauljaks! Kui ma aga kavatseksin selle soovituse järgi toimida, tabaks mind kodakondsete äge protest mu laulmise vastu, sest mis sa ikka laulad kõvasti ja valesti, kui sulle elevant on kõrva peale astunud. Nad lihtsalt eemalduksid minust vaikselt. Nii ma siis ümisengi omaette ja tänase päeva soovitus minu jaoks ei sobi.

Homme, muide, soovitab see sisukas raamat käimlatega tegelda ja sinna lastut mitte minema uhtuda, vaid kasutada kuivkäimlaid, mis ei ole reoveesüsteemiga ühenduses ja ei põhjusta keskkonnale mingit kahju, vaid võimaldavad oma aia või põllulapi jaoks komposti toota. Veel soovitatakse kasutada vaatega käimlat (võib-olla paremate mõtete tekkimise huvides). Küllap on need soovitused maailma paljudes paikades väga aktuaalsed. Mina homme neist siiski blogima ei hakka.

Nõndasamuti ei blogi ma ülehomme puuetega inimeste õigustest (kuigi see on mõistagi väga oluline teema), üleülehomme Marokosse reisimisest, 31. märtsil jalgpallifänniks hakkamisest või 1. aprillil masturbeerimisest rahu nimel. Need kõik on ohtrate internetilehekülgede viidetega varustatud soovitused sellest mitmekesisest ja üsna vaimukast raamatust – nii et kui blogiteemade valikuga hätta jääte, tasub endale mõni selline 365 päeva soovitustega köide muretseda. Selletaolisi leidub maailmas palju, igaühes erinevad nõuanded.

Blogige terviseks!

Illustreeriva tähendusega pilt internetist.

22.3.17

Jumal ei salli jukerdamist

Olen püüdnud vältida pahas tujus tehtud blogipostitusi. Alati see ei õnnestu. Täna on pahema jala päev. Talv läbi loksunud ilmad on ära väsitanud. Tervis loksub justkui samuti. Asi, millest palju lootsin, ei laabu kuigi sujuvalt. Virisemiseks oleks nagu põhjust.

Kuskilt pilveserva alt paistab ometi päikest.

Jaak Joala laulis oma „Linavästriku laulus“, et jumal ei salli jukerdamist. Loobun ka seekord oma pahast tujust kirjutamisest. Ehk lähevad asjad korda. Vahendan siin hoopiski üht ERRi algatust.

Kui sa mõne sõna peale vihane oled, siis peaks hästi sobima osavõtt ERRi kolesõna 2016 konkursist, kus valitakse mullune ebardsõna ja pakutakse sellele alternatiiv.

Vaata http://www.err.ee/584034/kolesona-2016-konkurss-aita-valida-mullune-ebardsona-ning-paku-sellele-alternatiiv

Kolesõnu koos põhjendustega võib pakkuda lingitud teksti kommentaariumis 31. märtsini. Aprillis tuleb finaalhääletus ja 1. mail saab kolesõna 2016 ja selle parim alternatiiv teatavaks.

Teen siin enese jaoks väikese kokkuvõtte seni pakutud sõnadest:
tsau tere asemel
bränd kaubamärgi ja tootemargi tähenduses
enesetapupommar
omamine
sotsiaalmeedia
graafik absoluutselt iga visuaalse abivahendi tähenduses
õõvastav, nörritav
omasooihar
taristu
sisend
psühhoanalüüs
trend
vilepuhuja (asemel võiks olla lokulööja)
lapspornograafia
kvaliteetaeg
reka
järgnevalt, koheselt
kootsing
persoon
kvoodipagulane
siseriiklik
päravaatur
esiklaps


Foto, 21. märts 2017.

19.3.17

Richard Flanagan „Kitsas tee sisemaale“


Richard Flanagan
„Kitsas tee sisemaale“

Sarjast „Moodne aeg“.
Tõlkinud  Kristjan Kannike.   
Kirjastus Varrak, 2016.

Mulle meeldib maakera kuklapoole kirjandus. Mu kõigi aegade kõige lemmikum raamat, millest ma veel selles blogis ei ole kirjutanud, on pärit Austraaliast. Veel mõned sealse kandi kirjanike romaanid ja novellid on mind vägagi paelunud. Seepärast otsustasin pikemalt mõtlemata ka Flanagani lugeda, olles kindel, et saadav elamus on seda väärt.

Ega ma eksinudki. Tasmaania mees Richard Flanagan on raamatus „Kitsas tee sisemaale“ („The Narrow Road to the Deep North“, 2013) oskuslikult kasutanud nii oma isa meenutusi Jaapani orjatöölaagrist Tai-Birma Surmaraudtee ehitusel kui ka omaenese kujutlusjõudu ja karakteriloomise oskust. Tema romaani ainestik on sõna otseses mõttes kõhedust tekitav, aga surmalemääratute paine kõrvale on ta põiminud kauni armastusloo ja vähem kauneid tüdimuselugusid ning peategelase, vananeva arsti mõttekäike. Lisaks veel ekskursid jaapani luulesse.

„Sel moel, mõtles Nakamura, on jaapani vaim raudtee ise ja raudtee on jaapani vaim, meie kitsas tee sisemaale, mis aitab Bashō ilu ja tarkust laia maailma viia.“

Kõik kokku on kohati üllatavalt filigraanne, poeetiline ja diskreetne, et siis jämeda robustsuse ja jahmatava otsekohesusega vahelduda.

Sellest romaanist saaks põneva filmi. Ma arvan, et selles filmis domineeriks pruun värv kõikides oma varjundites. Mudapruun raudtee-ehituse ja pommiplahvatuste kaadrites, hallikaspruun maharaiutavate peade kaelakortsudes, väljaheidete pruunikas löga, mille lakkamatu vihm laiali uhub. Tulekahjude pruuni lõõma oleks selles palju ning jahtuva tuha pruuni, aga ka mustjaspruune silmi ja juukselaineid, liivapruuni rannal, kus armsam käis, vanade raamatute pruunikaid nahkköiteid. Paljutki veel...

Ja veel on punast. Verd. Palju verd ja piinamisi. Peksu. Julmust. Mõnitamist. Koolerat. Surma.

Just see on põhjus, miks ma ei söanda seda väga hästi kirja pandud teost kõikidele lugemiseks soovitada. Kuid alustanul on raske raamatut pooleli jätta, sest nii väga tahaks, et tegelastel, noil üliväsinutel ja viletsaks muutunutel seal vangilaagris hästi läheks. Aga hästi minemine tähendab siinjuures paljude kannatuste üleelamist. Selleks aga aitab kaasa meeste karm sõprus. Kannatusi kirjeldades ülistab kirjanik inimlikkust.

On ka punane kameeliaõis, mis peategelasele ikka ja jälle meelde tuleb...

Võib kujutleda tõlkija tunnetepinget seda teost vahendades. Minu arvates on ta hästi hakkama saanud. Märkisin enda jaoks ära palju tsitaate. Kuid piirdun siin ainult kolmega.

„Löö! kuulis ta kedagi karjumas. Löö seda kuradi palli, enne kui kell heliseb ja kõik on läbi.
Ja sügaval südamepõhjas mõistis Dorrigo Evans, et terve tema elu oli olnud teekond selle punkti poole, kus ta oli hetkeks lennanud päikesesse ja pidi nüüd igavesti sellest eemalduma. Miski ei ole enam iial sama tõeline. Elul ei ole enam eales säärast tähendust.“

„Liin tervitas vihma ja päikest. massihaudades idanesid kolpade ja reieluude ja katkiste kirkavarte vahel seemned, rööpanaelte ja rangluude kõrvalt tõusid üles köitraod, mis väändusid ümber tiikpuust liiprite ja sääreluude, abaluude, selgroolülide, pindluude ja reieluude.“

„Kõik oli ühtaegu kummaline ja lahke. Lihtsatel toolidel oli hea istuda, ja ka paigal oli õige tunne ja inimesed tundusid head, ja nii kaua kui kestab see öö, mõtles Jimmy Bigelow, ei ole maailmas teist paika, kus ta olla tahaks.“

Romaanis on meenutatud mitut laulu. Selle ajastu hitte. Üks neist, šotlaste „Auld Lang Syne“ on meile eesti keeleski väga tuttav, algab sõnadega „On küünlavalgus hell ja soe, süda marsitaktis lööb...“ Vennaskond on seda „Lahkumismarssi“ laulnud, veel varem aga keegi meie tuntud solistidest. Mäletan seda oma lapsepõlvest. Siia valisin YouTube'ist paljude hulgast Julie Andrewsi esituse –


Peategelane meenutab oma armastatust mõteldes 1930. aastate kabareetähte Leslie Hutchinsoni (1900-1969), kes oli „lähedane kuningliku perekonna daamidele“. Kontrastina raamatu masendavamatele lehekülgedele kirjutangi seda postitust nüüd tema mahedate laulude saatel. Temast ei teadnud ma enne seda raamatut midagi. See laul, millest romaanis juttu – „These Foolish Things“ – ja laulja on siin:


Tänan kirjastust Varrak raamatu eest.

Katkend raamatu algusest.

11.3.17

Peeter Tulvistega ajalikust ja igavesest

Kuhu teil kõigil küll kiire on?

Täna läks Peeter, mu pioneeri- ja keskkooliaastate hea sõber, kaaslane kokkutulekute lõkkevalves ja kooli näiteringis. Hiljem kohtusime harvem, aga meie noorusaja sõprusest oli nii tugev põhi all, et need trehvamised alati väga südamlikeks kujunesid ka siis, kui me mõnes asjas ehk ühel meelel ei olnud.

Tema eludaatumiks jääb: 28. oktoober 1945 - 11. märts 2017.

2008. aasta kevadel ajasin Peetriga Toompea lossis hästi pikalt juttu ja juunis ilmus Elukirjas selle vestluse tulemus, pikem kirjatükk „Peeter Tulvistega ajalikust ja igavesest“. Peeter andis selle juurde oma erakogu  fotosid. Loo suure avafoto pildistas Tiit Koha.

Et Elukirja arhiiv on internetist kadunud, saavad seda lugu lugeda ainult need, kel too ajakirjanumber juhuslikult alles on või kes sammud raamatukokku seavad. Sestap panen selle loo nüüd siiagi. Küll mitte täpselt selle variandi, mis Elukirjas ilmus, vaid ilma toimetuse parandusteta originaali. Illustratsiooniks panen ajakirja leheküljed.

Kes pikki blogilugusid meelsasti ei loe, võiksid lugeda loo lõppu – akadeemiku mõtteid kestmisest ning anekdooti, mida ta Elukirja lugejatega jagas.

Niisiis...

Peeter Tulvistega ajalikust ja igavesest
Linda Järve

Akadeemik ja riigikogu liige Peeter Tulviste ütleb, et arvatavasti on ta põhiosa oma juhioskustest saanud pioneerieas. Ta oli Tallinna pioneeride staabi liige, 10. keskkooli malevanõukogu esimees, kes kandis vormipluusi peal kaelas kirevat vilenööri. Mida kirevam see skaudilik vilenöör oli, seda rohkem oskusi ja tarkusi oli selle kandjal.

See oli meievanuste jaoks põnev aeg. Peetriga tutvusin naaberkooli külalisena tema malevakoondusel, mis oli pühendatud teaduse ja tehnika arengule. Koonduse oli kosmoselennuna lavastanud Peetri sõber Ingo Normet. Õhulaev „Lõbus 114“ startis Kuule saalitäie vaimustunud laste silme all. Veel iseloomustasid seda aega mitmesugused maastikumängud, kokkutulekud  ja aktiivilaagrid nagu unustamatu Tagametsa..

Tolle aja kihvtid pioneeritöötajad Gustav (Kutt) Vilbaste, Lembit Prits, Heino Väli, Harri  Lüüs jt  tahtsid pioneeriorganisatsioonis sisse seada neid kombeid, mis olid skautidel ja noorkotkastel olnud enne sõda. Küllap oli neil sellepärast ka pahandusi, aga nad ei jätnud jonni. Palju õpetati toimetulekut looduses keerulistes tingimustes, mitmesugust korraldamist ja juhtimist. Peeter lisab: „Mul on sellest ajast küll hea meel. Meil oli ka särav pioneerijuht Marta Kangro, kes läinud aastal suri – väga huvitav isiksus ja hea kasvataja. Kui tagantjärele mõtelda mu rektoriaastatele, siis ei olnud mul varem mingisugust juhtivat rolli ülikoolis. Olin väljaspool seda mängu, sest ei olnud parteis. Ja kui juhtus niimoodi, et olin pool aastat üsna ootamatult taastatava filosoofiateaduskonna asutajadekaan, seejärel ühe aasta prorektor ja viis aastat rektor, siis aitas mind just see juhikoolitus, mis oli pärit pioneeriajast.

Esiteks teadmine, et pead ise asju korraldama. Marta Kangro matkadel oli iga päev üks pioneer, kelle peale pandi selle päeva kogu korraldamine ja juhtimine: et kõik saaksid kõnnitud, kellelgi ei oleks liiga raske, kõhud saaksid täis, jalad ei oleks hõõrdunud, et saaks õigeks ajaks õhtule. See oli väga tugev koolitus. Kõige tugevam on see geograafidel ja bioloogidel, kelle amet on niisugune, et nad koos kõnnivad. Minu meelest ongi nendega suhteliselt lihtne asju ajada.

Teiseks vastutuse enda peale võtmine: laagris on kohutav olla, kui seal on halvad suhted. Juhi kohustuste hulka kuulub otseselt ka suhete ja meelehoiu hoidmine. Nii hästi või halvasti, kui ma neid kahte asja oskasin, olid need oskused pärit just tollest noorusajast. Arvan, et meie skaudi- ja noorkotkalaadne pioneeriaeg oli väga tore.“

Kaugemal õpib võrdlema
Pärast keskkooli lõpetamist läks Peeter õppima Moskva ülikooli. Ta oli küll kogu aeg unistanud, et läheb Tartusse ja käis koos Ingo Normetiga mitu korda ka keskkooliajal Tartu vaimuelust osa saamas. Peetrit tõmbas ajalugu, aga kodus tehti talle selgeks, et selle riigikorra  ajal ajalooga tegelda on paratamatu valetamine ja varjamine, millega pole mõtet ennast siduda. Lõpuklassis soovitasid ajalooõpetaja Silvia  Õispuu ja eesti keele õpetaja Helju Jõesaar tal konkureerida nn vabariiklikul kohal erialale, mida Eestis ei õpetatud. Eksamid oli võimalik teha eesti keeles ja Eestis. Kahele kohale konkureeris kaksteist noort. Peetrist sai psühholoogiatudeng kauges võõras suurlinnas.

„Moskvas sai hästi aru, et oleme teistsugused oma kultuuri ja ajaloo poolest. Ka võimaldas Venemaal olek vaadata Eesti asjadele võrdleva pilguga. Identiteedi seisukohast oli mulle kindlasti tähtsam kasvuaeg Eestis, aga asjade kõrvaltvaatamise võime tuleb tihtipeale siis, kui oled võõras kultuurikeskkonnas.

Kui vahel küsitakse, mida, kus ja kuidas ülikoolis õppida, siis oleks minu meelest mõistlik õppida kaks-kolm aastat siin ja siis, juba oma tahtmist teades, selles maailma ülikoolis, kus just seda asja eriti hästi õpetatakse, mis sind huvitab. Üks ülikooliaasta peaks kindlasti kohustuslikus korras mööduma väljaspool oma ülikooli ja riiki. See annab kogemusi juurde. Ameerikas on ülikoole, mida ei saa muidu lõpetada, kui pole aastat elanud välismaal.“

Virisemine ei vii kuhugi
Psühholoogiadoktor Tulvistelt küsitakse sageli, miks ta on riigikogus selle asemel, et olla kateedris, laboris või ekspeditsioonil. Ta vastab siis: „Arvan, et olen õiges kohas, muidu ma siin ei istuks. Minu meelest  teevad oma elu liiga lihtsaks need inimesed, kes arvavad, et on Eesti riigi jaoks piisavalt teinud, kui selle kallal virisevad. Virisemise traditsioon on meil sajandeid vana, sest riik on  olnud võõras. Kui kedagi oleks tarvis õpetada, kuidas üht riiki hukka ajada, siis selles me oleme suurepärased, oskame seda paremini kui keegi teine. Aga ma pean palju rohkem lugu nendest, kes tahavad midagi konstruktiivset ära teha, oma riiki ehitada. Seda hüpoteesi, et ühemiljoniline rahvas suudab pidada oma rahvusriiki, tuleb alles tõestada. Ka on meil õnnetult vähe omariikluse kogemust. Mida rohkem ajusid saame riigi ülesehitamisele kaasata, seda parem.“

Peeter Tulvistele teeb rõõmu, et  kogu nõukavärk kokku kukkus ja nüüd on meile terve maailm lahti. Ta ei arva, et endiste kommunistidega peaks midagi hirmsat tegema, aga seda ütleb küll, et kui nad hakkavad rääkima mingitest demokraatiatest ja teab millest veel, siis tuleks neile küll peksa anda. Nõukogude riik oli süsteem, kus mingi bande võttis ja pani riigi lukku: ütles, kus inimene tohib või ei tohi olla oma ainukese elu, kus ta tohib käia ja kus mitte.

„Hiljuti lugesin intervjuud Kristjan Palusalu tütrega. Ta lõpetas selle väga sümpaatselt: isa tahtis, et Eesti oleks vaba, ja praegust jorisemist ta poleks sallinud. Samasugune suhtumine oli Jaan Krossil väga tugevasti. Nüüd tagantjärele on tarku palju, kes enda meelest täpselt teadsid, mismoodi Eesti vabaks saab ja et see kohe juhtub... Siis nad pidid seda küll väga hoolega varjama kõikide inimeste eest. Tühja nad teadsid tegelikult. Arvati et vabaneme pärast mingit sõda, pärast võitlust ja raskeid kaotusi. Aga, et me niimoodi vabaks saame ühekorraga, seda ei osanud ju keegi ette näha, ja minu meelest see oli nii suur sündmus, et meil on nii vedanud, nagu üldse saab vedada. Peab katsuma lahus hoida  tõeliselt suuri ja tähtsaid asju ja väikeseid virisemisi.“

Karu tagumiku alt väljas
Sellega on psühholoogist riigimees nõus, et samas ei olnud inimeste teadvus nii järsuks muutuseks valmis. Ka mõni ta tuttav ei suuda tänase päevani sellega leppida, et Eesti niimoodi vabaks sai. Ta ütleb, et saab neist aru: nad arvasid, et vabadus tuleb tingimata suure sõja ja võitlusega. Nagu ajaloožanri reeglid ette näevad. Aga läks teisiti. Nagu läheks muinasjutus, kus prints on kuulnud, et kuskil on printsess, kes tuleb üles äratada, aga enne on vaja ületada kolm takistust. Esiteks lohe. Prints riietub raudrüüsse, istub hobusele, võtab mõõga ja kilbi ja sõidab lohe juurde. Kolistab lohe koopasuus, ütleb, et lohe, tule välja, ma tahan sinuga võidelda, printsessi vabastada ning temaga abielluda. Siis kostab koopast kobinat, lohe pistab pea välja ja ütleb: „Tahad oma printsessi, võta oma printsess ja kao siit. Mul on siin nii palju oma asju teha praegu.“

„Loomulikult, suure vaevaga oli ära õpitud karu tagumiku all elamine, ja siis äkki oli karu läinud... Inimene ei ole nagu James Bond, et pärast veest, tulest ja vasktorudest läbi käimist pühib kaks korda käega üle juuste, sätib lipsu sirgeks ja on valmis.

Saksamaal pidasin loengu ja mult küsiti, et kui alustaksite praegu Eestis kõiki muudatusi, mida teeksite siis teistmoodi selle tarkuse valguses, mis nüüd on olemas. Vastasin siis nii: "Kultuuripsühholoogia mätta otsast vaadatuna peaksime igal pool kõvasti kuulutama: kallid inimesed, me oleme elanud ühte tüüpi ühiskonnas, nüüd hakkame elama täiesti uut tüüpi ühiskonnas, kus kõik need asjad, mille järele oleme siiamaani igatsenud, on olemas. Aga me peame teadma, kuidas see ühiskond funktsioneerib. Seda absoluutne enamik inimestest ei tea ega kujuta ette.“

Meie jaoks uus ühiskond tuli ju ootamatult. Mul ei lähe kunagi meeles, kuidas 1988. aastal lasti mind esimest korda Nõukogude Liidust välja konverentsile Ungaris. Ungari oli tol ajal astunud juba pika sammu sellise ühiskonna poole, nagu meil praegu on. Tol ajal see vahe oli kohutav. Siis küsis üks ungari ametivend, mis tunne mul on seal ringi vaadates. Ütlesin, et kontrast on muidugi suur. Raamatud, mida me pidime salaja käest kätte andma, on vabalt poes müügil. Letid on igasugust kaupa täis. Ja ta ütles, aga pidage silmas seda, et kui teil peaks samamoodi kõik hästi minema, nagu meil on läinud, siis tekivad ka niisugused probleemid, mida teil praegu ei ole. Praegu ei ole teil poes midagi saada ja te kirute õigusega parteid ja valitsust, kes selles süüdi on. Aga kui poes on kõike, kuid teil pole raha, siis ei saa te enam valitsust kiruda. Kui olete aus, peate ennast kiruma, et naabril on raha, aga teil ei ole. Ja see arusaam on inimese jaoks palju valusam kui valitsuse kirumine.

Teise hädana nimetas ungari psühholoog seda, et inimesed hakkavad rabama tööd teha, surevad noorelt ära, abielud lähevad lõhki, sest kogu aeg tahetakse elada natuke paremini kui naaber.

Tulin tagasi ja katsusin seda juttu otsekohe kuhugi lehte sokutada, aga see ei olnud veel võimalik. Kui inimestel oleksid sellised teadmised olnud, ehk oleks neil siis olnud kergem. Praeguseks oleme harjunud ühiskonna kiire muutumisega. See annab teatud eelised võrreldes  näiteks nende Lõuna-Itaalia talupoegadega, kes elavad niimoodi, nagu nende esivanemad elasid sajandeid tagasi. Need eelised võib-olla tulevad meile kasuks.“

Elukaugusest ja elurõõmust
Teadusega tegeleks Peeter Tulviste hea meelega palju rohkem. Reedeti on tal kultuuripsühholoogia loengud Tartu ülikoolis. Ta ütleb, et muidugi jääb inimene ka ülikoolis töötades vanemaks, aga seal sul tulevad igal sügisel uued lapsed oma mõtteviisiga, kellega kokku puutud, ja see on värskendav.



Nii riigimehi kui professoreid peab tavamõtlemine elukaugeteks inimesteks. Tulviste ütleb selle kohta: „Erakordselt põnev aeg oli minu jaoks 2001. aasta presidendikampaania, mil sõitsin suvega Eestis läbi 40 000 km. Seda juhtub harva, et oma maa elus nii täieliku ettekujutuse saad, aga elukauguse probleemi pole mul elus olnud. Kui ma midagi ei tea, siis küsin.“

Tahan teada, kas Peeter on kahetsenud, et tookord Eesti presidendiks ei saanud. Ta vastab:  „Ilmselt mitte. Võib-olla mul oleks kurvem meel, kui oleksime kehva presidendi saanud, aga praegune president teeb oma tööd hästi.“

Peetri abikaasa psühholoog Tiia Tulviste oli meie jutuajamise ajal USA-s Fulbrighti stipendiumiga uurimistööd tegemas ja Peeter pidas plaani teda vaatama sõita ning ühes ülikoolis loengut pidada. Tütar Epp õpib Tartus eripedagoogikat. Poeg Jaan on mitmekesiste huvide ja ettevõtmistega: õppis psühholoogiat ja sinna otsa majandust.
Peeter ütleb, et elus on suur rõõm, kui haiguseid ja hädasid ei ole. „Kui oled natuke maailmas ringi käinud ja näinud tõelist vaesust, siis mõistad, kuidas sul vedanud on. Meie lapsepõlves pärast sõda peeti vaeseks seda, kel polnud midagi süüa, midagi selga panna ja kusagil olla, kes oli talvel külmaga õues. See on tõeline vaesus ja selle pilgu läbi on maailmas võrratult hullemaid kohti kui Eesti.

Haigustest on infarkt ainuke tõsine asi, mis mul on olnud. Olen tundnud seda eriskummalist tunnet, kui sind on kaheksa tundi opereeritud ja teadvuse tagasi tulles on esimesi mõtteid, et oleks võinud ka mitte ärgata. See paneb elu teistmoodi vaatama.“

Kestmine
Meievanused inimesed märkavad sageli, et üks või teine kaasteeline kaob. Peeter Tulviste: „See on imeilus lause, mida matustel öeldakse: inimesel, kes naisest sündinud, on lühikesed elupäevad ja palju tüli. Tänapäeva lääne tsivilisatsiooni häda on, et me liiga vähe mõtleme igaviku ja kaduviku peale. Vanasti oli inimestel elukorralduslikult võimalus ja isegi kohustus pühapäeva hommikul natuke aega igavikulistele asjadele mõtelda. Ma ei taha ütelda, et see tingimata kirikus peaks sündima, aga miks ka mitte, kui see on meie kultuuritraditsioonis niimoodi ette nähtud. Praegu vist mõtleb väga suur osa inimesi tõsiste asjade üle ainult siis, kui on matustel või mõne lähedase inimese kaotab. Seda on selgelt liiga vähe. Kui ei mõtelda inimese ajalikkuse peale ja sellest, et me siin väga lühikeseks ajaks oleme, siis jäävad paljud asjad üldse läbimõtlemata ja on  inimesele arusaamatud. Inimesel on üks elu, et siin maailmas ringi vaadata ja midagi teha. Kui raisata see muretsemisele, miks naaber saab rohkem palka kui mina, siis see on haletsusväärne.“

Lõpetuseks küsin, kas anekdoodikogumikke koostanud akadeemikul ka kohemaid mõni mõistujutt meelde tuleb, mida ta Elukirja lugejatega jagada tahab.

„Üks astronoom peab loengut ja ütleb: „Teadlastena teame, et kõikidel asjadel on oma algus ja lõpp. Nagu kõige muu kohta, käib see ka meie päikesesüsteemi kohta ja sealhulgas ka Maa kohta, millel elame. Nii palju kui me praegu oskame ütelda, jätkub seda kõike veel 14 miljardiks aastaks. Siis on lõpp.“

Selle jutu peale küsib üks naisehääl: „Kui kaua?“

Astronoom kordab: „14 miljardit aastat.“

Naine ütleb: „Jumal tänatud, ma kuulsin, et 14 miljonit.““

© Linda Järve. Ilmunud ajakirjas Elukiri nr 6, 2008.

9.3.17

Hakkame lõpetama, hakkame lõpetama! + 100 Hispaania toitu

Kevad tuleb, hakkame lõpetama!

Lõpetasingi eile oma augustis alanud kooliaasta. Isikliku. Omavalitud õppekavaga. Online-ülikool on selles mõttes hea, et annab vabalt võimaluse endale ise ainevaliku koostada ja seda sobiva intensiivsusega õppida.

Võtsin läbi ühtekokku 11 ainekursust, mis kestsid igaüks 4-6 nädalat. Inglise keelt ja kirjandust, psühholoogiat, tervishoidu, taoismi ja minu jaoks kõige olulisema ja meeldivamana hispaania keelt, mille õppeprogramm koosnes kuuest neljanädalasest kursusest.

Hea tunne on. Hispaania keele õppimine oli minu jaoks seekord kõige meeldetuletamine, mida õppisin umbes viisteist aastat tagasi, ka juba 50+ vanuses, Tallinnas rahvaülikoolis. Aga kuna õpetajad on erinevad, sain online-ülikoolist ka mõningaid uusi teadmisi. Niisugune meeldetuletamine on nagu värskendav dušš.

Blogilugejatele panen siia maiuspalaks lingi leheküljele, mis tutvustab sadat Hispaania toitu, mida peaks maitsma enne surma. Head isu tekitab see kindlasti.
https://www.comedera.com/100-platos-comida-espanola/

Muust õpitust olen üht-teist blogiski kirjutanud. Näiteks kursusest, mis sidus (eelkõige inglise) kirjanduse vaimse tervise problemaatikaga:

Stress ja murtud südame sündroom. Mõtisklused biblioteraapiast - 1. -
http://iltaka.blogspot.com.ee/2016/09/stress-ja-murtud-sudame-sundroom.html
Lein ja posttraumaatiline stress. Mõtisklused biblioteraapiast - 2. -
http://iltaka.blogspot.com.ee/2016/09/lein-ja-posttraumaatiline-stress.html
Depressioon ja bipolaarne häire. Mõtisklused biblioteraapiast - 3. -
http://iltaka.blogspot.com.ee/2016/10/depressioon-ja-bipolaarne-haire.html
Vananemine ja dementsus. Mõtisklused biblioteraapiast - 4. -
http://iltaka.blogspot.com.ee/2016/10/vananemine-ja-dementsus-motisklused.html

Kirjutasin ka taoismikursusest:
http://iltaka.blogspot.com.ee/2017/01/motiskledes-kulgemise-vaest-1.html

Kas ma oma „kõrges“ vanuses veel õpin? Arvan küll, et jätkan. Ka itaalia keele oskust võiksin ju samamoodi värskendada ja veel mõne teise online-ülikooliga tutvust teha. Nad pakuvad üsna palju tasuta õppe võimalusi ja see on kiiduväärt. Tunnistusi ma endale välja ostma ei ole hakanud, sest vaevalt ma enam kuskile tööle kandideerin, kus neid vaja on, ja pealegi ei piisa mu pensionist selleks raha. Aga ka ilma kõiksuguste sertifikaatideta hoiavad uued teadmised meele ja vaimu värske.

Pildi allikas.

3.3.17

Meenutused lapsepõlveradadelt. Järjejutt - 3.

Tallinna 28. kooli uksel, u 1958.
MEENUTUSED LAPSEPÕLVERADADELT (3)

Meie maailm avardus järk-järgult

Tähtis koht oli minu ja Marina jaoks Nõmme raamatukogu Õie tänaval. Sinna läksime otse mööda Metsa tänavat kuni lõpuni, siis tegime väikese ringi, sest ei tihanud vene kooli spordiväljakult läbi otse minna. Vene poisid kippusid meid kiusama. Nõmme raamatukogu legendaarne juhataja Hilda Kallik koos oma samuti raamatukoguhoidjast tütrega lubasid meil alati riiulite vahel raamatuid uurida, vahel ka lugejaid teenindada – usun, et mu lugemisharjumustele ja -armastusele just see tublit lisa andis.

Õie tänaval üsna raamatukogu vastas oli ka maja, kus ma olevat elanud oma elu esimese aasta enne Metsa tänavale kolimist. Seda ma loomulikult ei mäleta, küll aga räägiti mulle, et praegune Kiige park olevat olnud osa selle maja suurest aiast. Käisime tüdrukutega sealsetel kaldkiikedel sageli kiikumas ja kujutlesime suurt puud, mis olevat siinmail haruldane kreeka pähklipuu, muinasjutumetsa osana. Praegu see puu enam nii suur ei tundu, ka seisab ta traatide ja trosside toel vaevu koos.

Igal nädalal, enamasti laupäeviti, sai kogu perega käidud Valdeku saunas. See oli omamoodi rituaal, millest ei puudunud ka sauna kitsukesest puhvetist ostetud külmvärske limonaad. Saunasaba oli enamasti pikk, aga seal räägiti igasuguseid põnevaid asju ja seepärast läks aeg päris kiiresti.

Tänavad minu kodust kuni Valdeku saunani olid oma mäkketõusude ja -langustega väga lahedad soome kelguga sõitmise jaoks. Tõukekelk oli tüdrukupõlves meie suur lemmik ja sõitsime sellega enamasti mööda Lõuna, Ravila, Nurme ja Mai tänavat, kus autosid siis ju suhteliselt vähe liikus ja niimoodi lustiliselt kelgutada sai. Kõige rohkem käisime siiski haigla juures Lõuna tänava mäel, sest see oli kodule lähemal.

(Autode vähesusega seoses tuleb meelde, kuidas käisime mängukaaslastega Vabaduse puiesteel Nurme peatuses möödasõitvaid autosid ja busse vaatamas. Meil olid lausa vihikud, kuhu märkisime, mitut autot nägime ja mis "nägu" need need olid. Nii võisime seal tundide kaupa vahtida. Hiljem hakkas aga ka Nõmme tänavatel rohkem autosid sõitma, tsiklid olid päris tavalised.)
 
Uisutamiseks sobisid hästi nii 27. kooli alati hästi korras liuväli kui ka Hiiu tänava äärses metsatukas asuv suur liuväli. Teistel Nõmme liuväljadel sai ka käidud, aga vähem. Siis oli auasi, et liuväli oli pea iga kooli juures.

Suvel oli tore käia haigla juures asuvas väikeses pargis (Ravila ja Lõuna nurgal), kus olid imeilusad kiviktaimlad. Seal sai basseini kopikaid loobitud ja mööda müüre ronitud, aga ka lihtsalt mõnes varjulisemas kohas raamatuid loetud. Veel oli suve põhikoht Tähe tänava metsapargi kõlakoja ümbrus. Kui veel väike olin, asus kõlakoda hoopis teises kohas, Tähe ja Rahu tänava nurgal paiknevas pargis, kus loengkontsertidel alati palju publikut oli. Eriti vahvad olid nukuteatri külaskäigud – lihtsatest käpiknukkudest oli rõõmu palju. Sageli esinesid seal ka väga tuntud lauljad alates Georg Otsast ja Viktor Gurjevist. Tallinna 28. kooli õpilasena esinesin seal ka ise mitu korda. Hiljem tehti sinna tenniseväljakud ja kõlakoda viidi üle metsa. Mäletan, kuidas metsapargis õhtuti kino näidati. Eriti hästi on millegipärast meeles "Soomuslaev "Potjomkin"". Ka sealsel laval olen esinenud, siis küll juba Tallinna 10. keskkoolis õppides. Lugesime kooli näiteringi tüdrukutega Juhan Liivi luulet. Metsapargi pingiread olid alati rahvast täis, tagapool oli noorema rahva kurameerimise koht, eespool istusid lapsed ja vanemad inimesed. Mändide all olid jalgratturid, kauni kiviktaimlaga kaunistatud mäeveerul viis Vabaduse puiestee poole ilus trepp...

Kooliteed käisin algul 28. kooli mööda Tamme, Tähe ja Rahu tänavat, hiljem 10. keskkooli mööda Tamme ja Maleva tänavat. Toona tundus koolitee üsna pikana. Mäletan, et kui väikese tüdrukuna sügisepimeduses üksi koju juhtusin tulema, kõndisin keset tänavat ja laulsin enese julgustamiseks kõva häälega. Aga lapsepõlves polnudki sügisõhtud justkui nii pimedad nagu praegu... Nüüd tunduvad toonased vahemaad väikestena, Nõmmel käies tulevad alati meelde inimesed: "Selles majas elas..., tolles majas elas..., seal tegime seda ja seal toda". Mälestuste maailm on piiritu, siia said üles tähendatud vaid mõned killud.

/Lõpp./

© Linda Järve. Ilmunud kogumikus "Nõmme tänavalood" /tänavalugude kogumine ja säilitamine: Nõmme muuseum 2006-2007/

Vaata ka:
Meenutused lapsepõlveradadelt. Järjejutt - 1.
http://iltaka.blogspot.com.ee/2017/02/meenutused-lapsepolveradadelt-jarjejutt.html
Meenutused lapsepõlveradadelt. Järjejutt - 2.
http://iltaka.blogspot.com.ee/2017/02/meenutused-lapsepolveradadelt-jarjejutt_28.html

1.3.17

Vaatamisi: Trumani, Magda, Julieta ja Paulo Coelho lood (täiendatud)

Alates 1. märtsist on ETV2 kolmapäevaõhtuti näidanud Iberofesti hispaania- ja portugalikeelseid mängufilme. Programmi on valitud auhinnatud linateosed, mis on valminud viimaste aastate jooksul. Eelmisel aastal toimiti samamoodi ja siis ka kirjutasin nendest filmidest.

Tänavu olid mõistagi uued filmid ja vaatasin neidki kõiki. Seda blogipostitust alustasingi 1. märtsil, mil panin siia harilikus kirjas Iberofesti pressiteate filmitutvustused.  - Täiendasin neid kaldkirjas oma filmimuljetega kuni ekraanil oli filmidest viimane.

1. märtsil kell 21.35 mängufilm "Truman" (2015, Hispaania/Argentina, režissöör Cesc Gay). Madridis elav näitleja Julian loobub raskest haigusest teada saades ravist - ta tahab oma elu ise juhtida. Sel teel on tema kõrval sõber Tomas ja ustav koer Truman. Film on pälvinud viis olulist Goya auhinda (parim film, režissöör, stsenaarium, meespeaosatäitja ja meeskõrvalosatäitja) ja hulgaliselt teisi võite ning nominatsioone. -

- Vaadatud. Esmamulje kohe pärast filmi lõppu: täpne, kammerlik, mõtlik, nukker naeratus, peen iroonia, mõtisklus kaduvikust, sõpruse jõust ja sellest, et inimesed suudavad meid kuni elulõpuni üllatada ning et oma lemmikloom jäetakse parimale sõbrale, sest ainult nemad kaks on näinud ja põhjani mõistnud su hingeseisundeid. Head näitlejatööd ja hea võimalus tõeliselt heades rollides mängida. Ma ei olnud teinud eelnevat kodutööd ja ei teadnud, et ühes peaosas oli Argentina praegusaja parim näitleja ja teises Almodóvari filmides kaasa teinud samuti tippnäitleja. Seda ei teadnud ka, et „Truman“ juba meie PÖFFil ja kinodes linastunud on, seega on arvatavasti paljud seda ülimalt taktitundelist ja väga head filmi juba nautinud. Mulle meeldisid tüübid ja see ootamatuse hetk, mis peaaegu igaühega kaasnes. Koera oleks tahtnud natuke rohkem näha, aga oma lahkumisnukrust ja väsimust esitas ta hästi. Oli küll raske vähi- ja surmateema, aga jättis hinge mingi erilise helguse.

8. märtsil mängufilm "Ma ma" (2015, Hispaania/Prantsusmaa), mille peaosas on Penélope Cruz. Magda on õpetaja, keda tabab üks saatuselöök teise järel ja kelle suurim rõõm on tema kümneaastane poeg. Film pälvis Hispaania filmiauhinna Goya jagamisel kolm nominatsiooni, Cruz oli üks nominentidest. -  

- Vaadatud. Jälle vähifilm. Stiilipuhas, kuid plakatlik melodraama ulatub mammograafia vajalikkuse tõestamisest ja jalgpallikirest seksi, armastuse, emaduse, elujõu ja muude inimsuhete ülistamiseni. Pisarad on garanteeritud. Penélope Cruz on imekaunis ja üllas.

15. märtsil  "Julieta" (2016, Hispaania kultusrežissöör Pedro Almodóvar), põhineb Nobeli kirjanduspreemia laureaadi, Kanada kirjaniku Alice Munro lühijuttudel. Pressiteade väidab, et selle filmiga naaseb autor oma menukaimate filmide, melodraamade "Volver" ja "Räägi temaga" radadele, ning saab taas jutustada lugusid naistest nii, nagu keegi teine seda teha ei oska. "Julieta" võitis mullu kevadel Cannes'i filmifestivalil rahvusvahelise filmihuviliste ühingu parima režissööri auhinna. Hispaania esitas "Julieta" oma riiki esindama võõrkeelsete filmide Oscari-konkurentsis. Hispaania filmiauhindade Goya-galal võitis "Julieta" peaosaline Emma Suárez parima näitlejanna auhinna. -

- Vaadatud. Esmamuljena pean ütlema, et ei olnud päris minu tassike teed, nagu nüüd on kombeks öelda, kui asi väga ei istu. Ma kuidagi ei uskunud seda filmi ja ei elanud tegelastele ega loo arengule kaasa, vaid tundsin end Julieta käekäigu võrdlemisi ükskõikse kõrvaltvaatajana. Võib-olla oli see mõneti tingitud ka filmi eeltutvustusest, mis ootused kõrgele ajas, aga sealt kõrgelt tulid need kolinal alla. Siiski ei välista ma, et paljudele teistele võib see film vägagi sobida.

22. märtsil "Paulo Coelho lugu" (2014, Brasiilia/Hispaania, rež Daniel Augusto), eluloofilm kõigi aegade suurima müügieduga Brasiilia kirjanikust. Ebatavalise elusaatusega kirjanikku kehastavad filmis vendadest näitlejad Julio ja Ravel Andrade. -

- Vaadatud. Filmi tegelik pealkiri on „Palverändur – Paulo Coelho parim lugu“. Väga sümbolistlik. Keskendub muudatustele, mis Coelho ellu tulid seoses palverännakuga. Ma ei pea seda kuigi heaks filmiks, aga vaadates möödus ligi kaks tundi kiiresti. Häid näitlejatöid justkui polnud, vaid kuidagi väga palju närvilist sagimist. Kirjutasin mõned tsitaadid filmist üles (arvatavasti on need „Alkeemikust“, mille ümber kogu tegevus koondus).
Pea meeles, et kui sa midagi tahad, siis aitab kogu maailm kaasa, et su soov täituks.
Püüd uskuda sellesse, et elu on ime, aitab imedel sündida.
Sümbolite keelest – tuleb läbi lugeda see, mis on kirjutatud sinu jaoks.

Märtsis Iberofesti telekas näidatud filmidest meeldis mulle kõige rohkem esimesena vaadatud „Truman“ oma soojuse poolest. „Ma ma“ ja „Coelho lugu“ olid minu maitse jaoks liiga plakatlikud, „Julieta“ jättis ükskõikseks.

28.2.17

Meenutused lapsepõlveradadelt. Järjejutt - 2.

MEENUTUSED LAPSEPÕLVERADADELT (2)

Lemmikkiisu köögitrepil.
Mõtteis elavad nad kõik...

Muutunud on ka vastasmajad. Otse meilt üle tänava olnud õu on samuti hoopis teistsugune kui toona. Õuemaja tundub korras olevat, aga tänavaäärne hoone on tundmatuseni vananenud ja vist uuendamisele määratud. Selle majaga seoses mäletan alati rõõmsat lasteparve, sest seal hoovil käisid mängimas paljud ümberkaudsed lapsed. Seal elasid Luule ja Ivi ning nende vanemad, väike Sirje ja veel palju inimesi. 


Järgmine maja, nurgapealne, kus elas mu sõbratar Marina, on veelgi hullemas seisus, aga näha, et korrastatakse. Küllap paari aasta pärast on need majad hoopis uue ilmega. Ust, mis Marina koju viis, polegi enam, aga õuel on endiselt alles kuurilobudiku taoline hoone, kus minu lapsepõlves elas üks suur, paljulapseline perekond. Praegu seda vaadates ei usukski, et sinna tookord nii palju inimesi mahtus.

Muide, see kunagise Tamme tänava (siis Rahvamaleva ja nüüd vist lihtsalt Maleva) ja Metsa tänava nurgal asunud maja kuulub meie filmiajalukku, sest seal elas tuntud filmimees Grigori Kromanov, mängufilmi "Viimne reliikvia" looja.


Umbes 1950. a fotol on Helle, kellest ma ei mäleta midagi peale nime;
vastasmaja Luule, kes suri juba väga ammu;
Hilja, kellest mul on meeles, et ta sünnipäev oli 1. juulil;
mina väga mossis, sest teistel on süles minu lemmiknukud
ja mulle jäeti titeea kitarr, mis mulle kohe üldse ei meeldinud.
Hästi palju elas meie ümbruses vanu naisi. Nurgapealse maja perenaine oli lastekeeli Teri-tädi, oma koera Teri järgi; Metsa 35 omanikku kutsusime Tibu-tädiks, sest ta pidas kanu, siis olid meil veel Vanatädi ja Ülevalt-tädi. Neile oli omane sõjaeelne nn eestiaegne korrektsus, mida nad ka meilt üsna rangelt nõudsid, aga mida me mänguhoos väga sageli unustasime.

Metsa 39 suures kivimajas elasid venelased ja mustlased. Mustlaspere vanaema suhtus meisse ja meie temasse hästi, kõige noorem lapselaps Ljuba oli meie mängukaaslane. Kui mustlased oma õuel vahel harva lõket tegid ja seal juures laulsid, käisime ikka vaatamas. Ei mäleta, et meil seal rahvustevahelisi pahandusi oleks olnud ja ka vargustes ei kahtlustatud meie mustlastest naabreid kunagi. Häirivam oli see, et nad otse meie krundi kõrval kuuris siga pidasid. See kupatus kippus vahel haisema, aga mänguhoos oli päris vahva mõnikord selle sealauda katusele ronida (mis muidugi rangelt keelatud oli, aga kes sellest hoolis).


Metsa 33 suurele õuele sõitis minu lapsepõlves oma hobuse ja vankriga piimanaine. See oli vist neljapäeviti, võib-olla ka sagedamini. Siis käisid kõik ümbruskonna elanikud sealt plekkmannergutega piima ostmas. See oli väga hea maitsega. Hobusevankri saabumine oli oodatud sündmus. Tänav tolmas, sest ega Nõmme tänavad siis sel kombel asfalteeritud polnud nagu praegu.

Nõmme poole läksime tavaliselt mööda Sambla ja Põllu tänavat, siis Silla tänavalt, kus oli toidupood ja kust viis tee üle raudtee. Perroonid oli ju toona lühemad kui praegu. See oli igahommikune tee Nõmme turule. Vajadusel ka Nõmme jaama, kinno või kultuurimajja. Pesumajja tuli minna mööda Metsa tänavat kuni Seene tänava nurgani, kus pesumaja asuski. Põhiline apteek oli Apteegi (nüüd Mai) tänaval. 

Kodule kõige lähem pood oli Tähe tänaval, kuhu sai taas mööda Tamme ja Põllu tänavat. Selles poes oli tore müüjatädi Meeri (vähemalt on see nimi niisugusena meeles), kes alati naeratas, ostjatega pikalt vestles ja lastele aeg-ajalt mõne kommi pihku poetas. Jahu- ja suhkruvaestel sõjajärgsetel aastatel ulatus selle hinnatud kauba järjekord mõnikord mitmekümne meetri kaugusele, müüja rabas palehigis, aga ma ei mäleta, et ta oleks kunagi pahas tujus või ostjatega torssis olnud.

/Järgneb./

© Linda Järve. Ilmunud kogumikus "Nõmme tänavalood" /tänavalugude kogumine ja säilitamine: Nõmme muuseum 2006-2007/

Vaata ka:
Meenutused lapsepõlveradadelt. Järjejutt - 1.
http://iltaka.blogspot.com.ee/2017/02/meenutused-lapsepolveradadelt-jarjejutt.html
Meenutused lapsepõlveradadelt. Järjejutt - 3.
http://iltaka.blogspot.com.ee/2017/03/meenutused-lapsepolveradadelt-jarjejutt.html
Related Posts with Thumbnails